Tere taas

Mul on olnud õnne sattuda kokku mitme väga toreda inimesega, aga kahjuks on meie teed lahku läinud. Miks, ning kas õnneks või kahjuks, seda ma ei tea.. ehk oleks elu ilusam, kui nad oleks ikka veel sõbrad, keda tihti näen, aga võib-olla oleks hoopis palju keerulisem..

Mõnega neist olen püüdnud hiljem uuesti kontakti leida, aga millegipärast on asi ikka vett vedama läinud. Ei taha uskuda, et teise poole soovimatusest, aga midagi muud ka ei oska välja mõelda. See teeb nukraks, sest minu jaoks on need inimesed olnud toredad, selle sõna kõige paremas ja mitmekülgsemas tähenduses.

Kui keegi end nüüd puudutatuna tunneb, siis minu number on endiselt sama ja kui aku just tühi ei ole siis võtan kõne kindlasti vastu. Ja kakaod võiks ka kuhugi mõnusasse kohvikusse jooma minna iga kell.

Laps, Vanker ja Lennujaamad

Olime kohe algusest peale kindlad, et jõulud veedame koduses Eestis. Pileteid broneerima asudes tuli ilmsiks tõsiasi, et jõulud on tõeliselt kommertspühaks muutunud. Mitte ainult ei ole kaubandusvõrk meeletu ninni-nänniga üle koormatud, vaid lisaks sellele üritatakse igal moel inimeste käest võimalikult palju raha kätte saada. Lennupiletite hinnad pühade perioodil olid kuni 3x kallimad ja seega otsustasime, et mina tulen pojaga ees ja I tuleb meile hiljem järele. Bronnisime mulle ja D-le piletid ära ja asi vask.

Aberdeenist pidi lennuk väljuma 10:15 ja sinna on tavaoludes 2,5h sõitu. Aga lumi oli maas ja kohalikud teadsid rääkida, et see kant seal pidavat kõige jubedam olema, seega varusime rohkelt aega.

Tegin õhtul hunniku salatit teepeale ja hommikusöögiks kaasa. Varusime energiajooki, kommi ja viinamarju autos näksimiseks ning 3st hakkasime sõitma. A9-see on maantee meie juurest Invernessi oli isegi ok, kuid see oli ka kõigest algus. Sealt edasi lennujaamani, oli asi viisakalt öeldes nigel. Kahte suurt, isegi lennujaama omavat linna ühendav maantee nägi selle lumega välja nagu Eestis mõni kohalik alevitee. 2 reast oli sujuvalt saanud 1 ja sõidusuundade vahel oli lumevall. Ka sõidurea keskel oli kohati päris palju lumepudi. Teepiireteks on siin natuke kõrgemad nagad helkuritega ja lume alt neid loomulikult näha ei olnud. Taevast tuli alla korralikku lund ja kohati tuiskas, ning vastupidiselt lootusele, oli ka liiklus päris tihe. Vahepeale mahtus ka üks liiklusõnnetus ja sellega kaasnev korralik ummik. Piisav ajavaru tasus ära ja lennujaama jõudsime 8ks. Sõime kaasa tehtud salatit ja muud head paremat. Andsin oma hiiglasuure koti ära ja käruga lubati lennukini minna. Lubati Copenhagenis ka terminalis käru mulle kätte anda, et kahe lennu vahel oleks hea poisil olla. 2 tundi pole küll palju, aga siiski.

Ometi ei läinud kõik nii hästi nagu ma lootsin. Meie lend lükkus edasi täpselt niipalju, et ma Eesti lennule ei jõudnuki. Ja ei olnud ka käru, ning mitte keegi ei teadnud sellest midagi. Pärast meeletut ootamist transfer centeris (pole mõtet arvatagi, et mul lapsega mingi eelis oleks olnud) ja jagelusi hotelli ning takso saamiseks olime õnnelikult hotellis. Poiss oli juba nii üle väsinud, et ei jäksanud isegi viriseda enam.

Kui vaid seiklused oleksid sellega lõppenud.. Panin omale teleka äratama, kuid miski minu sees ütles, et nagunii magan sisse. Ja ma ei eksinud. Läbi une panin teleka kinni ja magasin norinal edasi.. õnneks mitte liiga kaua. Peale meeletut tormamist selgus, et pool tunnikest jäi isegi hommikusöögiks.

Taksoga lennujaama ja ruttu väravasse. Käisin veel kontrollimas, ega mu käru ei ole leitud, aga ei midagi. Lend väljus õigel ajal (Põhjamaad on harjunud lund koristama :)  ) ja poja oli kullatükk. Jäi kohe mu süles magama ja ärkas just enne seda, kui oli vaja välja minna.

Reisi kõrgpunkt oli see, kui oma kohvrit oodates sain lindilt ka käru. Ilus, kena ja terve. Kahjuks ei saa ma seekord öelda, et lõpp hea kõik hea, aga elamus omaette siiski :)

Lumepühad lastele

Tundub, et palju räägitud kliima soojenemine avaldub mõnes riigis hoopis kliima jahenemisena. Soojade ja peamiselt lumevabade talvedega harjunud šotlased said eelmine talv tõelise loodusõnnetuse osaliseks, kui äkki lumi maha tuli ja tervelt 80ks päevaks püsima jäi. Ja see aasta tuli esimene lumi lausa ootamatult vara- novembris. Vaevu märgatav lumekiht maas ja nagu ma naabritele külla minnes avastasin, siis lapsed kooli ei läinud. Koolibussid ei sõida, sest teed on libedad ja õnnetus võib juhtuda. Ei ole ohutu. Ja see on saareriigi peamine asju liikuma panev jõud. Või vähemalt mulle tundub nii.

Aga eks muidugi ole raske ja ohtlik lumega sõita, kui talverehve siin ei tunnistata ja lumekoristuses olulised kogemused puuduvad. Ja kui hiljem ka korralik lumi maha tuli, siis olid enamus teid pudi täis, nii et ilmelt puudub ka piisav tehnika teede puhtana hoidmiseks. Libedatõrje masinaid on küll, sest kohe kui temperatuur alla 0 kukub, siis hakkab üks suur soolatamine pihta, et ometi libe ei oleks, aga kui see naljakas valge ollus maha sajab, siis on riigis kaos. No mis teha. Tundub et vanasõna, ega tali taeva jää, kehtib ka siinmail. Seega kohalikud, hakake harjuma :D