Eelmine nädalavahetus oli teguderohke. 10.10 oli mu isal 60a juubel. Ta olla ise alguses arvanud, et kutsub meid kloogale, aga selle mõtte ma matsin oma peas maha kiiremini kui ta selle välja jõudis öelda. Rääkisin asjad Ailiga läbi ja nii sai teoks minu mõte teha pidu Mc BBQ-s. Koha valikus sai minu jaoks määravaks 1. head ribid, mida mu isa kindlasti hinnata oskab, 2. nende vastutulelikkus tuua kaasa oma tort ja 3. hea lasteala, kus nii minu kahel kui ka Aili ühel lapsel hea mängida.
Ja nii ma siis panin guest list'i kokku, rääkisin kõigi osalejatega läbi aja ja koha ning tegin broneeringu ka. Arutasin Mc-i esindajaga ka menüüd natuke ja otsustasime, et tellime jooksvalt kohapeal, sest meie valitud kellajal ei olevat seal veel niiväga kiire.
Ise pidin ma hommikul küpsetama isa lemmiku šokolaadikoogi ja sellele martsipanist kaunistused tegema. Mandlilaastudest ääre ka. Hea lollikindel plaan, kuna ma olen seda kooki korduvalt teinud ja see on imemaitsev, rammus ning külluslik. Asi see martsipan siis ära ei ole.
Mõeldud, tehtud... No oleks see vaid nii.
Esimese asjana suutsin ma koogi pekki keerata. Ma ei teagi ausalt, et mis ma valesti tegin, kuid keskelt vajus esialgu imeliselt kerkinud kook lohku. Ja no ikka korralikult lohku :( Tavaliselt vajub vaid natukene, mille tulemusel jääb glasuurikiht keskel just mõnusalt paks, aga seekord oleks ma pidanud seda glasuuri sinna 2cm jagu kallama, et pinda tasaseks saada. Noo ja siis selgus, et see martsipan on palju keerulisem asjandus, kui ma eeldasin. Pusisin mis ma pusisin, aga kasutamata ta jäi. Kallasin keskele kuhja mandlilaaste ja tegin ääred ning oligi kõik. Paremaks polnud ma suuteline.
Lisaks selgus, et mu kallis õeraas on asju kohati ala ja siis üle organiseerinud. Tema poisid leidsid, et klassoõhtu ja noorkotkaste laskeharjutused onolulisemad ja ei tulnudki. Kuna autos oli ruumi, siis ta arvas, et toob ema ise ära. No et ta ei peaks bussiga loksuma. Aga no ega ta siis ei arvestanud omale tagavaraks aega ja nii selgus, et nad jäävad poolteist tundi hiljaks. Väga lahe. Helistasin siis kõigile teistele ja I helistas restosse, et lükkame peo edasi. Õnneks saime oma lauda ikka hoida. Käisin siis veel poest läbi ja olin esimesena kohal, et esmased asjad juba ära tellida.
Kuna A oli klassiekskursioonil, siis tema jõudis jälle varem kohale, ning ma haarasin ta DK lasteia juurest peale. Ja mis te arvate mis tal seljas oli... Dressipüksid ja T-särk. Ma pidin südari saama. Ma saana ru, et sa lähed nii bussiekskursioonile, aga no hallooooooo võtnud siis teksad vähemalt kaasagi. Kui minu lapsed peaks sellise jamaga hakkama saama, siis ma kütanneil kered tuliseks, olgu nad siis 7 v 17, vahet pole. Ütlesin A-le ka oma arvamuse välja. Et no niipalju austust võiks ikka olla oma vanaisa suhtes, et paneks viisakalt riidessegi. Samas, ta tuli vähemalt kohale. Mida ei saa saare poiste kohta öelda.
Aga no oli, mis oli. Kõik jõudsid lõpuks kohale ja pidu sai peetud. Söögid olid head, ehkki ma panin tellimisega ikka nats pusse. Järgmine kord olen targem. Arvega oli ka paras segadus, aga ka see sai järgmisel päeval ilusti korda. Ja no maja tegi meile ka suurepärase üllatuse, kinkides papsile šampuse. Laulsime ka talle kõva häälega ja vähemalt isa jäi rahule. Monsa oli ka lausa pisarateni liigutatud. Mina jäin aga rahule sellega, et isa oli rahul.
Õhtu lõpuks leidsid kõik omale öömaja ka või läksid koju ja oligi moos.
Laupäeval päeva esimeses pooles tegin massaazi ja lõunast oli koolitus. Aili jäi meile lapsi hoidma, et I saaks õues tööd teha. See oli mõneti väga armas, aga kuna ta oli haige, siis maksis kätte kah. Jäime plikaga mõlemad haigeks. Aga ärgem rutakem ette. Igatahes. Laup ma jõudsin koju üli hilja ja seega ei jõudnud ma pühapäevaks ettevalmistusi teha. Enne koolitust sai kook ahju vähemalt.
Pühapäeval oli Jessuka 1a sünnipäev. Hommikul siis tegime I-ga imesid ning külaliste saabudes oli enam-vähem kõik korras. Me jõudsime teha viineripirukaid, singirulle, täidetud mune, makaronisalati ja toorjuustuga leivakorvikesi. Ja siis ma tegin jooksu pealt veel kaneelikeelekesi ka. Külas olid I vanemad ja venna pere. Aili ka.
Kui see virr-varr läbi sai, siis oli hakkasin DK-le järgmiseks päevaks asju kokku panema. Esmaspäeval oli ju esimene päev uues lasteaias ees ootamas. Pakkisin koti kokku ja koristasime elamise ära ning oligi õhtu käes. Ja ehkki oli plaan veel talli ka jõuda, siis ma olin selleks liiga väsinud.
Esmaspäeval viisime poja uude lasteaeda ja ta jäi sinna täitsa rõõmsalt. MIna lippasin Jessuga aastasele tehnoülevaatusele. Tulemus: 10,450 kg ja 79cm. Pirakas plika. Villikesed, mis tal sõrmedel ja varvastel olid tunnistati viiruslikeks ja need olla juba paranemisfaasis. Süst jäi paremat aega ootama.
Teisipäeval oli ratsutamisetreenerite atesteerimiseksam. Üks eksami sooritajatest pöördus juba varasemalt minu poole murega, et tal pole hobust ja kas ma saaksin talle selleks Ottokat laenata. Ta sättis asjad nii, et viisime esmaspäeva õhtul Ottoka juba veskimetsa. Kuna ta ise oli seal, siis ma jätsin lapsed Aili hoolde ja läksin poole 6ks talli. Panin asjad kokku ja ootasin autot. Laadisin hobuse peale ja läksime veska. Seal ootasime, kuniks maneez vabanes, panime mõned tõkked ja teime veel viimase trenni. Minu üllatuseks Ottokas väga ei passinudki. Läks mis ta läks, aga ega enam polnud midagi teha ka.
Tesisip vedasin ennast Jessuga ka ikka kohale. Vaatasin soorituse ära ja tulin ära. Otto oli tubli, käitus lausa eeskujulikult ja tegi oma osa ära. Muu pole minu hinnata jaminu arvamus ei loe, seega pole mõtet sellele ka mõelda. Täna selgus, et eksam oli edukas ja K saab oma atesteeringu kätte.
Igatahes peale seda oli vist korralik pingelangus, sest minu kurk jäi haigeks. Pidin õhtul veel talli minema, aga kõik trennid jäid ära ja seega ma ei hakanud minema. Läksin vaid poistele linna järele. Jessukas oli ka köhima hakanud. Ööseks keeras asi väha pahaks ja kell 5 ärkas Jessu vaevaliselt hingeldades. Tulemusena oleme nüüd haiglas. Jessukal on natuke parem juba ja ka minu kurk ei valuta nii hullusti. Nohu on aga ulmeline. Täna anti lootust, et homme ehk saame koju. Elame näeme.
