Kiirelt lendab aeg ja palju asju on olnud. Veidi üle kuu aja pole siia kirjutama jõudnud ja püüan nüüd tähtsama kirja saada.
DK-l oli eelmisel nädalal lausa kolm pidu. 25.05 oli lasteaia lõpupidu, 26ndal eelkooli lõputund ja laupäeval 28ndal tema sünnipäev. Poja sai 7 aastaseks :) JUBA :s Kõigi nende asjadega oli omajagu sebimist nii et saime kogu perega jalad rakku ja näpud villi.
Seekord said poja sünnipäevale ka minu sugulased tulla. Ema ja õde ja Martin Katrega saarest ka. Päris tore oli vahelduseks ka oma perekonda võõrustada ja tõesti külalistest rõõmu tunda. Ma ei saa sinna midagi pärata, et I poolsed sugulased minus ikka veel mingil määral pingeseisundi põhjustavad.
Aga pidu oli tore ja mulle üldiselt ikkagi meeldivad külalised.
Aed on ka täitsa heas korras hetkel. Laste mängualaga on I palju vaeva näinud ja ehkki teha on küll ja veel, siis on kiiged paigas ja poiss saab juba ronida. Minu maasikad õitsevad täitsa eduliselt ja vähemalt hetkel on till ka ennast päris ilusti mullast välja ajanud. Istutasin küll lootusetult valesse kohta, sest maasikad on vohanud võimsamaks kui ma arvata oskasin ning seega pole nende kõrval enam üldse ruumi. Ka salat, mille naabritädi andis ja mille ma kiiruga maasikate vahele suskasin, hakkas ilusti kasvama ja nüüd on neil kõigil seal peenras päris kitsas. Uue peenra jaoks on koht juba valmis ja aeg juba ammu hapu, aga enne tulevast nädalavahetust ma ei jõua seal küll midagi teha.
Hobuteemadel on ka muutusi. Ponide troika kolib kuu keskel juurimaale. Ma jooksen nagu orav rattas ja kanntavad minu lapsed, seega ma lihtsalt pean oma kohustusi vähendama. Esimese asjana oli vaja ponidele leida hea koht, kus nad oleks pidevalt treeneri silma all töös ja saaks ka võistluskogemusi. Kus nad saaksid palju palju õues olla ja karjas kõik koos olla. Juurimaal just seda saab.
Ise ma pole juba kuu aega trenni jõudnud ja seega on minu võistlusmõtted põhimõtteliselt maha maetud. Väga väga õhkõrn värelev võimalus veel on, aga ega ma eriti ei panusta sellele. Küll ma jõuan veel. Ma sain tunde kätte, mida ma tahan koostöös hobusega leida ja hoida. Vähemalt on märk maas, millise tundega ma tahan edaspidi hüpata. Tean, et see on võimalik ja oskan nüüd seda paremini otsida. Millal see otsimise aeg käte tuleb... eks seda näitab aeg.
