Kes teeb, see jõuab

Tundub, et see ütlus peab tõepoolest paika. Juuli on olnud äärmiselt tegus kuu. Kohe nii tegus, et ise ka ei usu.

Juulis olid meil Pollis lastelaagrid. Minu esimene katsetus päris ise korraldada, juhtida, trennitada ja hallata. Õnneks oli mul minu ema, kes on igast otsast toitlustamiseks sertifitseeritud, meile süüa tegemas. Ta töötab koolisööklas ja on seega väga hästi kursis igasugu portsjonite suurustega ning kõige muuga, mis söökidesse puutub. Ise ta küll põdes alguses, sest ta pole otseselt kokk, aga söögid said head ja keegi nälga ei jäänud. No kui mõni pirtsuliisu välja arvata :D

Kokkuvõttes võib vist öelda, et laagrid läksid hästi. Keegi ennast katki ei kukkunud ega poole pealt koju ei põgenenud, ehkki paar sellist piiripealset olukorda isegi oli.
Ma õppisin väga palju. Kõik selle pean lähipäevil kuhugi kirjalikult talletama, et mitte järgmisel aastal jälle jalgratsast leiutama hakata. Õppisin palu oma suuremate õpilaste kohta aga üllatavalt palju ka iseenda kohta.
Kunagi ma tahtsin psühholoogiat õppima minna. Vb ma isegi kunagi lähen. Aga kindel on see, et hetkel ei taha ma olla see inimene, kes kellegi hingehaavu ravib või kellelegi teraapiat teeb. Ma ei oska. Ma olen treener ja õpetan ratsutamist. Koos sellega ka natuke ehk ellusuhtumist ja selgroo kasvatamist, aga seda kõike ainult seni, kuniks minu õpilased ise tahavad õppida. Ma olen alati öelnud, et mina olen ainult abiks oma õpilastele, et nemad saaksid oma eesmärke täita ja oma unistusi teostada. Mina püstitan eesmärke ainult ühele inimesele- iseendale. Kui lapsel on enda seatud siht silme ees, siis on ta valmis pingutama ja siis on ka taastumine tagasilöögist kergem. Minu ise leian, et see ongi minu treeneriedu pant. Kui aga trennis on laps, kes ei tea ise ka mida ta tahab.. või kas ta üldse tahab... Kellele pole kunagi keegi õpetanud, et kui midagi tahetakse, siis tuleb ka pingutada ja siis need pingutused toovadki preemia. Vot selliste lastega ei oska mina mitte midagi peale hakata. Sellistel juhtudel ma ei saa aru, miks see laps mulle trenni toodud on ja mida need vanemad minust ootavad.... Et ma kuidagi imekombel teeks mingeid imeasju ja siis äkki hakkab laps iseseisvaks ja motiveeritult sihipäraselt töötavaks... Kuniks eesmärgid ja motivatsioon pole sisemised, ei juhtu mitte midagi. Mina aga pole psühholoog, et ma oskaks lapsi niimoodi aidata, et nad leiaks enda sisemise mina, oma soovid ja seeläbi ka sisemised motivaatorid. (lastest rääkides pean ma siinkohal silmas oma õpilasi, vahet pole siis mis vanuses eksole :D )
Ratsutamine spordialana on raske nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja mina ei ole mingi kubjas, kes piitsa plaksutab. Ma ei oska ja ega ei taha kah. Mulle pakub rõõmu see, kui lapsed pingutavad õige asja nimel ja siis on see rõõm suur, kui vaev saab tasutud. Olgu selleks siis selgeks saadud harjutus, julgus galoppi sõita, puhas parkuur võistlustel või lausa auhinnaline koht.

Aga see selleks. Lisaks laagritele sai mõni päev kontoris tööl ka käidud ja siis veel kodused tegemised. Möödunud nädalavahetus oli kohe eriti kreisi. Reedel lõpetasime laagritega. Laupäeva hommikul kell 6 panime juba kodus minema I-ga, et tallist buss võtta ja saaremaa poole kimada. Oh seda imet, aga mina sõitsin Virtsuni :D Siis haarasime sealt ühe väikese lapsilise poniproua ja tuldud teed tagasi. Koju jõudes pakkisime ema kola autosse ja viisin nad koos mu õetütrega bussi jaama. No ja selle asemel, et kodus puhata, haarasin turult 10kg maasikaid, et toormoosid sügavkülma saaks.

Reedel laagrist koju jõudes avastasime, et meie töömees on usin olnud ja sarikad paika saanud, ning isegi pärg sai ülesse, siis tegime kohe laupäeva õhtul ka sarikapeo. Väikese ja tagasihoidliku grillimise. Ehitusmehel oli oma poeg ka kaasas ja siis lastel oli tore kolmekesi mängida. Meie ajasimejuttu ja sõime. Peale pidu puhastasin maasikaid edasi. Kõik 10kg said puhastatud.

Pühapäeval olin juba kell 8 suurestil, sest 2 õpilast läksid võistlema. Peale esimest 50cm sõitu kimasin koju moose tegema ja kuna 85 hakkas nii hilja, siis seda ma vaatama ei saanudki jääda.  Kell 13 hakkasid trennid. Koju sain veidi peale nelja, korjasin veel 5-6kg maasikaid oma peenardelt ning tegin ka need moosiks. Nüüd on maasikamoosi kvoot täis!
Et siis selline nädalavahetus oli.

Natuke maja juttu ka. Sarikad on üleval, nagu ma juba mainisin :D Jehuu, jehuuu!! I on juba katusepleki pakkumisi saanud omajagu ja lähipäevil valime välja. Siis on materjalid olemas ja töömees lubas, et enne kui ta 14 ära peab sõitma, on katus peal. 2 nädalat on aega, aga ma loodan, et ta peab oma sõna. Vahepeal peame ise korstendega hakkama saama ja siis on vahekokkuvõtte aeg. Vaatame eelarve üle, teeme pilte ja teen uued kalkulatsioonid ning siis otsustame, kas lähme uuele katsele pangalaenu saada või ponnistame omal käel edasi.

Homsest on august käes ja vaikselt teen ka juba ratsakoolile sügiseks ettevalmistusi. Mõtlen ja kalkuleerin, et mitu poni kaasa võtta ja millise koormusega ma ise suudan tööd teha. Unistusi on palju. Tahaks ametlikku ratsakooli, et õpilased saaks tulumaksu tagastust. Tahaks 1-2 head treenerit lisaks endale tööle. Tahaks paar hobusemõõtu hobust ka, et täiskasvanutele ka trenne pakkuda. Ühel hetkel tahaks ratsakoolide MV osaleda :)  Ühesõnaga unistusi jagub. Nüüd on vaja vaid leida energiat, et nende poole rühkida.

100 rauda tules

Ma ei tea kuidas mul ikka õnnestub endale alati 107 asja korraga käsile haarata. Ma olen selles enese ülekoormamises ikka haruldaselt osav. Noo ja siis tuleb sellega koos väsimus, apsakad ja pettumused. Mitte et ma seda sama ämbrit juba mitmeid kordi poleks kolistanud, aga no kohe kuidagi ei taha õppida... no mitte ei taha..

Kontoris olen endiselt 0,75 kohaga ja see on mõnus. Tööl on nagu igal tööl- tõusude ja mõõnadega. Üle-eelmine nädal olin nagu orav rattas ja nende tulekahjude kustutamine jätkus veel eelmiselgi nädalal. Täna tundus, et ehk oli rabelemisest ka kasu, sest vähemalt 1 jama leidis lahenduse :)

Minu väikeses ratsakoolikeses, mis ei ole tegelikult üldse eriti väike, kihab elu. Lapsi on palju ja nad on ägedad :D Ja õpivad ning arenevad. Alles eelmine nädal üllatas mind üks tüdruk, kellega alguses oli ikka väga raske. Ta on ise hästi rõõmsameelne ja elav ja igatepidi positiivne tegelane ja seega ise ta õnneks seda raskust ei tajunud. Minul oli raske, sest ta pole just maailma püsivaim laps ning siis oli keeruline teda pidevalt harjutuse juures hoida. Aga kui ta midagi selgeks saab, siis teeb ta seda hästi! Ja see vahva plika on vaid üks näide. Selliseid vau momente tuleb ikka ja jälle ette ja need annavad mõnusa energialaksu.

Peagi hakkavad laagrid ka. See kuu on mul 3 vahetust. Kaks 5-päevast ja üks 3-päevane.  Lühikeses laagris on veel vabu kohti. Pikad laagrid on täis. 10 algavasse laagrisse annaks veel 2 last mudida, aga kuna see hakkab pm kohe, siis pole ma sellele panustanud.
Ma ei tea keda või mida ma paluma pean, et ilmataat minuga koostööd teeks. Eelmine suvi hoidis ilm mind Pollis väga lahkelt. Juunis saime ikka vihma ka natuke. Ma väga väga väga loodan, et laagrite ajal on head ilmad. 

And last but not least... meie maja! Ehitus tegevus liigub. Aeglaselt, aga ta liigub!! Müürid on püsti ja lootus on, et sel suvel saame katuse peale. Siis tuleb küll väikene vahepidu, kui me oma majakarbi ilmastikukindlaks saame. Suured tööd on veel korstnad, katus ja terassid. Siis torud ja põrandad ja avatäited. Ja siis ongi karp valmis! Ohh sa mu meie ma ei suuda ära oodata :D