See on kohati lausa hüsteeriliselt naljakas, kuidas elu käib üles-alla, vasakule-paremale ja loobib meid ringi nagu pesumasina trumlis. Justnagu hakkaks tekkima mingi rütm ja stabiilsus ja siis tuleb järgmine kärestik.
Hetkel olen ma oma toimetustega olukorras, kus näiliselt peaks nagu kõik okei olema. Asjad toimuvad, protsessid liiguvad.. Aga minul on tunne nagu ma püsiks vaevu-vaevu vee peal. Otseselt ei upu, aga ei uju kah. Ja miks, pole õrna aimugi. Mingi veider jõuetus on kallal. Lihtsalt kuidagi ei suuda ennast mobiliseerida. Ei tea kas mingi hiline kevadväsimus v milles asi... Igatahes, see ei meeldi mulle. Vahepeal on tunne, et tahaks kuhugi koopasse pugeda ja lihtsalt kuidagi vegeteerida... Õigemini mitte koopasse, vaid oma koju. Sest kodus on nii hea :)
Siis jälle tekib selline trots, et mida kuradit... mis vegeteerida.... tuleb selg sirgu ajada ja asi kontrolli alla saada. Njaaa tuleb tuleb... muidugi tuleb... aga kuda, kui jaksu ei ole. Ma ütlen, närvi ajab :D
Aga ega see ohkimine kah palju ei aita. Natukene, aga mitte palju.. Samas.. probleemi tunnistamine olevat esimene samm selle lahenduse suunas seega jeeeesshhh mul on probleem. Tunnistan. Nii.. palun nüüd lahendust.. hops hops.. olgu olla :D
Veel üks teema, millel olen viimasel ajal pikemalt peatunud... õppimine ja areng vs olemine nii nagu ollakse. Kes ei tahaks olla aktsepteeritud ja omaks võetud sellisena nagu ta on. Samas ei saa arengut alahinnata ja selle tingimusteta armastuse otsinguil ei saa ju jäädagi jonnides lompi istuma, et vot ma ei kavatsegi oma vigadest õppida.... Aga mis siis on vead, apsakad ja mis on see, mis teeb meist meid endid? Kust jookseb see piir? Ausalt, pole õrna aimugi, aga üha enam tunnen ma viimasel ajal, et ma olen iseendaga päääris palju tööd teinud ja päris pika maa maha käinud. Natuke tahaks nüüd puhata ka. Ja nagu ühe vestluse käigus öeldi, et krt küll ega ma mingi sarimõrvar ei ole, et mulle peaks mu asju kogu aeg nina alla hõõruma, siis justnimelt... ma olen nagu ma olen. Võtke või jätke. Ja ma saan aru, et kui ma ennast vabaks lasen ja ei mõtle hoolega läbi, mis ma ütlen, või õigemini kuidas ma seda ütlen, siis enamik inimesi ei viitsi süveneda ning kuuleb sõnu, mitte sõnumit. Kuuleb sõnu ja lause ehitust ning isegi ei püüa mõista, mida ma mõtlen ning automaatselt olen ma vastik inimene. Tegelikult olen ma lihtsalt keegi, kes ei oska eriti hästi sõnu ritta seada, kui pole just aega ja jaksu asja korralikult läbi mõelda. Emotsiooni pealt reaktsioon tuleb otse ja omadega.. ja tihtilugu otsekohene ja vahel ka julm. Samas võin ma käsi südamel öelda, et kui ma nüüd korraks mõtlen, siis ma ei tea et ma oleks kunagi meelega kellelegi sitasti öelnud lihtsalt selleks, et haiget teha või halvasti öelda. Aga ma ei jaksa kogu aeg läbi mõelda ja ette valmistuda. Ei jaksa ja ausalt, viimasel ajal on tunne, et isegi ei taha. Ilmselgelt ei ole mul seetõttu ümber suurt hulka sõpru, kes mind hoiaks ja hindaks, aga need, kes mu välja kannatavad võivad kindlad olla, et olen siiras ja aus.. päris. Ja teades ise väga hästi, kuidas elu võib olla ilus aga siis kohe ka päris kohe ja raske, siis ma olen lojaalne. Ka siis, kui asi koledaks kisub. Mis on minu silmis omadus, mis üha enam tundub haruldane olevat, sest ilus on lihtne ja koleda poolega ei taha keegi tegeleda. Siis luuakse kohe kiiresti distants ja eemaldatakse end olukorrast. Mugav. Õnneks on I mind kogu mu ilus ja "võlus" juba päris kaua välja kannatanud, seega päris võimatu see ei ole. Tehke järgi :p Kes suudab, siis armastan teid kuuni ja tagasi!
