Tõusud ja mõõnad

 Mul on ülikoolis vahenädal ja see tähendab eksameid.
Seekord olid ained minu jaoks kuidagi rasked ja see pani surve peale. Esimese aasta head tulemused suurendasid seda laadungit veelgi ja nii ma siis selle koorma all ägan. Homme on selle satsi viimane eksam ja ma peaksin paegu siin kirjutamise asemel hoopis psühhodiagnostikat õppima, aga ausalt öeldes on mu vaimne kapasiteet ja võime ennast distsiplineerida üsna otsakorra. Aga no tuleb ikka see viimane sabalõpp ka ära pingutada. 

See sügis on kuidagi kõik asjad ligadi-logadi. Igasugu jama juhtub ja lahendused ei taha mitte kergesti tulla. Ilmselt on liiga vähe ennetust ja liiga palju olenlootma jäänud, et kllap läheb hästi. Tegelikkuses läheb ju ikka nii, nagu sa ise panustad ja teed... 

Motivatsioonikriisile andis omapoolse paugu ka see, et ma ei ole nii kaua trenni teinud ja siis kui oli vaja sadula proovimiseks Sandrile selga ronida, kogesin üle hulga aja jälle seda vastikut hirmu ja ebakindlust, mille ma Acaga olin suutnud juba üsna väikeseks lihvida. Vastik vastik vastik ma ütlen.. Ja kohutavalt demoraliseeriv. 
Haudusin ja põdesin seda emotsiooni päris jupp aega. Ohkisin sellest nii I-le kui ka sõbrannedele. Mitte, et see ohkimine midagi paremaks muudaks, aga minul aitab see probleemi mitmeid korda lahti rääkimine iga korraga juurpõhustele lähemale jõuda ja seeläbi kaenda jaoks paika saada, et mis see lahendus siis lõpuks on. Kuidas ma oma murele leevenduse leian.
Tulemus on siis nüüd see, et ega muu ei aita kui tuleb ennast kokku võtta ja uuetsi trennirutiin paika saada. Seda on vaja nii mulle kui ka Sandrile. Ja ma teanküll, et ta on suur ja seega tegelikult on see aeglane toimetamine talle ainult hea, siis natukese ikka kriibib see, et teised temavanused on ilmselt üsna regulaarselt töös ja lihased arenevad usinalt. Tema on aga nagu makaron hetkel :D

Aga tark ei torma ning tgelikult aega on selle kiire asjaga. Noorhobuste ülevaatusel kõlas hea lause, et alati ontargem hobust teha kui et teda katki teha. Seega ma ei lase sellel vähesel tööl on hinge närida. paika sai plaan, et novembrist hakkab mul koolis uus tunniplaan ja sellega koos juurutan ka endale uuetsi trennirutiini sisse. Sandriga hakkan tegelema 4 korda nädalas, millest 2 on maatöö ja 2 ratsutamist. Maatöö päevadest ühel peaks kordet tegema ja ühel päeval oleks vaja õpetada igasugu mõnusaid asju, nagu näiteks sadulasse mineku jaoks kohale tulemine, treikusse minek jne. Just see sadulasse mineku trikk on ülimõnus asi, mis annab trenni alguses kohe sellise mõnusa meeldiva tunde ja häälestab kogu trenniks hea tuju :)

Alustasin kogemata kombel selle tegevusrutiiniga juba sel nädalal. Teisipäeval pidin minema talli sepale raha viima ja kuna aju vajas väikest tuulutust, siis tegelesin 20min ka Sandriga. tegime kordet ja ta oli täitsa tubli.
Kolmapäeval oli mul 2 eksamit ja siis juhtus veel hunnik lahendamist vajavaid asju. Üllataval kombel aga jõudsin ikkagi E-le trenni anda ja ta skeeme filmida ning ka H-ga sai väike trennike tehtud ning enne gruppe jõudsin ma isegi Sandriga 15-20min tegeleda. Seekord käisin sõitmas. Tegime hästi hästi natuke. Kuna ta tuli otse karjamaalt, siis lubasin endale natuke sammu osas viilida ja tegin oma tavapärasele eelistusele vastupidiselt vaid 5min sammu. Siis umbes 5min traavi ja siis mõlemale poole natukese galoppi ja oligi kõik. Galopis sain ka meie esimese koralikuma tagant üles löömise :D ma nii kartsin seda hetkel, kui ta peaks midagi tegema, sest siiamaani ei ole ta kohe üldse mitte midagi teinud.... ja kui see esimene vups nüüd ära oli, siis polnudki mitte midagi hirmsat :D See andis päris mõnusa jupi enesekindlusele juurde, et tulen ikka toime selliste olukordadega :)

Homme peale eksamit lähen jälle talli ja loodetavasti jõuan siis enne gruppe ka Sandriga sõita. Seekord tahaks natuke pikemalt sõita aga põhirõhu tahaks sammule panna. Tahaks minna sammumaastikule. Rääksiin E-ga ka, et kuna Sandril ei ole võhma, mis on ka normaalne, siis kõige parem oleks käia regulaarselt maastikul kõndimas. Esialgu lühemalt, pärast pikemalt. ta küll elab vabapidamisel karjamaal, aga see liikumine seal pole siiski sihipärane suunatud liikumine. Seega siis plaan on see, et kahest ratsutamiskorrast üks oleks mõnus maastik, kus enamik ajast oleks samm. 

Aga eks näis kuidas mul õnnestub oma plaanist kinni pidada. Mõte on ju ilus aga reaalsus selgub tegude käigus. Igatahes ma väga loodan, et saan sellest moti-kriisi august ruttu välja ronitud, sest uuel hooajal tahaks siiski ka võistelda mõne skeemikese ja mõne väikese parkuurikese ja miks ka mitte mõne kolemvõistluse :D