Ikka edasi, ikka edasi... ja vahel ka sammuke tagasi.

 Vahepeal oli mul Sandriga selline tunne, et ehkki liikumine toimub, siis see on niiiiiiii aeglane, et ma ei tea kauaks mul motti jätkub. Siis aga kuidagi hakkasid tulema pisikesed edusammud ja oi kui rõõmsaks need mind teevad :)

Esimene selline hea märk oli see, kui Sander maastikul käies suurel põllul ise Allianssist mööda trügis ja mõnuga galoppi jooksis. Mina sain lihtsalt reisija olla ja nautida. Ta jooksis terve põllu sellise innu ja lennuga, et ma sain teda isegi vahepeal natuke tagasi võtta ja rahustada ning põllu lõpus ise traavile võtta. Nii tore oli tunda kuidas ta lihtsalt jooksis ja nautis ja oli energiat täis :)

Sama nädala hüppetrenn oli ka superlux. Mõned korrad õnnestus saada selline hea parkuuri galopp- oluliselt tihedam kui ta tavapäraselt on nõus jooksma ja samal ajal ei olnud tunnet et ta kohe välja sureks. Ja hüpped olid ka täitsa vahvad. Paar korda käkkisin ise ära, kui galopp oli selline natukese tühi ja siis samm ei klappinud, aga nii vahvalt ei olegi ta varem hüpanud. Proovisime süsteemi ka esimest korda. Esimese hooga ei sanaud ta eriti hästi aru, mida ta täpselt tegema peaks. Mööda ei pressinud ja hüppas kuidagimoodi ikka mõlemast üle, aga üsna kohmakalt. peale paari kordust aga tundus, et ta sai pihta, mis värk selle süsteemiga on ja tuli väga ilusti. Lisak oli ka juhtimine üle ootuste hea. Seni on olnud omajagu pusimist, sest ta lainetab ja kallerdab ja kaotab kurvides tasakaalu ja siis on ise oma jalgade koordineerimisega hädas aga see trenn oli ka selles vallas mega suur edasiminek :)

Pühapäeval käisime krossil. Ma tegin oma hüppeliigesele laup natuke haiget ja õhtul see valutas ning seega ma ei olnud üldse kindel, kas lähen. Hommikul aga oli jalg okei ja sain käia ja seega pakkisin hobuse peale ja läksime. 
Kosel oli 70cm rada läbi hüppamiseks avatud. Esmalt jalutasime sammus raja läbi ja siis läksime soojendusalale sooja tegema. Seal hüppas Sandrike ka väga vahvalt. Esimest hüpet passis ja tegi väga terava ja suure hüppe. Ma virisesin seal seljas, et krt ma käin alla sellise tempoga... et sinna selga on vaja leida keegi kes paremini sõita oskab aga Aiku arvas, et ma olen piisavalt hästi seal kinni ja seega ei tohi viriseda :D Ülejäänud soojendus oli megahea! Hüppasime veel kahte tõket, mis mõlemad olid uued ja ta hüppas väga väga vahvalt.
Rada hüppama minnes ei tahtnud ta väga hoogu üles võtta. Esimesed 5 tõket jäi ta ette seisma ja siis hüppas kohapealt üle. Oii kuidas see vanad mälestused meede tõi (Aca esimene kross :D ). Siis oli vaja veest läbi minna ja no ei ole see vesi ta lemmik... tundub, et saan taaskord seda teekonda käia, et sügisel vühmaste ilmadega platsil lompe jahtida ja neist läbi plätserdada :D Lõpuks sain ta ikka vette ja järgmise hüppe hüppas isegi juba liikumiselt. Järgmine oli väiksemast tagasipöördest ja selle tõkke taga oli ka mägi ja nii ta sinna ette välja suri. Aga panime nina vastu ja uuel katsel saime üle. Mäest üles ja alla ilusti ja siis kraav. Kraav ei ole ka meie sõber. Pusisime mis me pusisime aga lõpuks tulin ikka alla ja meelitasin ta sealt 3x käekõrval üle. Siis sadulasse tagasi ja saime ka nii üle. Edasi aga oli uus hingamine. mitu tõket hüppas isegi galopi pealt. Vankri ette pidurdas end peaaegu seisma aga läks ikka üle. Sealt edasi oli 3 tõket juba väga mõnusa hooga. Sain isegi suunurki liigutada nii, et ta endiselt edasi pürgis. Siis pusisime uuesti paar korda kraavi ning peale seda viimased kaks. Eelviimase hüppas kohapealt aga viimane tuli väga väga mõnusalt galopist :)

Siis sulistasime veel vees ja tulime koju. Pesin ja poputasin ta igate pidi ära. Nii hea tunne oli..... Need soojenduse hüpped ja raja lõpuosa... Kui ma vahepeal juba mõtlesin, et vb ta ikka ei ole see hobune, kellega ma veel krossi stardin, siis nüüd on mul selles osas natuke parem tunne. usun, et ajaga saab tast asja, lihtsalt ta vajab seda aega rohkem, kui mõni teine hobune vajaks. Hea on aga see, et ma tõesti väga naudin temaga maastikul kolamist ja niisama ringi töllerdamist. See on nii mõnus aeg mulle endale ja seega kavatsen neid hetki mõnuga nautida :)

Kuidas Sandrikesest filmistaar sai...

 või no täpsemalt muusikavideostaar, aga siiski :D

Asi sai alguse sellest, et Mari-Leen otsis suurt ja sportlikku hobust, kes saaks videovõtetel osaline olla. Hobuinimeste grupis oli tema postitus üleval ja sobiv hobune oligi leitud. Paar päeva enne võtteid sai see hobune aga õnnetuseks tiirud :(

Mari otsis uuesti aga midagi nii kiirelt leida oli raske. Küsis minu käest ka, ega ma juhuslikult ei tea kedagi, kes saaks aidata. Ütlesin, et kahjuks mitte, aga no kui muud üle ei jää, siis saab Sandrikese võtta. Ta on suur, näeb vähemalt minu silmale väga kobe välja ja seejuures on ka üli hea peaga ja naljalt endast välja ei lähe :)

Noooo ja nii ta läkski, et läksime Sandrikesega võtetele. Peale sain ma ta üksi :D Küll korde abiga, aga siiski ise. Päeva veetsime võtteplatsil, kus vahepeal ta täitis oma rolli ja vahepeal sai muru mugida. Siis jälle roll ja siis muru. Mulle anti süüa ja juua ja kogu rahvas oli väga tore. Vahepeal hoidis üks hobuteadlik inimene ka Sandrikest murul ja mina sain autos magada. Oii mulle meeldib see, et hobuseautos on nari ja saab vahepeal magada :)

Järgmisel päeval võttis Mari ise Sandrikese kaasa ja mina tegin omi asju. Mul olid ju plaanid paigas juba, sest see polnud üldse esialgne plaan, et Sandrike võtetele läheb.  

Natukese läks siis aega ja muusikavideo saigi valmis. Päris vahva sai ma arvan :D 
Ja no minu 4a nooruke hobune oli ikka super chill kogu selle pulli käigus :)

Video leiab you tube'st väga kergelt- toksi vaid sisse Kiirendus ;)