See aasta on juhutnud igasuguseid asju hästi palju aga siia kirjutama ei ole ma jõudnud. Viimane sissekanne, seegi poolik ja avaldamata, oli Carboni viimase päeva lugu. Aga see oli 2023...
Iga kord kui ma siia kirjutama hakkan, siis ma mõtlen, et milleks küll... samas lugades vanu postitusi on täitsa vahva endal meenutada. Ja samas... mu komme kirjutada võimalikult anonüümselt ja ilma piisavate vihjeteta teevad mulle endalegi mõnedel puhkudel aru saada, kellest v millest ma täpselt siin pahurdanud olen. Kuid se epole vist tegelikult halb asi.... pihem hea, ma arvan. Milleks seda pahna ikka mäletada? Ikka häid asju on hea mäletada :)
Aga et siis 2024. Valdkondade kaupa, aga sugugi mitte tähtsuse järjekorras.
TALL
Üks suuremaid teemasid- maneež. Meie päris oma maneež. See projekt sai alguse tegelikult juba 2023 sügisel. Naabrid tõstsid eraklientidele maneeži kasutamise hinda ja see lõkkas mu mõtte veerema, et huvitav kui suure maneeži ja kuhu ma endale üldse teha saaksin? Kas üldse saaksin? Uurisin, küsisin hinnapakkumisi ja tingimusi. Ja täiesti kogemata kombel juhuts, et ühe ettevõttega saime tingimustes selliselt kokkuleppele, et see asi tundus isegi teostatav.
Esiti tundus, et kõik toimib aga siis tõusis torm. Õnneks tuli J.A. appi asjaajamise ja dokumentidega, Esialgu lükati ehitusloa taotlus tagasi. Selleks hetkeks oli mul ehitajaga leping sõlmitud ja mingid investeeringudki juba tehtud. Hetkeks oli tunne, nagu terve maailm kukuks kokku. Ma ei teadnud, et mis siis nüüd saab... asi jääbki katki... ei saa... See oli hetk, kus sain omal nahal tunda, mida tähendab see, kui paanikahoog tahab tulla. Tunnelvisioon, pulss, mis ähvardab koos südamega läbi lae tõusta ja tunne, et hinga mis sa hingad, aga hapnik lihtsalt ei jõua õigetesse kohtadesse....
Helistasin JA-le küsimusega, et mis sii snüüd saab?? Ta oli vana rahu ise ja suutis ka mind maha rahustada. See olla tavaline, et esimese korraga ei õnnestu. Vana hea tõde, et esimesest "Ei"st alles päris töö hakkab. MIngisugused vanad kanded olid vigased. Need sai korda teha ja siis oli asi okei. Selleks korraks... Saime ehitusloa kätte, aga talv tuli peale. Lund tuli nii palju, et pinnasetöit teha oleks olnud aja ja raha raiskamine.
Ja siiiiiis alustas oma rünnakuid naabrimees. Esitas vaide ehitusloa osas. Süüdistas valda võltsimises, rikkumistes ja ma ei tea milles veel. Käisime 3-4 korda vallas kohtumas, et leida kompromissi. Iga korraga läksid nõudmised ja tingimuse hullemaks ja jaburamaks. Enne viimast kohtumist vaetus vallas asjaga tegelev inimene ja kogu saaga sai uue hingamise. Naabri nõudmistele tõmmati selged piirid peale ja kogu teema sai konkreetsed piirid. Naabri jonn jätkus. Aeg liikus halastamatult.. minu jaks ja närvid viimase piirini venitatud.
Ühel reedel helistasin abivallavanemale, et uurida, mis seis on. Viimasest kohtumisest vallas oli juba jupp aega möödas ja ei mingit uudist ega tulemust. Kõnes selgus, et naaber oli käinud ka eraldi oma seisukohti seletamas ja poolehoidu otsimas. Nii arvaski abivallavanem, et tuleb ise kohapeale ja vaatab asja oma silmaga üle. See kohtumine oli minu jaoks märgiline.
Vaatasime üle minu pisikese maalapi, asjad, mis olin selleks hetkeks teinud ja plaanid, mida veel soovin aja jooksul teha. Sain rääkida, miks maneežile just selle asukoha valisin ja kuidas asukohta valides olin kaalunud ma huvidele lisaks ka tegelikult kogu küla tervikpilti. Sai räägitud teest, servituudist ja paljust muustki.
Esmaspäeval alustasime pinnasetöödega ja õige pea peale seda ehitusega. Võtsin riski, et naaber viib asja kohtuni ja siis hakkab pikk ja kurnav teekond, aga vähemalt saame hoone püsti. Sügisel 2024 saime oma maneeži valmis ja sellest talvest on meie trennid meie oma toas :)
Päris oma sisehall, olgugi, et pvc, on midagi nii suurt, et ma väga ei oleks julenud sellest unistada. Reaalsus on aga see, et nüüd unistan juba veelgi enamast :D Süües pidavat ise kasvama...
J.A. Toel ja utsitusel sai lisaks korda tehtud ka tiigi ja pajukoplite pinnased. Masinapark oli ju juba kohal.... Nii sai leitud vahendid ka selle investeeringu jaoks. Maneezikoplite alale panime Inzuga uued aiad ise, sest võetud hinnapakkumine oli liiga kallis. Tallitööde lihtsustamiseks sai lõpuks teoks tehtud ka plaan meile oma trakats saada.
Lisaks sai suurest boksist tehtud kaks pisemat ponidele. Vanast riietusruumist sai uus sadularuum koos ilusate uute sadulapuudega. Ja pumbaruumi sai mahutatud enamik kappe, et koridorides oleks vabamalt ruumi. Söödaruumi sai ka ruumi ja riiuleid juurde. Mõnus!
RATSAKOOL
Selles vallas eiole väga palju muudatusi olnud. Trennid on endiselt piisavalt täis ja treenerid teevad suurepärast tööd. Mina ise andsin aasta lõpus oma grupid ära. Põhjusteks see, et ma lihtsalt ei jõudnud. Ja samas on kuidagi märkamatult suureks paisunud sportlaste number, kellega mul on au tööd teha. Mis on väga lahe :)
Sügisel sai K-ga ka Belgias hobuseid vaatas käidud ja see oli omaette hämmastav ja äge seiklus. Ühe vahvakese tõi ta sealt ka koju ja tänaseni on see olnud väga vahva otsus.
2023 viimastel päevadel, täpsemalt 27.12.2023 käis B Sandrikest proovimas ja sealt algas omaette vahva teekond. Need kaks on kokku loodud ja selle üle mul on mega hea meel.
KOOL ja TÖÖ
2024 kevadel lõpetasin Psühholoogia Baka. Sügisel õnnestus ka magistrise sisse saada. Ma olin kidagi nii kindel, et palju rohkem minu krsuselt saab õpinguid jätkata, aga minu üllatuseks oli päris palju neid, kes seekord joone alla jäid. Arutasime Inzuga mu plaani läbi ja sügisel sai krabatud päris suur amps aineid. Kuna esiemens emester oli kohe erialaainete semester, siis sai võetud mõlema suuna ained ja seega 12eap rohkem kui norm. Selle käes on omaette palju vaeveldud, aga 2 eksamit on veel jäänud teha, seega jään ellu :D
Augustis ilmus Peaasjadest töökuulutus noortenõustaja kohale. 0,5 koormusega tööst ettevõttes, mis mulle baka praktikast väga hea mulje jättis, ei saanudma kuidagi mööda minna. Kandideerisin. Suurt usku mul ei olnud, sest teadsin, et väga paljud minu kursuselt kandideerisid. Kui sain kutse intervjuule olin väga õnnelik. Ma tean, et ma ei ole kirjalikult kuigi osav. Samas tean, et kui saan rääkida silmast silma, siis selle solen ma kõvasti osavam. Intervjuu pidi kestma 30min aga kulus meil ligi tund :D Lugesin seda enda kasuks. Ja kasuks see tõesti vist oli, sest tööle ma sain. Ja ma olen väga väga rahul. Jah, koormust on hetkel väga palju, aga samas on kõik asjad mida ma teen need, mida ma tahan teha ja see annab jõudu.
Kõike seda ei oleks ma kuidagi suutnud üksi teha. Inimesed minu ümber on tegelikkuses kõige selle taga.
Aga ma ei saa ka kuidagi eitada, et sellised arengud, olgugi, et läbi päris korralike raskuste, on andnud mulle väga palju indu juurde. Kogeda, et olen suuteline raskustega tegelikult toime tulema. Näha, et minu nägemust ja tõekspidamisi toetatakse... hinnatakse... See kannustab. Annab jõudu. Mulle meeldib teha asju nii hästi, kui ma olen suuteline neid tegema. Mulle meeldib ka teha asju võibolla et paremini, kui mõni teine. Mulle meeldib olla hea selles, mida ma teen... Ja mis seal salata... ega tegelilult on ka äärmiselt tore head sõna kuulda teistelt.
Eelmine talv ja terve 2024 on olnud väga keeruline, tormiline ja suurte arengute aeg. Mõeldes kõigele sellele.... ma olen kirjeldamatult tänulik. Tänulik õppetundide, õnnestumiste aga eelkõige oma pere ja sõprade ning toetajate üle.
