2024

 See aasta on juhutnud igasuguseid asju hästi palju aga siia kirjutama ei ole ma jõudnud. Viimane sissekanne, seegi poolik ja avaldamata, oli Carboni viimase päeva lugu. Aga see oli 2023...

Iga kord kui ma siia kirjutama hakkan, siis ma mõtlen, et milleks küll... samas lugades vanu postitusi on täitsa vahva endal meenutada. Ja samas... mu komme kirjutada võimalikult anonüümselt ja ilma piisavate vihjeteta teevad mulle endalegi mõnedel puhkudel aru saada, kellest v millest ma täpselt siin pahurdanud olen. Kuid se epole vist tegelikult halb asi.... pihem hea, ma arvan. Milleks seda pahna ikka mäletada? Ikka häid asju on hea mäletada :)

Aga et siis 2024. Valdkondade kaupa, aga sugugi mitte tähtsuse järjekorras.

TALL 

Üks suuremaid teemasid- maneež. Meie päris oma maneež. See projekt sai alguse tegelikult juba 2023 sügisel. Naabrid tõstsid eraklientidele maneeži kasutamise hinda ja see lõkkas mu mõtte veerema, et huvitav kui suure maneeži ja kuhu ma endale üldse teha saaksin? Kas üldse saaksin? Uurisin, küsisin hinnapakkumisi ja tingimusi. Ja täiesti kogemata kombel juhuts, et ühe ettevõttega saime tingimustes selliselt kokkuleppele, et see asi tundus isegi teostatav.

Esiti tundus, et kõik toimib aga siis tõusis torm. Õnneks tuli J.A. appi asjaajamise ja dokumentidega, Esialgu lükati ehitusloa taotlus tagasi. Selleks hetkeks oli mul ehitajaga leping sõlmitud ja mingid investeeringudki juba tehtud. Hetkeks oli tunne, nagu terve maailm kukuks kokku. Ma ei teadnud, et mis siis nüüd saab... asi jääbki katki... ei saa... See oli hetk, kus sain omal nahal tunda, mida tähendab see, kui paanikahoog tahab tulla. Tunnelvisioon, pulss, mis ähvardab koos südamega läbi lae tõusta ja tunne, et hinga mis sa hingad, aga hapnik lihtsalt ei jõua õigetesse kohtadesse.... 

Helistasin JA-le küsimusega, et mis sii snüüd saab?? Ta oli vana rahu ise ja suutis ka mind maha rahustada. See olla tavaline, et esimese korraga ei õnnestu. Vana hea tõde, et esimesest "Ei"st alles päris töö hakkab. MIngisugused vanad kanded olid vigased. Need sai korda teha ja siis oli asi okei. Selleks korraks... Saime ehitusloa kätte, aga talv tuli peale. Lund tuli nii palju, et pinnasetöit teha oleks olnud aja ja raha raiskamine.
Ja siiiiiis alustas oma rünnakuid naabrimees. Esitas vaide ehitusloa osas. Süüdistas valda võltsimises, rikkumistes ja ma ei tea milles veel. Käisime 3-4 korda vallas kohtumas, et leida kompromissi. Iga korraga läksid nõudmised ja tingimuse hullemaks ja jaburamaks. Enne viimast kohtumist vaetus vallas asjaga tegelev inimene ja kogu saaga sai uue hingamise. Naabri nõudmistele tõmmati selged piirid peale ja kogu teema sai konkreetsed piirid. Naabri jonn jätkus. Aeg liikus halastamatult.. minu jaks ja närvid viimase piirini venitatud.

Ühel reedel helistasin abivallavanemale, et uurida, mis seis on. Viimasest kohtumisest vallas oli juba jupp aega möödas ja ei mingit uudist ega tulemust. Kõnes selgus, et naaber oli käinud ka eraldi oma seisukohti seletamas ja poolehoidu otsimas. Nii arvaski abivallavanem, et tuleb ise kohapeale ja vaatab asja oma silmaga üle. See kohtumine oli minu jaoks märgiline. 

Vaatasime üle minu pisikese maalapi, asjad, mis olin selleks hetkeks teinud ja plaanid, mida veel soovin aja jooksul teha. Sain rääkida, miks maneežile just selle asukoha valisin ja kuidas asukohta valides olin kaalunud ma huvidele lisaks ka tegelikult kogu küla tervikpilti. Sai räägitud teest, servituudist ja paljust muustki.

Esmaspäeval alustasime pinnasetöödega ja õige pea peale seda ehitusega. Võtsin riski, et naaber viib asja kohtuni ja siis hakkab pikk ja kurnav teekond, aga vähemalt saame hoone püsti. Sügisel 2024 saime oma maneeži valmis ja sellest talvest on meie trennid meie oma toas :)

Päris oma sisehall, olgugi, et pvc, on midagi nii suurt, et ma väga ei oleks julenud sellest unistada. Reaalsus on aga see, et nüüd unistan juba veelgi enamast :D Süües pidavat ise kasvama... 

J.A. Toel ja utsitusel sai lisaks korda tehtud ka tiigi ja pajukoplite pinnased. Masinapark oli ju juba kohal.... Nii sai leitud vahendid ka selle investeeringu jaoks. Maneezikoplite alale panime Inzuga uued aiad ise, sest võetud hinnapakkumine oli liiga kallis. Tallitööde lihtsustamiseks sai lõpuks teoks tehtud ka plaan meile oma trakats saada.

Lisaks sai suurest boksist tehtud kaks pisemat ponidele. Vanast riietusruumist sai uus sadularuum koos ilusate uute sadulapuudega. Ja pumbaruumi sai mahutatud enamik kappe, et koridorides oleks vabamalt ruumi. Söödaruumi sai ka ruumi ja riiuleid juurde. Mõnus!

RATSAKOOL

Selles vallas eiole väga palju muudatusi olnud. Trennid on endiselt piisavalt täis ja treenerid teevad suurepärast tööd. Mina ise andsin aasta lõpus oma grupid ära. Põhjusteks see, et ma lihtsalt ei jõudnud. Ja samas on kuidagi märkamatult suureks paisunud sportlaste number, kellega mul on au tööd teha. Mis on väga lahe :)
Sügisel sai K-ga ka Belgias hobuseid vaatas käidud ja see oli omaette hämmastav ja äge seiklus. Ühe vahvakese tõi ta sealt ka koju ja tänaseni on see olnud väga vahva otsus.
2023 viimastel päevadel, täpsemalt 27.12.2023 käis B Sandrikest proovimas ja sealt algas omaette vahva teekond. Need kaks on kokku loodud ja selle üle mul on mega hea meel. 

KOOL ja TÖÖ

2024 kevadel lõpetasin Psühholoogia Baka. Sügisel õnnestus ka magistrise sisse saada. Ma olin kidagi nii kindel, et palju rohkem minu krsuselt saab õpinguid jätkata, aga minu üllatuseks oli päris palju neid, kes seekord joone alla jäid. Arutasime Inzuga mu plaani läbi ja sügisel sai krabatud päris suur amps aineid. Kuna esiemens emester oli kohe erialaainete semester, siis sai võetud mõlema suuna ained ja seega 12eap rohkem kui norm. Selle käes on omaette palju vaeveldud, aga 2 eksamit on veel jäänud teha, seega jään ellu :D
Augustis ilmus Peaasjadest töökuulutus noortenõustaja kohale. 0,5 koormusega tööst ettevõttes, mis mulle baka praktikast väga hea mulje jättis, ei saanudma kuidagi mööda minna. Kandideerisin. Suurt usku mul ei olnud, sest teadsin, et väga paljud minu kursuselt kandideerisid. Kui sain kutse intervjuule olin väga õnnelik. Ma tean, et ma ei ole kirjalikult kuigi osav. Samas tean, et kui saan rääkida silmast silma, siis selle solen ma kõvasti osavam. Intervjuu pidi kestma 30min aga kulus meil ligi tund :D Lugesin seda enda kasuks. Ja kasuks see tõesti vist oli, sest tööle ma sain. Ja ma olen väga väga rahul. Jah, koormust on hetkel väga palju, aga samas on kõik asjad mida ma teen need, mida ma tahan teha ja see annab jõudu. 

Kõike seda ei oleks ma kuidagi suutnud üksi teha. Inimesed minu ümber on tegelikkuses kõige selle taga.

Aga ma ei saa ka kuidagi eitada, et sellised arengud, olgugi, et läbi päris korralike raskuste, on andnud mulle väga palju indu juurde. Kogeda, et olen suuteline raskustega tegelikult toime tulema. Näha, et minu nägemust ja tõekspidamisi toetatakse... hinnatakse... See kannustab. Annab jõudu. Mulle meeldib teha asju nii hästi, kui ma olen suuteline neid tegema. Mulle meeldib ka teha asju võibolla et paremini, kui mõni teine. Mulle meeldib olla hea selles, mida ma teen... Ja mis seal salata... ega tegelilult on ka äärmiselt tore head sõna kuulda teistelt. 

Eelmine talv ja terve 2024 on olnud väga keeruline, tormiline ja suurte arengute aeg. Mõeldes kõigele sellele.... ma olen kirjeldamatult tänulik. Tänulik õppetundide, õnnestumiste aga eelkõige oma pere ja sõprade ning toetajate üle. 

Ikka edasi, ikka edasi... ja vahel ka sammuke tagasi.

 Vahepeal oli mul Sandriga selline tunne, et ehkki liikumine toimub, siis see on niiiiiiii aeglane, et ma ei tea kauaks mul motti jätkub. Siis aga kuidagi hakkasid tulema pisikesed edusammud ja oi kui rõõmsaks need mind teevad :)

Esimene selline hea märk oli see, kui Sander maastikul käies suurel põllul ise Allianssist mööda trügis ja mõnuga galoppi jooksis. Mina sain lihtsalt reisija olla ja nautida. Ta jooksis terve põllu sellise innu ja lennuga, et ma sain teda isegi vahepeal natuke tagasi võtta ja rahustada ning põllu lõpus ise traavile võtta. Nii tore oli tunda kuidas ta lihtsalt jooksis ja nautis ja oli energiat täis :)

Sama nädala hüppetrenn oli ka superlux. Mõned korrad õnnestus saada selline hea parkuuri galopp- oluliselt tihedam kui ta tavapäraselt on nõus jooksma ja samal ajal ei olnud tunnet et ta kohe välja sureks. Ja hüpped olid ka täitsa vahvad. Paar korda käkkisin ise ära, kui galopp oli selline natukese tühi ja siis samm ei klappinud, aga nii vahvalt ei olegi ta varem hüpanud. Proovisime süsteemi ka esimest korda. Esimese hooga ei sanaud ta eriti hästi aru, mida ta täpselt tegema peaks. Mööda ei pressinud ja hüppas kuidagimoodi ikka mõlemast üle, aga üsna kohmakalt. peale paari kordust aga tundus, et ta sai pihta, mis värk selle süsteemiga on ja tuli väga ilusti. Lisak oli ka juhtimine üle ootuste hea. Seni on olnud omajagu pusimist, sest ta lainetab ja kallerdab ja kaotab kurvides tasakaalu ja siis on ise oma jalgade koordineerimisega hädas aga see trenn oli ka selles vallas mega suur edasiminek :)

Pühapäeval käisime krossil. Ma tegin oma hüppeliigesele laup natuke haiget ja õhtul see valutas ning seega ma ei olnud üldse kindel, kas lähen. Hommikul aga oli jalg okei ja sain käia ja seega pakkisin hobuse peale ja läksime. 
Kosel oli 70cm rada läbi hüppamiseks avatud. Esmalt jalutasime sammus raja läbi ja siis läksime soojendusalale sooja tegema. Seal hüppas Sandrike ka väga vahvalt. Esimest hüpet passis ja tegi väga terava ja suure hüppe. Ma virisesin seal seljas, et krt ma käin alla sellise tempoga... et sinna selga on vaja leida keegi kes paremini sõita oskab aga Aiku arvas, et ma olen piisavalt hästi seal kinni ja seega ei tohi viriseda :D Ülejäänud soojendus oli megahea! Hüppasime veel kahte tõket, mis mõlemad olid uued ja ta hüppas väga väga vahvalt.
Rada hüppama minnes ei tahtnud ta väga hoogu üles võtta. Esimesed 5 tõket jäi ta ette seisma ja siis hüppas kohapealt üle. Oii kuidas see vanad mälestused meede tõi (Aca esimene kross :D ). Siis oli vaja veest läbi minna ja no ei ole see vesi ta lemmik... tundub, et saan taaskord seda teekonda käia, et sügisel vühmaste ilmadega platsil lompe jahtida ja neist läbi plätserdada :D Lõpuks sain ta ikka vette ja järgmise hüppe hüppas isegi juba liikumiselt. Järgmine oli väiksemast tagasipöördest ja selle tõkke taga oli ka mägi ja nii ta sinna ette välja suri. Aga panime nina vastu ja uuel katsel saime üle. Mäest üles ja alla ilusti ja siis kraav. Kraav ei ole ka meie sõber. Pusisime mis me pusisime aga lõpuks tulin ikka alla ja meelitasin ta sealt 3x käekõrval üle. Siis sadulasse tagasi ja saime ka nii üle. Edasi aga oli uus hingamine. mitu tõket hüppas isegi galopi pealt. Vankri ette pidurdas end peaaegu seisma aga läks ikka üle. Sealt edasi oli 3 tõket juba väga mõnusa hooga. Sain isegi suunurki liigutada nii, et ta endiselt edasi pürgis. Siis pusisime uuesti paar korda kraavi ning peale seda viimased kaks. Eelviimase hüppas kohapealt aga viimane tuli väga väga mõnusalt galopist :)

Siis sulistasime veel vees ja tulime koju. Pesin ja poputasin ta igate pidi ära. Nii hea tunne oli..... Need soojenduse hüpped ja raja lõpuosa... Kui ma vahepeal juba mõtlesin, et vb ta ikka ei ole see hobune, kellega ma veel krossi stardin, siis nüüd on mul selles osas natuke parem tunne. usun, et ajaga saab tast asja, lihtsalt ta vajab seda aega rohkem, kui mõni teine hobune vajaks. Hea on aga see, et ma tõesti väga naudin temaga maastikul kolamist ja niisama ringi töllerdamist. See on nii mõnus aeg mulle endale ja seega kavatsen neid hetki mõnuga nautida :)

Kuidas Sandrikesest filmistaar sai...

 või no täpsemalt muusikavideostaar, aga siiski :D

Asi sai alguse sellest, et Mari-Leen otsis suurt ja sportlikku hobust, kes saaks videovõtetel osaline olla. Hobuinimeste grupis oli tema postitus üleval ja sobiv hobune oligi leitud. Paar päeva enne võtteid sai see hobune aga õnnetuseks tiirud :(

Mari otsis uuesti aga midagi nii kiirelt leida oli raske. Küsis minu käest ka, ega ma juhuslikult ei tea kedagi, kes saaks aidata. Ütlesin, et kahjuks mitte, aga no kui muud üle ei jää, siis saab Sandrikese võtta. Ta on suur, näeb vähemalt minu silmale väga kobe välja ja seejuures on ka üli hea peaga ja naljalt endast välja ei lähe :)

Noooo ja nii ta läkski, et läksime Sandrikesega võtetele. Peale sain ma ta üksi :D Küll korde abiga, aga siiski ise. Päeva veetsime võtteplatsil, kus vahepeal ta täitis oma rolli ja vahepeal sai muru mugida. Siis jälle roll ja siis muru. Mulle anti süüa ja juua ja kogu rahvas oli väga tore. Vahepeal hoidis üks hobuteadlik inimene ka Sandrikest murul ja mina sain autos magada. Oii mulle meeldib see, et hobuseautos on nari ja saab vahepeal magada :)

Järgmisel päeval võttis Mari ise Sandrikese kaasa ja mina tegin omi asju. Mul olid ju plaanid paigas juba, sest see polnud üldse esialgne plaan, et Sandrike võtetele läheb.  

Natukese läks siis aega ja muusikavideo saigi valmis. Päris vahva sai ma arvan :D 
Ja no minu 4a nooruke hobune oli ikka super chill kogu selle pulli käigus :)

Video leiab you tube'st väga kergelt- toksi vaid sisse Kiirendus ;)

Hunnik esimesi Sandriga

 Natuke Sandrist.

Vahepeal käisime kestvusratsutamist proovimas. Väga tore oli. 30km oli just niipalju pikk, et olla raske aga mitte ületamatu. Sandrike taastus ilusti ja pidas end muidu ka viisakalt üleval :)
Aga no Allianssi sabast ta lahkuma ei olnud nõus :D

Pühapäeval, 25.06 läksime välkotsuse tulemusena Kosele. Üks sportlane oli minemas ja pressisin end kaasa :D Esialgu oli mõte lihtsalt minna võõrasse kohta sõitma. Natuke oli isu hüpata ka, aga ega ma eriti ei julenud loota, et see õnnestuda võiks.

Esimese hooga tümmbas ta end väga turri. Johaidii kui hirmus see oli..... Hobune, kes muidu on megaflegma ja ei reageeri millelegi on korraga õhku täis ja hõljub ringi.. Uuuuuhhh ma pidasin endaga võitlust, et saada ta keskenduma ja kuulama nii, et ma ise sealt alla ei roni :D

Aga tasapisi rahunes ja saime jutule. Hüppasime ikka ka. Esialgu teiste sabas, pärast juba täitsa ilma vedurita. ta hüppas kõiki asju väga vapralt. Natuke passisi vett ja ühte trakeenerit ka kartis, aga saime nii vette kui ka lõpuks käekõrval üle selle trakeeneri. 
Igaljuhul olin nii mina kui ka G väga positiivselt üllatunud ja nii tekkis mõte, et võiks proovida minna Perilasse kodukõksu proovima.

Eile tegime siis esimese korralikuma hüppetrenni. Algus oli väga paljulubav, sest ta isegi liikus päris vapralt. Hüpped olid ka mõnusad. Natuke vingerdas, aga kuna tõkked olid reaalselt üli madalad, siis ta lihtsalt astus neist üle :D

Isegi parkuuri saime sõidetud. Ühe kobistas maha, sest sattus väga põhja ja ei suutnud oma jalgu nii ruttu ples tuua. Ühele läks peale nii, et pea oli megalt all ja mul oli niiiii hirmus, aga ta lihtsalt vupsas üle ilma mingi kõhkluseta. Väga vahva oli. Nüüd ootan homset :) Eks ole näha kuidas ta vastu peab :)

Suvevaheaeg algas- nüüd saab rohkem trennitada :D

Eile tulid teise õppeaasta viimase eksami tulemused ka ja seega saab nüüd kohe päriselt päriselt selle õppeaasta lõppenuks lugeda. 

Baka II aasta kevad oli üks raske semester. Selles osas hoiatasid meid juba ka vanema kursuse tudengid kui ka õppejõud, et see saab olema keeruline ja töörohke kevad aga ma ausalt ei kujutanud ette et see nii keeruline saab olema. Võtsin 26 EAP-d ja tunne oli palju hullem kui sügise 46ga. 
Aga tehtud ta sai ja seejuures pigem edukalt. II aasta lõpuks on keskmine 4,613. Not bad at all arvestades, et minu vanuses on see õppimise hiilgeaeg ikka juba seljataga :)

Kooliaasta lõppedes olen saanud ka palju rohkem tallis olla ja ratsutada. Ja see on väga lahe :D Täna sõitsin esimest korda Frodoga. Ta oli päris tubli. Ootasin hullemat, aga reaalsuses oli ta nagu iga teine noor hobune, kes vahepeal kaotab tasakaalu ja vahepeal vajub natuke siia-sinna. Aga iseloomult on ta armas ja maiuse peale maias ja tahab selle teenimiseks ka koostööd teha, seega mõnus vahva tupsujalg :)

Enne trenne sõitsin veidike Rafikut ette. Ta muretseb kontakti osas ja ei usalda kätt. Samal ajal jalale vajub vastu ja ei reageeri just kuigi hästi. egin hääääästi rahulikult ette alla ja nügisin jala eest ära. vahepeal oli ta nii tubli ja sai minult iga väiksemagi asja eest kiita. Raff on megailus poni ja tahaks ta jälle kätt usaldama saada, et ta ennast mugavamalt ja mõnusamalt tunneks :)

Õhtul peale trenne istusin korraks Linksule selga. Tal on võimas mootor aga samal ajal ei ole pidur väga hea. Tegin hunnikus üleminekuid ja pakkusin ratset ette alla. Lõpuks ma ütleks, et oli täitsa vahva. See hobune on aga sõitjatele paras pähkel, sest teda vaja jalaga toetada ja hoida ning samal ajal ei tohi ise kehaga kõikuda. Käsi peab aga olema hästi pehme ja rahulik, sest suust on ta õrnake. Mulle nii meeldib see hobune. Täige vahva tulesäde :)

Sandrike täna tööst puhkas, aga harjutasime treilerisse käimist. Üks isa oli konksuga autoga ja siis ta aitas mind treikuga. Meelitasin Sandri niisama leivaga treikusse ja siis seisime seal ja ta sõi leiba. Kui tahtis maha minna, siis lubasin ja tulime aga uuesti jälle peale. Kutsusin ainult häälega ja edasi liikumise eest andsin leiba. Ta oli nii uudishimulik ja vapper. Väga tublikene :)
3 korda tuli peale ja sai leiba ja kiita. kaua ta ei tahtnud seista seal, aga sellest pole ka midagi. Täna oli esimene päev üle väääääga pika aja treikusse minna. Homme ja ülehomme püüan veel harjutada, et siis laupäeval vähem stressi oleks. Homme oleks hea, kui saaks ümber talli ka paar ringi sõita. Kui Inz on nõus homme minu autoga minema, siis saan rahus pusida :)
Homme teeme ka kerge maastikutiiru ja reedel ta tööst jälle puhkab. Ja laupäeval siis katsetame kestvusratsutamist :) Meile mõlemale esmakordne kogemus. Loodan, et saab tore olema :)

It's not about the destination, but about how you decide to take the journey....

 Mul on kuidagi õnnestunud kokku sattuda inimestega, kellega on vahel mõnus maasta ja ilmast niisama lobiseda ja igasugu teemadel filosofeerida. Eile hilisõhtul, et mitte öelda öösel, sai järjekordse jututamise käigus välja öeldud lause:
Minu arust pole mitte niivõrd oluline välja mõelda, kuhu oma eluga minna või  kuhu välja jõuda, vaid mismoodi seda teha. Oluline pole mitte sihkoht vaid see, kuidas oma teekonda käia. Ma ei olegi vist varem oma mõtteid elu eesmärgi kui sellise osas formuleerinud aga julgen öelda, et olen selle eileöise ideega väga rahul. Elu juhtub ja asjaolud võivad muutuda. Samas see kuidas ma elan, kuidas valin ja otsustan, kuidas panustan asjadesse mida teen.... see on minu kätes ja minu mõjutada. Ja päeva lõpuks annab või ei anna just see osa mulle head tunnet. Kas saan oma valikute ja otsuste üle uhke ja rahul olla või jäi päevast midagi kriipima. Ja kui jäi kriipima, siis on see õppimise koht. Kui sel korral ära ei õpi, siis veeretab elu õige pea samalaadse olukorra ette, et saaks õppetundi korrata. Ja niikaua saab siis seda ämbrit kolistada, kuniks asi selgeks saab :)

Imeline elu

Kui maiami oma esimese varsa Cairo kätte sai, siis oli mul kuu aega, et otsustada, kas paaritada uuesti või mitte. Otsustasin, et teeme ühe beebi veel ja siis vaatame edasi.

Tiinestus ta vist esimesel korral kohe. Kontrolli minnes avastati kaksiktiinus ja üks sai ära pigistatud. Käisin veel ühes kontrollis, et veenduda, et kõik on ilusti korras.

Üldjoontes sujus tiinus hästi, ainult et kõht paisus ja paisus ja sellel paisumisel ei paistnud õppu olevat. Rohkem kui 2 kuud enne oodatatvat tähtaega kasvatas ta suure udara alla ja see tekitas muret. Käisime Perilas kontrollimas ja saime kaasa hunniku rohtusid. Tiinuse keskosa veetis ta ühes toredas kodutallis ja plaan oli ta sealt ära tuua mai alguses. Kuna aga oli vaja ravida, siis tõin varem koju. 

Ravisime ja putitasime kuniks saime nii kaugele, et tähtajani oli jäänud kuu aega. Maiu kõht oli hiigelsuur ja udar ka vist 3x suurem kui eelmise varsaga. Aga kuna kuu enne on ka juba ok poegida, siis ravikuur lõppes. Hakkasime iga päev uurima ja vataama, kas on vahatilkasid ja kuidas ta end muidu tunneb.

Oiiii tal oli raske..... ühel hetkel läksid tagumised jalad alt paiste. Siis läksid jalad ülevalt ka paiste. kannad olid nagu õhupallid. Kõhu peale tuli ka suuuuur paistes vorp udarast esimeste jalgadeni välja. Maiami ei ole muidu selline hobune, kes tahaks, et teda hirmsasti näpitaks, aga sel perioodil ta tuli ja pressis ennast koplis ise minu ligi ja oleks nagu lohutust otsinud. Käisin teda iga päev sügamas sealt, kust talle meeldis. Et tal natukenegi parem oleks olla.

Ühel päeval tulid minu teise tiinekese, poni Kessu tissude otsa tilgakesed. Mitte sellised valkjaskollased, nagu ma varem olin näinud, vaid nagu vedela mee värvi. Kuna tal on esimene tiinus, siis olin kohe eriti valvas ja kolisin talli sisse. Varsavalves oli mul ema esimesed 2 ööd seltsiks ja käisime korda mööda prouasid piilumas. Tallis oli aga täielik vaikus.

Kolmandal ööl ei saanud ema enam minuga olla ja võtsin kodust koera kaasa, et oleks seltsim. 10 paiku õhtul käisin tiirul ära. Pissitasin koera ja kontrollisin prouad- vaikus.
11 ajal hakkasin magama sättima aga koer hädaldas ja kiunus, nagu tahaks pissile. Ohkasin ja läksin. Mõtlesin, et peaks siis juba prouadele ka pilgu peale viskama. maiamil olid suured vahatilgad selle tunniga tulnud. Tegin pildi ja katsusin kaela- ta oli kergelt higine ja soe.... Selge... läheb asjaks. Läksin ruttu koera pissitama ja helistasin koju, et täna ehk saame ühe beebsu kätte. Koeral asjad tehtud, läksin uuesti mära juurde ja esijalad juba paistsid. Kell oli 23:09 Nüüd hakkas kiire...

Viisin koera jooksuga tuppa ja haarasin varem valmis pandud asjad. Boksi juurde tagasi jõudes oli mära pikali, pepu peaaegu vastu seina ja pressis hoolega. Läksin boksi ja panin päitsed pähe. Püüdsin teda seinast eemale sikutada aga ilmselgelt oli see täiesti jabur üritus. Suure ajamise peale õnnestus ta püsti saada, sest pepu vastu seina ei oleks beebil olnud kuhugi tulla.
Ta astus ilusti natuke edasi oma suures boksis ja tõmbas hinge. Püsti tulemisega oli tagasi läinud ka enamik varsa peast, mis muidu juba välja paistis. Jalad olid väljas ja paistsid suured ja tugevad. Helistasin arstile ka kohe ja ta juhendas mind enamuse ajast. Järgmise pressiga aitasin natuke kaasa ja pea tuli välja, siis natuke veel aga mära hakkas end uuesti pikali sättima.. Suunasin sinna poole, kus oli rohkem ruumi ja kui ta siis küllili prantsatas püüdsin pooleldi väljas oleva varsa omale sülle, et ta vastu maad ei kukuks. Jaaa boskis oli mõnus paks aluspanu, aga ikkagi... Järgmise pressiga tuli ka keha ja üks tagumine jalg, teine jäi veel poolenisti sisse. Mära puhkas. Mina tegin varsa nina nalootekotist vabamaks ja harutasin teda sellest natuke välja. Tegelane keeras end kiiresti rinnakule ja oli päris aktiivne. Aitasin viimase jala välja ja tegelesin juhiste järgi nabanööriga. See kõik tehtud, oli plaanis mära udar puhastada ja ternest lüpsta. Mära tuli aga väga ruttu püsti ja hakkas oma beebsu eest hoolitsema. Lakkus teda ennast unustavalt.
Tegin udara puhtaks ja püüdsin elu eest ternest lüpsta. Mära lasi ilusti aga kuna tegin seda esimest korda, siis oli see paras mäkerdamine :D
Hakkama ma sain ja varss sai ka kiirelt oma jao kõhtu. Ta hakkas usinalt süstalt imema :D

keerasin päramised sõlme ja lasin neil natukene rahus olla. Varss oli täiesti kindel, et tal on vaja nüüd ja kohe püsti saada. Üritas ja üritas. Kukkus aga uuesti ja uuesti tagasi pikali. Püüdsin natuke aidata ka aga ta oli niiiii suur, et ma väa ei jaksanud. Ühel hetkel sai ta püsi ja siis juba tegi ema ümber ringe :D

Tissi leidmine nii kiire ja vaevatu ei olnud. Kuna mina olin ka piimane, siis püüdis ta mind lutsida ja siis emme jalgu ja mida kõike veel, aga et paneks pea allapoole ja leiaks nisa... kus sa sellega. Suunasin ja pusisime ja peaaegu saime ka hakkama, aga mitte päris. Kuna aega oli tegelikult vähe kulunud, siis jätsin nad rahule ja lootsin, et ehk ikka leiab ise, kui ma seal vahel ei töllerda. Ja nii oligi. Uuesti kontrolima tulles oli titel selge, kust süüa saab. Nägin ära ka esimesed kakad ning seega oli ka sellega hästi. 

Koristasin natuke boksi puhtamaks, tõin märale uue heina ette ja jäin ootama, et päramised ära tuleks. Nendega läks natukene kauem, kui ideaalne oleks- 3,5 tundi. Tegelikult peaks tulema ära 3 tunniga. Pidin ka aitama, siduded sõlme kõrgemale ja lisasin märja rätiku raskuseks.
Kui päramised lõuks kõik ära tulid, siis laotasin selle siis igaks juhuks lauali, et kontrollida, kas kõik on ikka olemas ja ega midagi maha ei jäänud. Tegin ka pildid, et hommikul arstile saata ja küsida, kas kõik on ikka korras või on vaja minna kontrolli ja mära loputama.

Ja siis saingi magam. Värske ilmakodanik A oli sündinud... põhimõtteliselt mulle sülle :) Ilus, tugev punane mära. 4 pikka jalga ja 4 imelist pikka valget ühekõrgust põlvikut.