2025, aasta täis kasvamist, arengut ja suuri samme.

 2025 — The Year of the Snake — was never about rushing forward. It was about shedding what no longer fit. It was a year of quiet truth, gentle awakening, and brave honesty. It asked us to slow down, to feel the discomfort we had been avoiding, and to notice where we were living out of habit instead of alignment. Growth didn’t arrive loudly — it came through awareness, clarity, and the courage to let go even when no one else understood.

Because before anything can change… clarity must come first. 🐍✨

Kui ma seda teksti nägin, siis oli tõeline äratundmise tunne. 2025 on olnud teadlikkuse, selguse, lahti laskmise ja ka korralik arengu aasta.

Tundub, et see blogi siin on saamas aasta kokkuvõtte kirjutamise kohaks. Küllap siis on seda vaja. 

Proovin siis 2025 aasta kuidagi kokku võtta. Mõni aeg tagasi jäi mulle meelde ütlus, et kokkuvõtteid tehes mäletatakse vaid viimaseid kuid ja sealtki vaid seda, mis on halvasti läinud. See käis küll korporatiivettetvõtete ja arenguvestluste kohta ent tõele au andes peab tunnistama, et ilmselt kipub see nii olema ka muudes valdkondades. Samas omajagu loogiline, sest see osa ajust, mis ellijäämise eest vastutab, talletab igasuguse ohu ja ebameeldivuse piinliku täpsusega, et edaspidi ohtu vältida.

Mina olen aga igati kasvule orienteeritud põhimõtete ja mõtlemisega, seega püüan möödunud aastat siiski meenutada nii, et ka head asjad kirja saaks. Arengu mõttes ei ole ju väga suurt kasu sellest, kui tead, kust "mustikaid" ei leidnud vaid suurema "saagi" saab siis, kui märgata, kus neid "mustikaid" leidus.

Aga et siis teemade kaupa:

Kool.

2024 sügisel sain magistrisse sisse ja 2025 on olnud tegus õppimise aasta. Kevadsemester oli täitsa okei. Kooli kõrvalt õnnestus poole kohaga tööl käia, talli asju enam-vähem veepeal hoida ja kodus ka mitte päris võõraks jääda. Omajagu muret on läbi aasta olnud lõputööga seoses, sest minu ettekujutus sellest, et saan enne sügist valmi kokku ja siis on mõnuga aega tööd kirjutada, lendas mõnuga vastu taevast. Valimi leidmine kujunes oluliselt keerulisemaks, kui ma eales oleks osanud ette kujutada. Õnneks sain selle siiski kokku. Andmed on olemas ja kodeeritud ja loodetavasti juba ka Uus-Meremaal analüüsimises. 8 Jaanuaril tuleb mul 80-90% valmis töö ära esitada. Juhendaja on kindel, et isegi kui ma ei saa selleks ajaks Fabianilt materjale, siis ka olemasolevaga on nõutud min 80% maht olemas ning seega on hetkel teha veel vaid olemasolevate tulemuste sisse kirjutamine ja viimased kõpitsused teooria kallal.

Sügissemester oli aga hullumaja puhvet. Stipendiumi taotluse tingimustega oli korralik segadus ja asi kulmineerus sellega, et mul oli vaja sügissemestrisse saada magistriseminari aine (4eap). Sellest ka lõputöö 80-90% esitamise nõue 8.01. See tähendas, et 4 eap kirja saamiseks oli vaja tegelikkuses teha 4+ min 80% 24st ehk min 19,2 eap jagu tööd. jah, 50% oli kõigil vaja oktoobri keskel ära esitada, seega 12eap jagu tööd oli kõigil vaja teha olenemeta kas nad seda mg-seminari sügisesse tahtsid v mitte. 

Lisaks aga olid veel ju kohustuslikud ained ja siis 2 valikainet kokku 30 eap jagu. ehk siis minu sügissemestri koormus kokku oli 30+4+19,2 ehk 53,2 eap. Päris vihane ma ütleks...

Kuna ka õppeained olid sel sügisel teoreetilised, ehk siis sellised, mille õppimine minu jaoks raske on, + siis kõik lõputööga seotud tegevused, otsustasin ära kasutada kõik põhipuhkuse, õppepuhkuse ja ka lõpetamisega seotud puhukse päevi. See oli ausalt öeldes hädavajalik, sest muidu ma vist oleksin küll saba andnud. Niigi on hetkel selline tunne, et kogu jaks on otsas ja paagis on veel vaid aurud.

Samas pole veel võimalik juhet seinast välja tõmmata. 2.01 ühe suure hindelise kodutöö tähtaeg ja see lõputöö tuleb ka niipalju valmis teha, kui hetkel võimalik, et saaks 8.01 ära esitada. Lisaks on 9.01 veel selle ülikooliastme päris viimane hindeline eksam, milleks tuleb päris palju õppida. Hetkel on mul kkh 4,6 midagi. Ootan ühe 6eap suuruse aine hinnet ja siis 9.01 eksami aine on 8eap, seega see keskmine võib veel omajagu muutuda, aga ma väga väga loodan, et see oluliselt ei lange. Reaalsus on see, et ega tegelikult pole väga vahet, mis su kkh on, aga see on mulle endale kuidagi oluline. Ja samas stipi saamiseks on ka oluline. Ja seda stippi ma tahan, sest kui ma sellest nüüd ilma peaks jääma, siis kogu see sügissemestri 53 eap ponnestamine oli juskui kasutu.... Jah, selles osas on ikka hea, et vähemalt peaks kevad tulema kergem. kevadesse jääb mul praktika, selle aruanne ja kaitsmine nign lõputöö päris valmis tegemine + kaitsmine. Kummalisel kombel seda kõige viimast ma isegi ootan. See saab olema ühe pika ja palju palju tööd nõudnud teekonna viimane samm.

Töö

Peaasjad.... oii see on üks lahe ettevõte. Töö ise on omajagu raske aga samas on olnud ka väga vahvaid eduelamusi. Aga see ettevõte ise, kogu see teema, millega tegeletakse ja see, kuidas inimesi hoitakse, on lihtsalt ulme! Kui mul oli sügisel õppekoormus laes ja sellest rääkima läksin, siis oldi kohe valmis igasugu lahendusi otsima. see vastutulelikkus ja paindlikkus, mida mulle see sügissemester on pakutud, on lihtsalt uskumatu. Kui ma sinna tööle sain, olin õnnelik ja tänulik. Olen seda tänaseni. Olen erialaselt väga palju arenenud aga tunnen, et olen arenenud ka inimesena. Minu enda väärtused ja põhimõtted on saanud juurde täiendusi. Minu läbisaamine iseendaga on teinud läbi uuenduskuuri. 

Selle natuke rohkem kui aastase nõustajatöö jooksul olen õppinud, kus on minu piirid selle ameti kontekstis, mis on teemad, millega olen valmis tegelema ja millega mitte ning oluliselt selgemaks on saanud ka see, kuhu suunda tulevikus vaadata.

See tuleviku teema vajab veel rahulikku maha istumise ja kaardistamise aega, sest põnevat on palju ja õppimisvõimalusi ka ja kuna kõike ei jõua, siis on vaja võtta aega rahulikult mõtlemiseks. Seda on plaanis teha enne uue semestri algust jaanuari teises pooles. Siis on ka praktika käimas, mis annab ka kindlasti nendele mõtetele korralikku sisendit.

Ratsakool ja tall

Aasta alguses olid suured plaanid seoses suviste laagrite ja koduvõistlustega. Need plaanid läksid rahulikult vett vedama. Mina neid organiseerida ei jõudnud ja keegi teine ka ei teinud ja seega läks, nagu läks.

Võistluste mõttes oli meie sportlastele pigem hea aasta. Kevadel oli küll herpese levik, mistõttu aasta esimeses pooles oli võistlemise mõttes paus, aga muus osas olen meie õpilastega väga rahul.

2 meie noort treenerit tegid ära kutseeksami ja on nüüd atesteeritud treenerid, mille üle mul on megahea meel ja olen nende üle väga uhke! Ma ise võtsin ka kätte ja tegin ära oma kutse tõstmise. Olen nüüd vanemtreener ehk eok tase 6. Ka selle üle olen ma väga uhke. 

Oktoobrist alates ei ole meie ridades enam G. See sündmuste käik oli üks neist olukordadest, mis tuletas mulle taaskord meelde, et kui inimesed oma käitumisega sulle ütlevad, kes nad on, siis usu!! Ja kui mitu korda ei usu, siis polegi midagi parata, kui saad hammustada.... Olin väga löödud sellest, kuidas asjad lahti rullusid aga tänaseks sellega rahu teinud. Kui pikalt ratsakoolis olnud treener ära läheb, siis oodatult läheb ära ka hulk õpilasi. See on paratamatus. Õnneks ei ole see löök olnud halvav. Küll aga pani see tuleviku ja üldise korralduse peale mõtlema ning ilmselt toob kaasa uusi tuuli tulevikus. Ja äkki või-bolla on mul nüüd lõpuks see õppetund ka selge, et koostööks on vaja kõigi osapoolte panust. Ühe inimese panus ei ole iial piisav selleks, et partnerlust elus hoida. Kui keegi ühe korra oma lubadust ei pea, siis see võib olla juhus. Kui see juhtub 2 korda, siis see on muster - usu seda ja tee omad järeldused ning sellest lähtuvalt ka otsused!

Talli osas oli selle aasta suured sammud kõikide koplite pinnaste korda saamine. Õunaaia kompleks sai kõva pinnase alla. See on meeletult suur kvaliteedi hüpe. jah, koristamist on kõvasti, aga vähemalt on võimalik koristada.  Samuti said õunaaeda jootjad, mis tähendab, et enam ei pea vett kanistritega vedama. Liivaplats sai taha otsa drenaaži ja uue aia ümber. Värvimine jäi küll poolei, aga parem aed, kui üldse mitte midagi :)

Hobuseid on ka see talv vähem, kui eelmine, aga ausalt öeldes meeldib see mulle väga. Järgmiseks aastaks võiks veel vähem olla..... Ideaalis võiks olla hobuseid just niipalju, et kõik mahuks aastavahetuse ööseks tuppa. Siis oleks hea rahulik vana aastat ära saata ja uut vastu võtta.

Kõige suurem asi aga ehk on hoopis see, et järelmaks lõppes ja karjamõisa tall on nüüd päriselt oma. Ei ole enam hüpoteeki ega võlga. Ilmselt see seis väga kaua ei kesta, sest talli renoveerimiseks on vaja laenu ja seega ka uut hüpoteeki, aga see natuke aega on siiski tore seda teadmist nautida :)

Mina ise

Sel aastal on ka minu enda osas olnud omajagu teemasid, mis väärivad kirja panekut.

I kinkis mulle sünnipäevaks terve aasta peale hajutatud erinevaid ürituste pileteid, kus siis koos saime käia. Need kohtinguõhtud olid megalahedad! 

kevadel oli  ühe õppeaine raames vaja koostada, iseläbi teha ja siis ka tunnis jagada ühte vaimse tervise edendamise/hoidmise lihtsat nippi või kava. Minu pakutud nipiks oli vaimse tervise vitamiinide tarbimise kaardistamine ja üles märkimine nii, et igasse päeva koguneks vähemalt 3, aga parem kui rohkem, kasvõi väikest enda jaoks head tegevust. Nende tegevuste hulka kuulusid söögikorrad, väikesed jalutuskäigud, toredad vestlused sõpradega, hea ööuni jne jne.

Olen peale seda kodutööd vahelduva eduga omale märkmikusse neid toredaid ja häid asju välja kirjutanud ja kindlasti suurema hoolega jälginud, et ma ikka iga päev teeksin piisavalt häid asju iseenda jaoks. See enda vastu hea olemine ja endasse armastusega suhtumine on olnud väga värskendav ja mõnus. Olen saanud lahti lasta teemadest, mis varem oleks mind meeletult närinud... Olen saanud lahti lasta inimestest, kes tegelikult olid mulle kahjulikud. Olen haaranud asju, mida varem poleks julenud ja mõned neist ka saanud (6 treenritase näiteks) ja olen välja öelnud asju, mida varem ei oleks öelnud, ent tegelikult tunnen, et oma hingerahu ja piiride hoidmiseks on need olnud olulised. Ja olen kehtestanud piire, milliseid ma varem poleks suutnud, kuid mis on olnud nii väga vajalikud ja head ja mind ennast hoidvad. 

Olen ise ennast oluliselt rohkem väärtustama hakanud ja paremini kohtlema hakanud. Lisaks ootan seda ka teistelt ning enam ei lepi ma vähemaga. Jah, see teeb suhetes korrektuure, aga need on kõik olnud vägagi väärt korrektuurid.

2025 aasta, eriti aasta viimane kvartal, on olnud silmiavav ja tõi kaasa päris palju muudatusi. Samas on olnud üks kiire, tegus, raske ja kasulik aasta. Hea sissejuhatus uuele, tulihobuse aastale :)

2026 — The Year of the Horse. This is not a year of hesitation. This is a year of movement, courage, and momentum. Where the Snake helped us see the truth, the Horse asks us to LIVE it. To trust our instincts. To choose freedom over familiarity. To stop waiting for perfect timing and start trusting the power of forward motion.

This is the year you embody what you learned. You act on what you know. You choose yourself — boldly. 🐎🔥

These two years create a powerful story:

2025 helped you release what wasn’t you.

2026 gives you the strength to run toward what is meant for you.

You are not starting over — you are starting from wisdom.

Lighter. Clearer. Aligned.

The shedding is done. The path is open.

Now… we run. 💫

2024

 See aasta on juhutnud igasuguseid asju hästi palju aga siia kirjutama ei ole ma jõudnud. Viimane sissekanne, seegi poolik ja avaldamata, oli Carboni viimase päeva lugu. Aga see oli 2023...

Iga kord kui ma siia kirjutama hakkan, siis ma mõtlen, et milleks küll... samas lugedes vanu postitusi on täitsa vahva endal meenutada. Ja samas... mu komme kirjutada võimalikult anonüümselt ja ilma piisavate vihjeteta teevad mulle endalegi mõnedel puhkudel raskeks aru saada, kellest v millest ma täpselt siin pahurdanud olen. Kuid see pole vist tegelikult halb asi.... pigem hea, ma arvan. Milleks seda pahna ikka mäletada? Ikka häid asju on hea mäletada :)

Aga et siis 2024. Valdkondade kaupa, aga sugugi mitte tähtsuse järjekorras.

TALL 

Üks suuremaid teemasid- maneež. Meie päris oma maneež. See projekt sai alguse tegelikult juba 2023 sügisel. Naabrid tõstsid eraklientidele maneeži kasutamise hinda ja see lükkas mu mõtte veerema, et huvitav kui suure maneeži ja kuhu ma endale üldse teha saaksin? Kas üldse saaksin? Uurisin, küsisin hinnapakkumisi ja tingimusi. Ja täiesti kogemata kombel juhuts, et ühe ettevõttega saime tingimustes selliselt kokkuleppele, et see asi tundus isegi teostatav.

Esiti tundus, et kõik toimib aga siis tõusis torm. Õnneks tuli J.A. appi asjaajamise ja dokumentidega, Esialgu lükati ehitusloa taotlus tagasi. Selleks hetkeks oli mul ehitajaga leping sõlmitud ja mingid investeeringudki juba tehtud. Hetkeks oli tunne, nagu terve maailm kukuks kokku. Ma ei teadnud, et mis siis nüüd saab... asi jääbki katki... ei saa... See oli hetk, kus sain omal nahal tunda, mida tähendab see, kui paanikahoog tahab tulla. Tunnelvisioon, pulss, mis ähvardab koos südamega läbi lae tõusta ja tunne, et hinga mis sa hingad, aga hapnik lihtsalt ei jõua õigetesse kohtadesse.... 

Helistasin JA-le küsimusega, et mis siis nüüd saab?? Ta oli vana rahu ise ja suutis ka mind maha rahustada. See olla tavaline, et esimese korraga ei õnnestu. Vana hea tõde, et esimesest "Ei"st alles päris töö hakkab. Mingisugused vanad kanded olid vigased. Need sai korda teha ja siis oli asi okei. Selleks korraks... Saime ehitusloa kätte, aga talv tuli peale. Lund tuli nii palju, et pinnasetöid teha oleks olnud aja ja raha raiskamine.
Ja siiiiiis alustas oma rünnakuid naabrimees. Esitas vaide ehitusloa osas. Süüdistas valda võltsimises, rikkumistes ja ma ei tea milles veel. Käisime 3-4 korda vallas kohtumas, et leida kompromissi. Iga korraga läksid nõudmised ja tingimuse hullemaks ja jaburamaks. Enne viimast kohtumist vahetus vallas asjaga tegelev inimene ja kogu saaga sai uue hingamise. Naabri nõudmistele tõmmati selged piirid peale ja kogu teema sai konkreetsed piirid. Naabri jonn jätkus. Aeg liikus halastamatult.. minu jaks ja närvid viimase piirini venitatud.

Ühel reedel helistasin abivallavanemale, et uurida, mis seis on. Viimasest kohtumisest vallas oli juba jupp aega möödas ja ei mingit uudist ega tulemust. Kõnes selgus, et naaber oli käinud ka eraldi oma seisukohti seletamas ja poolehoidu otsimas. Nii arvaski abivallavanem, et tuleb ise kohapeale ja vaatab asja oma silmaga üle. See kohtumine oli minu jaoks märgiline. 

Vaatasime üle minu pisikese maalapi, asjad, mis olin selleks hetkeks teinud ja plaanid, mida veel soovin aja jooksul teha. Sain rääkida, miks maneežile just selle asukoha valisin ja kuidas asukohta valides olin kaalunud ma oma huvidele lisaks ka tegelikult kogu küla tervikpilti. Sai räägitud teest, servituudist ja paljust muustki.

Esmaspäeval alustasime pinnasetöödega ja õige pea peale seda ehitusega. Võtsin riski, et naaber viib asja kohtuni ja siis hakkab pikk ja kurnav teekond, aga vähemalt saame hoone püsti. Sügisel 2024 saime oma maneeži valmis ja sellest talvest on meie trennid meie oma toas :)

Päris oma sisehall, olgugi, et pvc, on midagi nii suurt, et ma väga ei oleks julenud sellest unistada. Reaalsus on aga see, et nüüd unistan juba veelgi enamast :D Süües pidavat ise kasvama... 

J.A. Toel ja utsitusel sai lisaks korda tehtud ka tiigi ja pajukoplite pinnased. Masinapark oli ju juba kohal.... Nii sai leitud vahendid ka selle investeeringu jaoks. Maneezikoplite alale panime Inzuga uued aiad ise, sest võetud hinnapakkumine oli liiga kallis. Tallitööde lihtsustamiseks sai lõpuks teoks tehtud ka plaan meile oma trakats saada.

Lisaks sai suurest boksist tehtud kaks pisemat ponidele. Vanast riietusruumist sai uus sadularuum koos ilusate uute sadulapuudega. Ja pumbaruumi sai mahutatud enamik kappe, et koridorides oleks vabamalt ruumi. Söödaruumi sai ka ruumi ja riiuleid juurde. Mõnus!

RATSAKOOL

Selles vallas ei ole väga palju muudatusi olnud. Trennid on endiselt piisavalt täis ja treenerid teevad suurepärast tööd. Mina ise andsin aasta lõpus oma grupid ära. Põhjusteks see, et ma lihtsalt ei jõudnud. Ja samas on kuidagi märkamatult suureks paisunud sportlaste number, kellega mul on au tööd teha. Mis on väga lahe :)
Sügisel sai K-ga ka Belgias hobuseid vaatas käidud ja see oli omaette hämmastav ja äge seiklus. Ühe vahvakese tõi ta sealt ka koju ja tänaseni on see olnud väga vahva otsus.
2023 viimastel päevadel, täpsemalt 27.12.2023 käis B Sandrikest proovimas ja sealt algas omaette vahva teekond. Need kaks on kokku loodud ja selle üle mul on mega hea meel. 

KOOL ja TÖÖ

2024 kevadel lõpetasin Psühholoogia Baka. Sügisel õnnestus ka magistrise sisse saada. Ma olin kidagi nii kindel, et palju rohkem minu krsuselt saab õpinguid jätkata, aga minu üllatuseks oli päris palju neid, kes seekord joone alla jäid. Arutasime Inzuga mu plaani läbi ja sügisel sai krabatud päris suur amps aineid. Kuna esiemens emester oli kohe erialaainete semester, siis sai võetud mõlema suuna ained ja seega 12eap rohkem kui norm. Selle käes on omaette palju vaeveldud, aga 2 eksamit on veel jäänud teha, seega jään ellu :D
Augustis ilmus Peaasjadest töökuulutus noortenõustaja kohale. 0,5 koormusega tööst ettevõttes, mis mulle baka praktikast väga hea mulje jättis, ei saanudma kuidagi mööda minna. Kandideerisin. Suurt usku mul ei olnud, sest teadsin, et väga paljud minu kursuselt kandideerisid. Kui sain kutse intervjuule olin väga õnnelik. Ma tean, et ma ei ole kirjalikult kuigi osav. Samas tean, et kui saan rääkida silmast silma, siis selles olen ma kõvasti osavam. Intervjuu pidi kestma 30min aga kulus meil ligi tund :D Lugesin seda enda kasuks. Ja kasuks see tõesti vist oli, sest tööle ma sain. Ja ma olen väga väga rahul. Jah, koormust on hetkel väga palju, aga samas on kõik asjad mida ma teen need, mida ma tahan teha ja see annab jõudu. 

Kõike seda ei oleks ma kuidagi suutnud üksi teha. Inimesed minu ümber on tegelikkuses kõige selle taga.

Aga ma ei saa ka kuidagi eitada, et sellised arengud, olgugi, et läbi päris korralike raskuste, on andnud mulle väga palju indu juurde. Kogeda, et olen suuteline raskustega tegelikult toime tulema. Näha, et minu nägemust ja tõekspidamisi toetatakse... hinnatakse... See kannustab. Annab jõudu. Mulle meeldib teha asju nii hästi, kui ma olen suuteline neid tegema. Mulle meeldib ka teha asju võibolla et paremini, kui mõni teine. Mulle meeldib olla hea selles, mida ma teen... Ja mis seal salata... ega tegelilult on ka äärmiselt tore head sõna kuulda teistelt. 

Eelmine talv ja terve 2024 on olnud väga keeruline, tormiline ja suurte arengute aeg. Mõeldes kõigele sellele.... ma olen kirjeldamatult tänulik. Tänulik õppetundide, õnnestumiste aga eelkõige oma pere ja sõprade ning toetajate üle. 

Ikka edasi, ikka edasi... ja vahel ka sammuke tagasi.

 Vahepeal oli mul Sandriga selline tunne, et ehkki liikumine toimub, siis see on niiiiiiii aeglane, et ma ei tea kauaks mul motti jätkub. Siis aga kuidagi hakkasid tulema pisikesed edusammud ja oi kui rõõmsaks need mind teevad :)

Esimene selline hea märk oli see, kui Sander maastikul käies suurel põllul ise Allianssist mööda trügis ja mõnuga galoppi jooksis. Mina sain lihtsalt reisija olla ja nautida. Ta jooksis terve põllu sellise innu ja lennuga, et ma sain teda isegi vahepeal natuke tagasi võtta ja rahustada ning põllu lõpus ise traavile võtta. Nii tore oli tunda kuidas ta lihtsalt jooksis ja nautis ja oli energiat täis :)

Sama nädala hüppetrenn oli ka superlux. Mõned korrad õnnestus saada selline hea parkuuri galopp- oluliselt tihedam kui ta tavapäraselt on nõus jooksma ja samal ajal ei olnud tunnet et ta kohe välja sureks. Ja hüpped olid ka täitsa vahvad. Paar korda käkkisin ise ära, kui galopp oli selline natukese tühi ja siis samm ei klappinud, aga nii vahvalt ei olegi ta varem hüpanud. Proovisime süsteemi ka esimest korda. Esimese hooga ei sanaud ta eriti hästi aru, mida ta täpselt tegema peaks. Mööda ei pressinud ja hüppas kuidagimoodi ikka mõlemast üle, aga üsna kohmakalt. peale paari kordust aga tundus, et ta sai pihta, mis värk selle süsteemiga on ja tuli väga ilusti. Lisak oli ka juhtimine üle ootuste hea. Seni on olnud omajagu pusimist, sest ta lainetab ja kallerdab ja kaotab kurvides tasakaalu ja siis on ise oma jalgade koordineerimisega hädas aga see trenn oli ka selles vallas mega suur edasiminek :)

Pühapäeval käisime krossil. Ma tegin oma hüppeliigesele laup natuke haiget ja õhtul see valutas ning seega ma ei olnud üldse kindel, kas lähen. Hommikul aga oli jalg okei ja sain käia ja seega pakkisin hobuse peale ja läksime. 
Kosel oli 70cm rada läbi hüppamiseks avatud. Esmalt jalutasime sammus raja läbi ja siis läksime soojendusalale sooja tegema. Seal hüppas Sandrike ka väga vahvalt. Esimest hüpet passis ja tegi väga terava ja suure hüppe. Ma virisesin seal seljas, et krt ma käin alla sellise tempoga... et sinna selga on vaja leida keegi kes paremini sõita oskab aga Aiku arvas, et ma olen piisavalt hästi seal kinni ja seega ei tohi viriseda :D Ülejäänud soojendus oli megahea! Hüppasime veel kahte tõket, mis mõlemad olid uued ja ta hüppas väga väga vahvalt.
Rada hüppama minnes ei tahtnud ta väga hoogu üles võtta. Esimesed 5 tõket jäi ta ette seisma ja siis hüppas kohapealt üle. Oii kuidas see vanad mälestused meede tõi (Aca esimene kross :D ). Siis oli vaja veest läbi minna ja no ei ole see vesi ta lemmik... tundub, et saan taaskord seda teekonda käia, et sügisel vühmaste ilmadega platsil lompe jahtida ja neist läbi plätserdada :D Lõpuks sain ta ikka vette ja järgmise hüppe hüppas isegi juba liikumiselt. Järgmine oli väiksemast tagasipöördest ja selle tõkke taga oli ka mägi ja nii ta sinna ette välja suri. Aga panime nina vastu ja uuel katsel saime üle. Mäest üles ja alla ilusti ja siis kraav. Kraav ei ole ka meie sõber. Pusisime mis me pusisime aga lõpuks tulin ikka alla ja meelitasin ta sealt 3x käekõrval üle. Siis sadulasse tagasi ja saime ka nii üle. Edasi aga oli uus hingamine. mitu tõket hüppas isegi galopi pealt. Vankri ette pidurdas end peaaegu seisma aga läks ikka üle. Sealt edasi oli 3 tõket juba väga mõnusa hooga. Sain isegi suunurki liigutada nii, et ta endiselt edasi pürgis. Siis pusisime uuesti paar korda kraavi ning peale seda viimased kaks. Eelviimase hüppas kohapealt aga viimane tuli väga väga mõnusalt galopist :)

Siis sulistasime veel vees ja tulime koju. Pesin ja poputasin ta igate pidi ära. Nii hea tunne oli..... Need soojenduse hüpped ja raja lõpuosa... Kui ma vahepeal juba mõtlesin, et vb ta ikka ei ole see hobune, kellega ma veel krossi stardin, siis nüüd on mul selles osas natuke parem tunne. usun, et ajaga saab tast asja, lihtsalt ta vajab seda aega rohkem, kui mõni teine hobune vajaks. Hea on aga see, et ma tõesti väga naudin temaga maastikul kolamist ja niisama ringi töllerdamist. See on nii mõnus aeg mulle endale ja seega kavatsen neid hetki mõnuga nautida :)

Kuidas Sandrikesest filmistaar sai...

 või no täpsemalt muusikavideostaar, aga siiski :D

Asi sai alguse sellest, et Mari-Leen otsis suurt ja sportlikku hobust, kes saaks videovõtetel osaline olla. Hobuinimeste grupis oli tema postitus üleval ja sobiv hobune oligi leitud. Paar päeva enne võtteid sai see hobune aga õnnetuseks tiirud :(

Mari otsis uuesti aga midagi nii kiirelt leida oli raske. Küsis minu käest ka, ega ma juhuslikult ei tea kedagi, kes saaks aidata. Ütlesin, et kahjuks mitte, aga no kui muud üle ei jää, siis saab Sandrikese võtta. Ta on suur, näeb vähemalt minu silmale väga kobe välja ja seejuures on ka üli hea peaga ja naljalt endast välja ei lähe :)

Noooo ja nii ta läkski, et läksime Sandrikesega võtetele. Peale sain ma ta üksi :D Küll korde abiga, aga siiski ise. Päeva veetsime võtteplatsil, kus vahepeal ta täitis oma rolli ja vahepeal sai muru mugida. Siis jälle roll ja siis muru. Mulle anti süüa ja juua ja kogu rahvas oli väga tore. Vahepeal hoidis üks hobuteadlik inimene ka Sandrikest murul ja mina sain autos magada. Oii mulle meeldib see, et hobuseautos on nari ja saab vahepeal magada :)

Järgmisel päeval võttis Mari ise Sandrikese kaasa ja mina tegin omi asju. Mul olid ju plaanid paigas juba, sest see polnud üldse esialgne plaan, et Sandrike võtetele läheb.  

Natukese läks siis aega ja muusikavideo saigi valmis. Päris vahva sai ma arvan :D 
Ja no minu 4a nooruke hobune oli ikka super chill kogu selle pulli käigus :)

Video leiab you tube'st väga kergelt- toksi vaid sisse Kiirendus ;)

Hunnik esimesi Sandriga

 Natuke Sandrist.

Vahepeal käisime kestvusratsutamist proovimas. Väga tore oli. 30km oli just niipalju pikk, et olla raske aga mitte ületamatu. Sandrike taastus ilusti ja pidas end muidu ka viisakalt üleval :)
Aga no Allianssi sabast ta lahkuma ei olnud nõus :D

Pühapäeval, 25.06 läksime välkotsuse tulemusena Kosele. Üks sportlane oli minemas ja pressisin end kaasa :D Esialgu oli mõte lihtsalt minna võõrasse kohta sõitma. Natuke oli isu hüpata ka, aga ega ma eriti ei julenud loota, et see õnnestuda võiks.

Esimese hooga tümmbas ta end väga turri. Johaidii kui hirmus see oli..... Hobune, kes muidu on megaflegma ja ei reageeri millelegi on korraga õhku täis ja hõljub ringi.. Uuuuuhhh ma pidasin endaga võitlust, et saada ta keskenduma ja kuulama nii, et ma ise sealt alla ei roni :D

Aga tasapisi rahunes ja saime jutule. Hüppasime ikka ka. Esialgu teiste sabas, pärast juba täitsa ilma vedurita. ta hüppas kõiki asju väga vapralt. Natuke passisi vett ja ühte trakeenerit ka kartis, aga saime nii vette kui ka lõpuks käekõrval üle selle trakeeneri. 
Igaljuhul olin nii mina kui ka G väga positiivselt üllatunud ja nii tekkis mõte, et võiks proovida minna Perilasse kodukõksu proovima.

Eile tegime siis esimese korralikuma hüppetrenni. Algus oli väga paljulubav, sest ta isegi liikus päris vapralt. Hüpped olid ka mõnusad. Natuke vingerdas, aga kuna tõkked olid reaalselt üli madalad, siis ta lihtsalt astus neist üle :D

Isegi parkuuri saime sõidetud. Ühe kobistas maha, sest sattus väga põhja ja ei suutnud oma jalgu nii ruttu ples tuua. Ühele läks peale nii, et pea oli megalt all ja mul oli niiiii hirmus, aga ta lihtsalt vupsas üle ilma mingi kõhkluseta. Väga vahva oli. Nüüd ootan homset :) Eks ole näha kuidas ta vastu peab :)

Suvevaheaeg algas- nüüd saab rohkem trennitada :D

Eile tulid teise õppeaasta viimase eksami tulemused ka ja seega saab nüüd kohe päriselt päriselt selle õppeaasta lõppenuks lugeda. 

Baka II aasta kevad oli üks raske semester. Selles osas hoiatasid meid juba ka vanema kursuse tudengid kui ka õppejõud, et see saab olema keeruline ja töörohke kevad aga ma ausalt ei kujutanud ette et see nii keeruline saab olema. Võtsin 26 EAP-d ja tunne oli palju hullem kui sügise 46ga. 
Aga tehtud ta sai ja seejuures pigem edukalt. II aasta lõpuks on keskmine 4,613. Not bad at all arvestades, et minu vanuses on see õppimise hiilgeaeg ikka juba seljataga :)

Kooliaasta lõppedes olen saanud ka palju rohkem tallis olla ja ratsutada. Ja see on väga lahe :D Täna sõitsin esimest korda Frodoga. Ta oli päris tubli. Ootasin hullemat, aga reaalsuses oli ta nagu iga teine noor hobune, kes vahepeal kaotab tasakaalu ja vahepeal vajub natuke siia-sinna. Aga iseloomult on ta armas ja maiuse peale maias ja tahab selle teenimiseks ka koostööd teha, seega mõnus vahva tupsujalg :)

Enne trenne sõitsin veidike Rafikut ette. Ta muretseb kontakti osas ja ei usalda kätt. Samal ajal jalale vajub vastu ja ei reageeri just kuigi hästi. egin hääääästi rahulikult ette alla ja nügisin jala eest ära. vahepeal oli ta nii tubli ja sai minult iga väiksemagi asja eest kiita. Raff on megailus poni ja tahaks ta jälle kätt usaldama saada, et ta ennast mugavamalt ja mõnusamalt tunneks :)

Õhtul peale trenne istusin korraks Linksule selga. Tal on võimas mootor aga samal ajal ei ole pidur väga hea. Tegin hunnikus üleminekuid ja pakkusin ratset ette alla. Lõpuks ma ütleks, et oli täitsa vahva. See hobune on aga sõitjatele paras pähkel, sest teda vaja jalaga toetada ja hoida ning samal ajal ei tohi ise kehaga kõikuda. Käsi peab aga olema hästi pehme ja rahulik, sest suust on ta õrnake. Mulle nii meeldib see hobune. Täige vahva tulesäde :)

Sandrike täna tööst puhkas, aga harjutasime treilerisse käimist. Üks isa oli konksuga autoga ja siis ta aitas mind treikuga. Meelitasin Sandri niisama leivaga treikusse ja siis seisime seal ja ta sõi leiba. Kui tahtis maha minna, siis lubasin ja tulime aga uuesti jälle peale. Kutsusin ainult häälega ja edasi liikumise eest andsin leiba. Ta oli nii uudishimulik ja vapper. Väga tublikene :)
3 korda tuli peale ja sai leiba ja kiita. kaua ta ei tahtnud seista seal, aga sellest pole ka midagi. Täna oli esimene päev üle väääääga pika aja treikusse minna. Homme ja ülehomme püüan veel harjutada, et siis laupäeval vähem stressi oleks. Homme oleks hea, kui saaks ümber talli ka paar ringi sõita. Kui Inz on nõus homme minu autoga minema, siis saan rahus pusida :)
Homme teeme ka kerge maastikutiiru ja reedel ta tööst jälle puhkab. Ja laupäeval siis katsetame kestvusratsutamist :) Meile mõlemale esmakordne kogemus. Loodan, et saab tore olema :)

It's not about the destination, but about how you decide to take the journey....

 Mul on kuidagi õnnestunud kokku sattuda inimestega, kellega on vahel mõnus maasta ja ilmast niisama lobiseda ja igasugu teemadel filosofeerida. Eile hilisõhtul, et mitte öelda öösel, sai järjekordse jututamise käigus välja öeldud lause:
Minu arust pole mitte niivõrd oluline välja mõelda, kuhu oma eluga minna või  kuhu välja jõuda, vaid mismoodi seda teha. Oluline pole mitte sihkoht vaid see, kuidas oma teekonda käia. Ma ei olegi vist varem oma mõtteid elu eesmärgi kui sellise osas formuleerinud aga julgen öelda, et olen selle eileöise ideega väga rahul. Elu juhtub ja asjaolud võivad muutuda. Samas see kuidas ma elan, kuidas valin ja otsustan, kuidas panustan asjadesse mida teen.... see on minu kätes ja minu mõjutada. Ja päeva lõpuks annab või ei anna just see osa mulle head tunnet. Kas saan oma valikute ja otsuste üle uhke ja rahul olla või jäi päevast midagi kriipima. Ja kui jäi kriipima, siis on see õppimise koht. Kui sel korral ära ei õpi, siis veeretab elu õige pea samalaadse olukorra ette, et saaks õppetundi korrata. Ja niikaua saab siis seda ämbrit kolistada, kuniks asi selgeks saab :)