Hunnik esimesi Sandriga

 Natuke Sandrist.

Vahepeal käisime kestvusratsutamist proovimas. Väga tore oli. 30km oli just niipalju pikk, et olla raske aga mitte ületamatu. Sandrike taastus ilusti ja pidas end muidu ka viisakalt üleval :)
Aga no Allianssi sabast ta lahkuma ei olnud nõus :D

Pühapäeval, 25.06 läksime välkotsuse tulemusena Kosele. Üks sportlane oli minemas ja pressisin end kaasa :D Esialgu oli mõte lihtsalt minna võõrasse kohta sõitma. Natuke oli isu hüpata ka, aga ega ma eriti ei julenud loota, et see õnnestuda võiks.

Esimese hooga tümmbas ta end väga turri. Johaidii kui hirmus see oli..... Hobune, kes muidu on megaflegma ja ei reageeri millelegi on korraga õhku täis ja hõljub ringi.. Uuuuuhhh ma pidasin endaga võitlust, et saada ta keskenduma ja kuulama nii, et ma ise sealt alla ei roni :D

Aga tasapisi rahunes ja saime jutule. Hüppasime ikka ka. Esialgu teiste sabas, pärast juba täitsa ilma vedurita. ta hüppas kõiki asju väga vapralt. Natuke passisi vett ja ühte trakeenerit ka kartis, aga saime nii vette kui ka lõpuks käekõrval üle selle trakeeneri. 
Igaljuhul olin nii mina kui ka G väga positiivselt üllatunud ja nii tekkis mõte, et võiks proovida minna Perilasse kodukõksu proovima.

Eile tegime siis esimese korralikuma hüppetrenni. Algus oli väga paljulubav, sest ta isegi liikus päris vapralt. Hüpped olid ka mõnusad. Natuke vingerdas, aga kuna tõkked olid reaalselt üli madalad, siis ta lihtsalt astus neist üle :D

Isegi parkuuri saime sõidetud. Ühe kobistas maha, sest sattus väga põhja ja ei suutnud oma jalgu nii ruttu ples tuua. Ühele läks peale nii, et pea oli megalt all ja mul oli niiiii hirmus, aga ta lihtsalt vupsas üle ilma mingi kõhkluseta. Väga vahva oli. Nüüd ootan homset :) Eks ole näha kuidas ta vastu peab :)