Täna oli töine päev. Päike säras aga tuul oli kevadiselt salakaval ja seega hoidsin ikka jope seljas. Naha võttis ikka märjaks aga oi küll oli mõnus natuke aias nokitseda. Tegime õega ilusa kivipiirdega lillepeenra. Sõelusime mulla sisse ja kivid, mis mullast kätte saime viisime tulevase parkla täiteks. Nüüd on mul hea ka aastate pärast vaadata, et vot selle ilusa lilleoaasi tegemisel oli ka minu käsi mängus ;)
Ilma hobusteta ei saa siin talus mööda ükski päev. Suksud olid esimest korda sel aastal ka öösel õues ja tundsid end silmnähtavalt hästi. Tegime siis väikse trenni ka. Märakene on ikka paras sardell :D Hea elu peal, no mis muud. Aga hoolimata trenni tegemise mõttes raskele talvele on ka asju, mis on täitsa hästi ja see on väga väga hea!
Noorukesega tegime ka kordel ja pärast seljas. Tema sõitja on täitsa tubli. Istub ilusti ja vaikselt ja see on minu arust noore hobuse saduldamisel väga oluline, et ratsanik suudab seal rahulikult ja vaikselt püsida. Kergelt ja nõtkelt ilma, et hobuse liikumist vähimalgi määral segaks. Arvamused lähevad lahku, et kas esialgu sõita kergendatud v täisistak traavi. Minu arust on päris esimesed korrad täisistak parem, sest eriti siis, kui hobune uues olukorras tasakaalu ja rütmi otsib, on kergendamisest tingitud lisaraskuse pidev sebimine segav. Inimene, kes seda esimest kogemust hobusele pakub peab aga olema nii kogenud, et suudab hiirvaikselt ja nõtkelt istuda ka siis, kui sammud natuke ebaühtlased on. Meie noore sõitja sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama ja suksu jooksis oma elu esimese ratsanikuga traavi mõnusalt lennuka sammuga kerges ratsmekontaktis. Rõõm rõõm!
No comments:
Post a Comment