Kodused toimetused

Ammu pole kirjutanud. Üht-teist on juhtunud.

Just mõned päevad tagasi võtsin aias ühe kirsi maha. Tüügas on veel püsti, sest see on käsisaega nüsimiseks natuke liiga suur suutäis, aga okstets tegin puhtaks. Peenralapi kaevasin ka üles, korjasin umbrohust puhtaks ja vedasin kivid ära. Päris korralik tegemine oli.
I puhkas kaks nädalat ja sel ajal sai nii tööd tehtud kui ka perega oldud. Käisime Hiiumaal ja väikese sutsu Pärnu kandis. I saagis ära kõik ootel olnud lauajupid, mis nüüd mul ära laduda tuleb. See oli suur asi ja kui ma laotud ka saan, siis on jälle midagi aias paremuse poole liikunud.

Olen väga kodu keskseks muutunud. Tallis käin niipalju, kui L-le trenni annan. Ponide juurde pole jälle ilmatuma pikka aega jõudnud :( See teeb kurvaks, et ma kuidagi uuesti järje peale ei saa. Iseloom on nõrk, mis parata. Töö otsingu rindel ei ole ka midagi põnevat. Same old, same old. Ma tahaks ikka oma eriala peal kuhugi edasi areneda, midagi õppida. Avastada. Viimasel ajal on aga selline lootusetu ja alla andmise tunne. Ma tean küll, et ma võiks olla ma ei tea kõik mis, aga no ei ole seda julgust, usku ja ettevõtlikkust.

Ratsutamise ja hobuste teemal käib päeva jooksul vist 100 erinevat mõtet peast läbi. Ennast on hädasti vaja liigutama hakata, aga laiskus on kole loom. Kohe väga kole :p

Täna oli hea uudis ka see, et elektrilevist käis asjapulk kohal ja võttis kooskõlastuse, et reedel tulevad puud maha võtma. Aianurgas on üks suureks kasvanud vahel, mida mina sinna ei taha ja mis on otsapidi juba liinidesse kasvanud. Nüüd nad tulevad ja võtavad selle maha ja viivad minema kah. Super!!

Homme peaks betoon ka vundamendi jaoks tulema. Vaikselt ikka deneb. Väga vaikselt, aga siiski. Iga päev ma vaatan ja unistan ja mõtlen, miloline ja kuidas siis olema saab, kui maja valmis saab. Ma tean küll, et peaks hetkes elama ja protsessi nautima, aga no hetkel on mu meeled küll unistuste radadel :)