Tahaks siia kirjutada ilge hunniku sõimu teemal, kuidas on mingi seltskond inimesi, kes lihtsalt ongi vastikud, egoistlikud ja hoolimatud. Lubaduste pidamisest ei tea midagi ja pasaga loopimine on täitsa okei tegevus. Aga mul on tunne et terve ülejäänud maailm nagunii juba teab seda. Mina olen see viimane lollike, kes veel usub inimestest head ja püüab eelarvamuseta suhtuda.
Eks mas püüa järgida ütlust, et kui sind sitaga loobitakse, siis väeta sellega oma põldu ja saad parema saagi. Kui see väide paika peab, siis peaks mul peagi ikka väga vägev saak tulema :D Aga noh.. iga asi omal ajal. Ja kui miski on liiga hea, et olla tõsi, siis see polegi tõsi. Kahjuks.
Friday, August 26, 2016
Thursday, August 18, 2016
Perila summer
Möödunud nädalavahetusel oli Perila summershow.
Üle väga pika aja sain ka mina jälle oma õpilaste pärast platsi ääres närveerida. Pollis peetud võistluse ajal polnud mul mahti isegi pissile minna, rääkimata siis mingist platsi ääres pöidla hoidmisest. Seega oli perila üle pika aja jälle võimalus justnagu päriselt oma lstega võistlust väisata.
Esimesel päeval sõitis üks laps 70 ja 80cm radu.
Hobusel võimu on, aga pungsilmsus segab seda võimu kasutada. Ta kardab platsi ääres olevad inimesi ja kohtunike telki ja plakateid ja kõike muud kah. Pika veenmise peale sai G ta starti ja kuni selle hetkeni läks päris hästi, kui oli vaja peale tõket teha parem pööre kohtunike eest läbi. Külg ees põgenes hobune hoopis vasakule ning sealt tuli volt. Edasi sai G õnneks ilma viperusteta kuid esimese osa viimne tõke oli taaskord kohtunike poole. Mingil seletamatul põhjusel tõukas hobune ära 1 fulee varem ning hüppas seda õnnetut 70cm tõket nagu see oleks 120 okser. G katapulteerus :D Ta klammerdus kaele külge ja tegi puuki kuniks nad finišist läbi läksid ja seega sai ta kirja I faasis 4kp, mitte kukkumise. (vähemalt ma arvan nii, sest tulemusi ma ei suutnud hetkel leida).
Teine oli 80cm ERL-i sisene klass. Soojendusel oli palju parem kui enne. Hobune suutis isegi keskenduda natuke ja kuulata. Platsile saades keeldus aga kategooriliselt sinna kohtunike poolsesse platsi otsa minekust. Küünal küünla otsa. Suured hüpped külg ees soojendusplatsi poole tagasi. Ta tegi kõik, et mitte sinna jubeda telgi juurde minna ning pakkus publikule paraja vaatemängu. Õnneks oli G-l niipalju mõistust, et läheneda stardile platsi tagumisest poolest. Ka seal sai ta ühe küünla ja voldi, aga suutis siiski kuidagi starti minna ja siis nägi hobune juba ka tõket nina ees ning läks käima. Kui ta aru sai, mis temast seal oodatakse, siis ta läks ja hüppas. Tulemuseks puhas sõit ja auhinnaline 14 koht selle 72 võistleja seas. Kõik olime õnnes :D
Teisel päeval sõitsid 2 last Rossuga 75cm Resta sarja. Mõlemad läbisid oma 70cm puhtalt ja said tutiku pihku. Mina aga olin kõige rohkem rõõmus selle üle, et mõlemad näitasid oluliselt paremat ratsutamist, kui varem. Suutsid pöördes mitte hobust kihutama lasta ja samas tõkke ees ei lasknud tavaliselt blokki pidurdaval ponil oma trikki teha. Mõlema sõidud olid täitsa viisakad vaadata. Ainuke Ko-hu-tav asi oli sadul. See ei seisa ikka üldse sel ponil seljas. Kiiremas korras tuleb sinna midagi paremat selga leida.
Lisaks sõitis DG oma noorukese täkuga 75cm. Sõit oli väga ilus vaadata kui kahjuks tuli viimane latt õnnetult alla. 85cm ponikarika sõit oli aga fillereid täis ning kuna meie poni pole kunagi ühtegi näinud, siis ajas ta silma punni ja keeldus. Laps oli kurb, aga mina mitte. See oli igati ootuspärane. Kivi minu kapsaaeda, et ma pole suutnud leida võimalusi noorele tõkete alla pandavaid lisaelemente tutvustada. My bad.
Päris kohe ma seekord koju ei jooksnud ja vaatasin veel mõned 85cm sõidud. Oli ilusaid ja oli ka minu silmale väga koledaid sõite. Oli olukordi, kus oli näha lapse pingutus, et püssist ponist jagu saada. Oli aga ka selliseid, kus sõitja uhas ja eksis ning aus poni punnitas elueest ja päästis iga jumala kord. Oli ka neid, kel oli lihtsalt roppu moodi õnne. Need õnnejunnid ajavad kohe eriti närvi :D Kuidas saab olla nii, et ühel koliseb iga latt ja vahel hüppab õhku ja maandub kobadele tagasi. teine vaid kergelt riivab ja kohe kolks latt maas. Ebaõiglus missugune. Võitjate üle aga kohut ei mõisteta. Ideaalses maailmas saavad auhinna ilusad, tehniliselt korrektsed ja targad sõidud. 85cm on aga nii piisavalt madal kõrgus, et seal loeb poni ausus ja kiirus rohkem kui hea tehniline sõit.
Üle väga pika aja sain ka mina jälle oma õpilaste pärast platsi ääres närveerida. Pollis peetud võistluse ajal polnud mul mahti isegi pissile minna, rääkimata siis mingist platsi ääres pöidla hoidmisest. Seega oli perila üle pika aja jälle võimalus justnagu päriselt oma lstega võistlust väisata.
Esimesel päeval sõitis üks laps 70 ja 80cm radu.
Hobusel võimu on, aga pungsilmsus segab seda võimu kasutada. Ta kardab platsi ääres olevad inimesi ja kohtunike telki ja plakateid ja kõike muud kah. Pika veenmise peale sai G ta starti ja kuni selle hetkeni läks päris hästi, kui oli vaja peale tõket teha parem pööre kohtunike eest läbi. Külg ees põgenes hobune hoopis vasakule ning sealt tuli volt. Edasi sai G õnneks ilma viperusteta kuid esimese osa viimne tõke oli taaskord kohtunike poole. Mingil seletamatul põhjusel tõukas hobune ära 1 fulee varem ning hüppas seda õnnetut 70cm tõket nagu see oleks 120 okser. G katapulteerus :D Ta klammerdus kaele külge ja tegi puuki kuniks nad finišist läbi läksid ja seega sai ta kirja I faasis 4kp, mitte kukkumise. (vähemalt ma arvan nii, sest tulemusi ma ei suutnud hetkel leida).
Teine oli 80cm ERL-i sisene klass. Soojendusel oli palju parem kui enne. Hobune suutis isegi keskenduda natuke ja kuulata. Platsile saades keeldus aga kategooriliselt sinna kohtunike poolsesse platsi otsa minekust. Küünal küünla otsa. Suured hüpped külg ees soojendusplatsi poole tagasi. Ta tegi kõik, et mitte sinna jubeda telgi juurde minna ning pakkus publikule paraja vaatemängu. Õnneks oli G-l niipalju mõistust, et läheneda stardile platsi tagumisest poolest. Ka seal sai ta ühe küünla ja voldi, aga suutis siiski kuidagi starti minna ja siis nägi hobune juba ka tõket nina ees ning läks käima. Kui ta aru sai, mis temast seal oodatakse, siis ta läks ja hüppas. Tulemuseks puhas sõit ja auhinnaline 14 koht selle 72 võistleja seas. Kõik olime õnnes :D
Teisel päeval sõitsid 2 last Rossuga 75cm Resta sarja. Mõlemad läbisid oma 70cm puhtalt ja said tutiku pihku. Mina aga olin kõige rohkem rõõmus selle üle, et mõlemad näitasid oluliselt paremat ratsutamist, kui varem. Suutsid pöördes mitte hobust kihutama lasta ja samas tõkke ees ei lasknud tavaliselt blokki pidurdaval ponil oma trikki teha. Mõlema sõidud olid täitsa viisakad vaadata. Ainuke Ko-hu-tav asi oli sadul. See ei seisa ikka üldse sel ponil seljas. Kiiremas korras tuleb sinna midagi paremat selga leida.
Lisaks sõitis DG oma noorukese täkuga 75cm. Sõit oli väga ilus vaadata kui kahjuks tuli viimane latt õnnetult alla. 85cm ponikarika sõit oli aga fillereid täis ning kuna meie poni pole kunagi ühtegi näinud, siis ajas ta silma punni ja keeldus. Laps oli kurb, aga mina mitte. See oli igati ootuspärane. Kivi minu kapsaaeda, et ma pole suutnud leida võimalusi noorele tõkete alla pandavaid lisaelemente tutvustada. My bad.
Päris kohe ma seekord koju ei jooksnud ja vaatasin veel mõned 85cm sõidud. Oli ilusaid ja oli ka minu silmale väga koledaid sõite. Oli olukordi, kus oli näha lapse pingutus, et püssist ponist jagu saada. Oli aga ka selliseid, kus sõitja uhas ja eksis ning aus poni punnitas elueest ja päästis iga jumala kord. Oli ka neid, kel oli lihtsalt roppu moodi õnne. Need õnnejunnid ajavad kohe eriti närvi :D Kuidas saab olla nii, et ühel koliseb iga latt ja vahel hüppab õhku ja maandub kobadele tagasi. teine vaid kergelt riivab ja kohe kolks latt maas. Ebaõiglus missugune. Võitjate üle aga kohut ei mõisteta. Ideaalses maailmas saavad auhinna ilusad, tehniliselt korrektsed ja targad sõidud. 85cm on aga nii piisavalt madal kõrgus, et seal loeb poni ausus ja kiirus rohkem kui hea tehniline sõit.
Polli võistlus ehk Nõmmemõisa II etapp
Miks ma ometi ei jõua siia kirjutama. Ma olen kohe päris kuri enda peale hetkel, sest vahepeal on juhtunud palju sellist, millele oleks võinud küll eraldi postituse pühendada. Aga no mis seal ikka. Hakkan siis otsast pihta ja panen kirja kõik, mis meeles.
Esimene peatükk: Polli võistlus!
24.07. toimus Polli loomaaias Nõmmemõisa karikasarja II etapp.
Võistluse raames tegime ka EHKAS karikasarja VI etapi.
Mina sain selle võistluse toimumisest teada napp kuu enne ja seega oli organiseerimisega paras tuli takus. Kuna formaat oli ette antud, siis juhendiga peavalu polnud. Palusin sõbranna appi kohtunikuks ja sekretäri ning kassapidaja kohustused võtsid tublid trennilaste emmed oma peale. Samal päeval oli ka avatud talude päev ning seega oli loomaaia perenaine sellega rakkes. Talle me võistlusega lisakohustusi enam ei pannud. Niigi ta punnitas enne võistlust naba selja taha, et saaksime uued tõkked ja pukid ja väravad.
Minu suur hirm oli, et ma ei suuda selle kuu ajaga mingeid viisakaid auhindu välja sebida, aga õnneks sai lõpuks täitsa uhke auhinnalaud. Lipuvabrik kinkis meile rosetid, Lennuliiklusteenindus andis meeneid. Lapsed said šokolaadi ja pulgakomme. DG tegi medalid. Lillede asemel said esimesed 5 kohta paabulinnusule ning võiduhobused said kotitäie õunu. Nii et nänni kui palju.
Minu suureks üllatuseks kogunes päeva peale 80 starti. 80!!! Ma lootsin, et 50 tuleb. Eelarvega oleks ma siis hakkama saanud. Vähemaga oleks keeruliseks läinud. Aga 80nest ma ei osanud unistadagi. Esimene sõit oli kuni 70cm jokker, siis 70-100 handicäp ja siis päeva publikumagnet Juhtimisrada ehk Väike Ring.
juhtimisrajal oli kokku 32 paari. Noorim oli minu enda Jessu :D Trenn enne libises ta alla ja ehmatas ära, mis on tema entusiasmile ka väikese piduri peale tõmmanud, aga tegin raja temaga ise koos läbi ja pärast oli ta küll rõõmus, kui oma pakikese ja roseti näppu sai :)
DK sõitis ka abilisega, aga ta teatas mulle väga diplomaatiliselt, et ta tahaks et G temaga jookseb.. noh sest ma olla aeglane :D G kiired jalad tõid neile ka II koha.
Kuna meil oli kaks üritust korraga, siis oli tõeline melu ja rahvast väga palju. Platsi ääred olid publikut tihedalt täis ja kaasaelamine oli super. Minu oma pisikeste õpilaste vanemad said tõelise pisiku külge, mille üle mul on vist vaata et veel kõige suurem heameel. Kõik olid hoolega vaeva näinud ja valged püksid lastele jalga otsinud. Ma ise ju jooksin ka nagu hull R ja L mööda poode ja otsisin neid valgeid pükse :D Võistlusel selgus, et vist 5l lapsel olid ühesugused H&M-i püksid jalas.
Kui see kõik läbi sai ja ma lõpuks autosse sain, siis pidin tõdema kui väga mulle ikkagi meeldib selliste asjade korraldamine. Üksi sellist ägedat asja ei korralda. See on fakt. Aga kui on kõrval hea tiim ja korralduslik pool on läbi mõeldud ning asjad sujuvalt jooksma pandud, siis on selline tegevus ikka väga lahe!
Kõik mu lapsed olid tublid! Suuremad korjasid ka rosette oma klassides ja väiksemad jäid kõik ellu :) Tuleval pühapäeval ootab meid ees juba uus võistlus. Seekord lähme naabertalli külla Nõmmemõisa finaalist osa võtma.
Esimene peatükk: Polli võistlus!
24.07. toimus Polli loomaaias Nõmmemõisa karikasarja II etapp.
Võistluse raames tegime ka EHKAS karikasarja VI etapi.
Mina sain selle võistluse toimumisest teada napp kuu enne ja seega oli organiseerimisega paras tuli takus. Kuna formaat oli ette antud, siis juhendiga peavalu polnud. Palusin sõbranna appi kohtunikuks ja sekretäri ning kassapidaja kohustused võtsid tublid trennilaste emmed oma peale. Samal päeval oli ka avatud talude päev ning seega oli loomaaia perenaine sellega rakkes. Talle me võistlusega lisakohustusi enam ei pannud. Niigi ta punnitas enne võistlust naba selja taha, et saaksime uued tõkked ja pukid ja väravad.
Minu suur hirm oli, et ma ei suuda selle kuu ajaga mingeid viisakaid auhindu välja sebida, aga õnneks sai lõpuks täitsa uhke auhinnalaud. Lipuvabrik kinkis meile rosetid, Lennuliiklusteenindus andis meeneid. Lapsed said šokolaadi ja pulgakomme. DG tegi medalid. Lillede asemel said esimesed 5 kohta paabulinnusule ning võiduhobused said kotitäie õunu. Nii et nänni kui palju.
Minu suureks üllatuseks kogunes päeva peale 80 starti. 80!!! Ma lootsin, et 50 tuleb. Eelarvega oleks ma siis hakkama saanud. Vähemaga oleks keeruliseks läinud. Aga 80nest ma ei osanud unistadagi. Esimene sõit oli kuni 70cm jokker, siis 70-100 handicäp ja siis päeva publikumagnet Juhtimisrada ehk Väike Ring.
juhtimisrajal oli kokku 32 paari. Noorim oli minu enda Jessu :D Trenn enne libises ta alla ja ehmatas ära, mis on tema entusiasmile ka väikese piduri peale tõmmanud, aga tegin raja temaga ise koos läbi ja pärast oli ta küll rõõmus, kui oma pakikese ja roseti näppu sai :)
DK sõitis ka abilisega, aga ta teatas mulle väga diplomaatiliselt, et ta tahaks et G temaga jookseb.. noh sest ma olla aeglane :D G kiired jalad tõid neile ka II koha.
Kuna meil oli kaks üritust korraga, siis oli tõeline melu ja rahvast väga palju. Platsi ääred olid publikut tihedalt täis ja kaasaelamine oli super. Minu oma pisikeste õpilaste vanemad said tõelise pisiku külge, mille üle mul on vist vaata et veel kõige suurem heameel. Kõik olid hoolega vaeva näinud ja valged püksid lastele jalga otsinud. Ma ise ju jooksin ka nagu hull R ja L mööda poode ja otsisin neid valgeid pükse :D Võistlusel selgus, et vist 5l lapsel olid ühesugused H&M-i püksid jalas.
Kui see kõik läbi sai ja ma lõpuks autosse sain, siis pidin tõdema kui väga mulle ikkagi meeldib selliste asjade korraldamine. Üksi sellist ägedat asja ei korralda. See on fakt. Aga kui on kõrval hea tiim ja korralduslik pool on läbi mõeldud ning asjad sujuvalt jooksma pandud, siis on selline tegevus ikka väga lahe!
Kõik mu lapsed olid tublid! Suuremad korjasid ka rosette oma klassides ja väiksemad jäid kõik ellu :) Tuleval pühapäeval ootab meid ees juba uus võistlus. Seekord lähme naabertalli külla Nõmmemõisa finaalist osa võtma.
Subscribe to:
Posts (Atom)