Perila summer

Möödunud nädalavahetusel oli Perila summershow.


Üle väga pika aja sain ka mina jälle oma õpilaste pärast platsi ääres närveerida. Pollis peetud võistluse ajal polnud mul mahti isegi pissile minna, rääkimata siis mingist platsi ääres pöidla hoidmisest. Seega oli perila üle pika aja jälle võimalus justnagu päriselt oma lstega võistlust väisata.


Esimesel päeval sõitis üks laps 70 ja 80cm radu.
Hobusel võimu on, aga pungsilmsus segab seda võimu kasutada. Ta kardab platsi ääres olevad inimesi ja kohtunike telki ja plakateid ja kõike muud kah. Pika veenmise peale sai G ta starti ja kuni selle hetkeni läks päris hästi, kui oli vaja peale tõket teha parem pööre kohtunike eest läbi. Külg ees põgenes hobune hoopis vasakule ning sealt tuli volt. Edasi sai G õnneks ilma viperusteta kuid esimese osa viimne tõke oli taaskord kohtunike poole. Mingil seletamatul põhjusel tõukas hobune ära 1 fulee varem ning hüppas seda õnnetut 70cm tõket nagu see oleks 120 okser. G katapulteerus :D Ta klammerdus kaele külge ja tegi puuki kuniks nad finišist läbi läksid ja seega sai ta kirja I faasis 4kp, mitte kukkumise. (vähemalt ma arvan nii, sest tulemusi ma ei suutnud hetkel leida).
Teine oli 80cm ERL-i sisene klass. Soojendusel oli palju parem kui enne. Hobune suutis isegi keskenduda natuke ja kuulata. Platsile saades keeldus aga kategooriliselt sinna kohtunike poolsesse platsi otsa minekust. Küünal küünla otsa. Suured hüpped külg ees soojendusplatsi poole tagasi. Ta tegi kõik, et mitte sinna jubeda telgi juurde minna ning pakkus publikule paraja vaatemängu. Õnneks oli G-l niipalju mõistust, et läheneda stardile platsi tagumisest poolest. Ka seal sai ta ühe küünla ja voldi, aga suutis siiski kuidagi starti minna ja siis nägi hobune juba ka tõket nina ees ning läks käima. Kui ta aru sai, mis temast seal oodatakse, siis ta läks ja hüppas. Tulemuseks puhas sõit ja auhinnaline 14 koht selle 72 võistleja seas. Kõik olime õnnes :D


Teisel päeval sõitsid 2 last Rossuga 75cm Resta sarja. Mõlemad läbisid oma 70cm puhtalt ja said tutiku pihku. Mina aga olin kõige rohkem rõõmus selle üle, et mõlemad näitasid oluliselt paremat ratsutamist, kui varem. Suutsid pöördes mitte hobust kihutama lasta ja samas tõkke ees ei lasknud tavaliselt blokki pidurdaval ponil oma trikki teha. Mõlema sõidud olid täitsa viisakad vaadata. Ainuke Ko-hu-tav asi oli sadul. See ei seisa ikka üldse sel ponil seljas. Kiiremas korras tuleb sinna midagi paremat selga leida.
Lisaks sõitis DG oma noorukese täkuga 75cm. Sõit oli väga ilus vaadata kui kahjuks tuli viimane latt õnnetult alla. 85cm ponikarika sõit oli aga fillereid täis ning kuna meie poni pole kunagi ühtegi näinud, siis ajas ta silma punni ja keeldus. Laps oli kurb, aga mina mitte. See oli igati ootuspärane. Kivi minu kapsaaeda, et ma pole suutnud leida võimalusi noorele tõkete alla pandavaid lisaelemente tutvustada. My bad.


Päris kohe ma seekord koju ei jooksnud ja vaatasin veel mõned 85cm sõidud. Oli ilusaid ja oli ka minu silmale väga koledaid sõite. Oli olukordi, kus oli näha lapse pingutus, et püssist ponist jagu saada. Oli aga ka selliseid, kus sõitja uhas ja eksis ning aus poni punnitas elueest ja päästis iga jumala kord. Oli ka neid, kel oli lihtsalt roppu moodi õnne. Need õnnejunnid ajavad kohe eriti närvi :D Kuidas saab olla nii, et ühel koliseb iga latt ja vahel hüppab õhku ja maandub kobadele tagasi. teine vaid kergelt riivab ja kohe kolks latt maas. Ebaõiglus missugune. Võitjate üle aga kohut ei mõisteta. Ideaalses maailmas saavad auhinna ilusad, tehniliselt korrektsed ja targad sõidud. 85cm on aga nii piisavalt madal kõrgus, et seal loeb poni ausus ja kiirus rohkem kui hea tehniline sõit.