Veskimetsa harrastajad I ja II

Võib vist öelda, et võistlushooaeg on täie hooga alanud. Täna oli juba teine võistlus 2019 aastal :)

Aga alustagem algusest.
Hooaja plaane tehes kirjutasin väriseva käega, et veeretan mõtet veska harrastajaid kaasa sõita hoolimata faktist, et see on 105, ehk siis +15cm eelmise hooaja sõitudele.... Kes mind teab, see teab, et mul ei ole takistuste kõrguse järsu kasvuga just eriti soojad suhted. 2018 hooaeg oli minu jaoks eriline, sest sain 90 sõidetud päris mõnusa tundega ja enam ei värisenud nagu haavaleht. Nüüd kohe mürinaga uuele kõrgusele peale lennata on korralik eneseületus. Aga tundub, et sellega ma just tegelengi..

Veska I etapp oli jaanuari keskel ja seal sõitisn 90cm ette ja 100 otsa. 90 oli KOHUTAV. Mitte et tõkked oleks suured ja koledad olnud- ei olnud üldse (väga veider et mina midagi sellist arvan ja kirjutan), aga kohutav oli soojendus väikeses osas ja siis parkuur platsil, mida aca ei olnud näinud. Kohe soojendusplatsile saades sõideti mulle tagant sisse, mille peale Aca suht paanikasse läks ja sealt edasi oli üks paras ellu jäämine. Hüpata ma seal tikutopsis ei saanud. Max tõkke kõrgus jäi sinna 80cm kanti, kui sedagi. Ma lihtsalt ei mahtunud sinna ära.
Parkuuris kartis ta nurki ja inimesi. Õnneks tõkkeid mitte :D 2le tõkkele läksin pm sammus peale, sest nurk selle taga oli väga kole. Aga kuidagi pusisime lõpuni ja ma olin ise ka üsna üllatunud, et mul kordagi alla andmise mõtet pähe ei tulnud. Isegi hirmu ei tulnud :)
100 oli see eest väga mõnus sõit. Tõesti. Soojendus oli juba suurel platsil ja Aca sai kõik nurgad ära nuusutada. Rada sõites sain kohe hea rütmi sisse ja poiss hüppas väga kindlalt. Teises osas sain aja eest 1k, sest ma tegin suured pöörded ja sõitsin hästi rahulikult. Jäin nii enda kui hobusega megarahule :)

Veska II etapp oli täna (eile ka aga seal ma ei käinud sõitmas). Sõitsin 90cm noori hobuseid v-a. ette. See oli vist kõige muhedam soojendus mu elus üldse. Kõik olid rahulikud ja mõnusad. Keegi ei närvitsenud ja see kuidagi maandas mind ka ära. Sõitsin ise ka rahulikult ja 0-ga.
105 soojendusel olin ise lappse. Ei saanud kuidagi rütmile pihta. Küll läks põhja ja siis jälle kaugelt ja õigesse kohta ma vist ei saanudki ühelgi hüppel. Lisaks ei oska ma piisavalt kaua istakus olla ja viskan õlad liiga ruttu püsti. Pole harjunud, et hobune ka hüppeliigutust teeb, sest Ottokas hüppas ju lamedalt.
Rada ise ei olnud õnneks ei väga triiki pandud ega ka liiga raske. Kohe alguses oli üks väike pööre ja edasi oli juba valida, kas lõigata ja julmalt või sõita normaalselt. Mina lõikama ei läinud. Värisesin nagu haavaleht seal seljas ja püüdsin meenutada kuidas hingamine käib :D Rütmiga ka mured jätkusid ja esimese 3 tõket ronis ta kõhuli sisse. Esimese okseri ronis üle aga 2. ja 3. lattaed tulid maha. Hiljem videolt vaadates on näha, kuidas ta tagumine ots on nagu järelkäruga :D Ma lihtsalt olin ise nii närvis, et ei saanud aru, et peaks  nagu sõitma ka natukese.
Peale 3ndat aga tuli pilt ette ja sitsin pöördes aktiivsemaks ja kohe oli hoopis teine tunne. Mõtlesin kogu aeg, et pean kauem ise poolistakus püsima ja püüdsin pööretes tagant sõita. Kiire see aeg ei olnud, arenguruumi on. Eelkõige just pööramise osas aga sinna jõuame vb järgmine aasta, sest esialgu ma püüaks ikka enda jaoks kõrgetele tõketele otse peale saada ja mitte kusagilt nuka tagant ja viltu.

Aca oli täna aga megatubli poiss. Ei pasisnud ta nurki niiväga ja kõik hüpped olid tema poolt väga kindlad. Isegi siis, kui samm kohe üldse ei klappinud ja tõkke ette tuli mingi imelik väike sammuke, siis tema ei kõhelnud. Tegi oma minisammu sinna ette ja tuli maast lahti. Ta on üks vahva elukas :)