Mul oli siia juba jupp aega tagasi päris pikk hala koroona teemal kirjutatud. Kuna see hala oli poolik ja ootas lõpetamiseks head aega, siis postitamiseni ei jõudnudki. Kustutasin hoopis ära ja otsustasin parem kirja panna minu ja Aca viimase aja trennidest.
Oleme hoolega ratsastanud ja skeemitanud. Võtsin end kokku, sõitsin skeem ja lasin need üles filmida. Osalen ka amatöörkoolisõitjate tehtud e-koolisõidu võistlusel. Ametlikku tulemust sealt küll ei saa, aga üle keskmise mugav võimalus saada tunnustatud kohtuniku hinnang ja tagasiside oma sooritusele. 15.- stardikas ja võimalus koduplatsil harjutada ja filmida. Kui läheb nässu, saab uuesti proovida. Igati mõnus. Ma proovisin ka oma skeeme 3x sõita. Esimene kord kui ks ala üles sättisin, tähtede tähistamiseks lillepotid õue tassisin ja Acale valge valtrapi selga panin, läkaid skeemid täiega nässu. Noo ikka väga metsa. Aca oli juba sellest suurest valgest valtrapist NIII häiritud et tõmbas ennast kuklast sabajuureni kangeks. Õues lisandusid veel lillepotid ja tuul ja rohkem polnudki vaja. A3 oli kohutav ja Lk3-e proovima ei hakanudki.
Järgmisel hommikul läksin trennitama mõttega, et võtan üli rahulikult. Püüame lillepottidega jutule saada ja lihtsalt lõdvestada ja muhedad olla. Kui see õnnestub, siis proovime skeemitada ja G lubas filmida. Aca oli nagu ära vahetautud. Mõnus muhe mees. Saime mõlemad skeemid filmitud. Eks rabedaid kohti oli veel omajagu. Kontra-samm üleminekud ei ole nii puhtad, kui tahaks. paremast oli enam-vähem aga vasakust vajus 1 fulee varem ära ja tegi traavisammud vahele. Peatused ei ole nii ruudus,kui peaks ja peatus-traav üleminek ka vajab lihvimist. Seevastu sääre eest ära olid ilusad ühtlased. Aca on ikka väike traktor ja tal ei ole uhket käiku. Ta on see koolisõidu mõistes nö 6-e hobune :D Ilus ümmargune pakskuke, aaaaga jalad on maa küljes kinni ja samm lühike. Ma tean seda ja see mind väga ei morjenda. Lihtsalt päris ks võistlustele ei kipu. Liiga kallis sellek, et kuhugi keskele jääda. Viimaseks ma enam ei usu, et ma jääks, aga mine sa tea. Harrastajad on ikka väga tublisti sõitma hakanud :)
Nüüd ootan huviga oma tagasisidet. 4.04 peaks saama tulemused ja sellega koos ehk ka tagasiside mingil moel :)
Hüppetrennid on ka väga mõnusad olnud.
Avasime oma koduhoovis krossihooaja ka. Ehitasime olemasolevast natuke krossitõkkeid meenutavaid asju ja kõksisime. Väliplatsile sai okser ja lattaed. Panime veel ühe lattaia liivaplatsi ja muru üleminekule, siis muruplatsile ühe 80cm kõrguse filleri moodi asja. Siis tegime tünnidest ja rehvidest murult-liivale hüppe ja 3 euroalustest tõket ka. Tõkked olid kõik madalad. Tavaline okser oli nats suurem, Ülejäänute max oligi vast 80cm. Ei olnud just päris krossitõkked, aga esimese adreka sai kätte küll :D Ühte euroalust Aca korra vaatas ja ma ise jäin ka liiga palju käega võtma ja jalaga ei toetanud piisavalt. See oli ka ainuke viga ja ülejäänud kõksud-põksud olid väga mõnnad.
Tavalistes hüppetrennides olen ennast tasapisi kindlamalt tundma hakanud. meeter ei ehmata enam käsi värisema ja ka 110le julgen nii peale sõita, et hirmus palju ei käkerda. Eks vigu tuleb ikka ette, aga õnneks Acale pole see just liialt suur pingutus, seega ta aitab hädast välja.
Täna tegi Aiku meiega aga loomkatseid. Või siis inimkatseid. Ma ei teagi keda ta rohkem testis, kas mind või Acamari. Aga võibolla ka mõlemat.
Võimlesime. Põhirida oli: madal peneroll- 1 samm- lattaed- 2 sammu-okser. Okser seal rea lõpus muudkui kerkis ja kerkis. Ühel hetkel ma tajusin, et ma ei julge enam seda tõket vaadata. Rea peal väga hullult pange panna ei saa, sest peneroll oli tilluke ja isegi kui pealesõidul sammuga eksisin, siis see korrigeeris asja paika. Edasi oli vaja ainult toetada ja hobust mitte segada, ülejäänu tegi Aca ära. Ja nii me siis seal kõrgusi püüdsime. Aiku muudkui tõstis ja mina ei julenud esimest korda tõket vaadata. Vaatasin tõkke taha seinale :D
Aca oli mega tubli! Minu istak sellistel hüpetel tahab kõvasti parendamist aga jalg oli ok ja käsi pehme. Need on minu jaoks kaks peamist asja. Selg ja kael olid pinges, nagu ikka. Mul on paar korda õnnestunud hüpetel oma turi pehmeks saada seega lootust on. Samas ei kavatse ma sellist kõrgust ilmselt mitte iialgi üksiku tõkkena hüpata, seega pole hullu kui sellise rea lõpus turi pinge kisub :D
Lõppkõrgus oli 140cm. Minu isiklik rekord. Seni oli kõrgem tõke rea peal 135 (Ottokas ja Cesja).
Acamar aga hüppas väga enesekindlalt. Videolt pärast vaadates ta isegi ei punnitanud eriti. Lihtsalt läks ja hüppas. Ei mingit erilist draamat. Minu mõnus väike trakats- nii nii tubli :)
Tuesday, March 31, 2020
Sunday, March 22, 2020
Oii frustratsioon ...
Päris huvitav oleks teada, mida u 100-200 aasta pärast ajalooõpikud 2020 aasta kohta kirjutavad. Mis sellest koroona pandeemiast välja tuleb? Kui sügavale auku kogu Euroopa, Aasia ja Ameerika majandus kukutatakse? Antud hetkel on huvitaval kombel Venemaal ülivähe nakatunuid.... Ei tea kas seal lihtsalt ei testita, vaikitakse maha või seal viirus ei levigi... Vandenõuteoreetikutele materjali rohkem kui küll :D
Aga tegelikult on asi päris karm. Haigus on nõme ja notib nõrgemaid usinalt. Eestis veel mitte, aga mujal maailmas küll. Itaalias on surmajuhtumeid kohe päris palju. Samas on seal ka kultuuriliselt tavaks see, et 3-4 põlvkonda elab ühe katuse alla ja nii need vana(vana)vanemad selle jama külge korjavad. Ja no sellises eas inimene on nagunii vastuvõtlikum ja nõrgem seega polegi midagi väga imestada, et kuri viirus siis oma töö teeb. It sucks, I nou, aga mis teha. Hukkunute keskmine vanus olla Itaalias üle 80 aasta.. Eestis pole inimeste ootatav eluiga isegi nii kõrge :D
Kui vaadat seda pardakki majanduse poole pealt, siis sööb see viirus majandusel elu seest kiiremini kui inimestelt. Eestis on hetkel kehtestatud eriolukord 1. maini. Ettevõtete töö on halvatud. Eelkõige kannatavad teenusepakkujad. Spordiklubid, ujulad,spa-d, huvikoolid/ringid. Tuhanded väiksemat teenusepakkujad lähevad ilmselt pankrotti. Tuhanded inimesed jäävad tööta. Minu enda koolikeselgi on suht sitt seis. See on selline majanduslik tagasilöök, mille peale ei oleks uneski osanud tulla, või veel vähem selleks ette valmistuda. Ma olen oma aju juba küpseks mõelnud, et leida mingisugune lahendus, et kuidagigi nina veepeal hoida.
Aga tegelikult on asi päris karm. Haigus on nõme ja notib nõrgemaid usinalt. Eestis veel mitte, aga mujal maailmas küll. Itaalias on surmajuhtumeid kohe päris palju. Samas on seal ka kultuuriliselt tavaks see, et 3-4 põlvkonda elab ühe katuse alla ja nii need vana(vana)vanemad selle jama külge korjavad. Ja no sellises eas inimene on nagunii vastuvõtlikum ja nõrgem seega polegi midagi väga imestada, et kuri viirus siis oma töö teeb. It sucks, I nou, aga mis teha. Hukkunute keskmine vanus olla Itaalias üle 80 aasta.. Eestis pole inimeste ootatav eluiga isegi nii kõrge :D
Kui vaadat seda pardakki majanduse poole pealt, siis sööb see viirus majandusel elu seest kiiremini kui inimestelt. Eestis on hetkel kehtestatud eriolukord 1. maini. Ettevõtete töö on halvatud. Eelkõige kannatavad teenusepakkujad. Spordiklubid, ujulad,spa-d, huvikoolid/ringid. Tuhanded väiksemat teenusepakkujad lähevad ilmselt pankrotti. Tuhanded inimesed jäävad tööta. Minu enda koolikeselgi on suht sitt seis. See on selline majanduslik tagasilöök, mille peale ei oleks uneski osanud tulla, või veel vähem selleks ette valmistuda. Ma olen oma aju juba küpseks mõelnud, et leida mingisugune lahendus, et kuidagigi nina veepeal hoida.
Tuesday, March 17, 2020
Koroonast ja sellest kui hea stressimaandaja Aca on.
Aasta on 2020 ja meil on terves riigis eriolukord. Koolid pandi nädala alguses kinni. Paljud tööandjad lasevad tööd teha kodukontorites. Huvihariduse pakkumine on keelatud (et lapsed kuhugi punti ei koguneks). Klubid, spad, restoranid jne pannakse järjest kinni. Kõik see eesmärgiga hoida inimesi kodudes, vältida kontakte ja sellega pidurdada koroona viiruse levikut. Kas see ka töötab... eks seda näitab tulevik.
Meie ettevõttes on ka laiaulatuslik kaugtöö. Kes vähegi saab, töötab kodust. Inz on see nädal kodukontoris, järgmine nädal tööl. Neil on meeskondadeks jagatud ja käivad kordamööda kontoris.
Kogu see jama on päris kohutav põnts kogu majandusele. Lennundus on madalseisus, keegi ei reisi. Teenuste pakkumine on keelatud ja huvikoolid, spordiklubid jne on klientideta- sissetulekuta. Tööl on üsna pingeline. Ühelt poolt sellepärast, et paljud on kas haiged või karantiinis ja teisalt, liiklus on maas ja seeon löök finantside pihta.
Väga paljud ettevõtted vaatavad tõtt pankroti või lõpetamisega. Minu ratsakoolil ka päääris keeruline. Poolest märtsist enam trenne teha ei tohtinud. Märtsiga sai kulud kaetud aga trennid vaja järele teha. Kui aga aprillis trenne pakkuda ei või, siis saab ikka päris keeruline olema :s
Lisaks tohuvapohule on meie väie plika haige. Ta pole pääris jupp aega haige olnud ja nüüd on. Just nüüd, kui arstiabi saamine on vaata et võimatu. Lasteaiarühmas on punt lapsi, kellel reedel hakkasid samad mured ja ühel kinnitati A-gripi diagnoos. Ilmselt on neil kõigil sama asi. Isegi ei tea, kas see gripp on parem kui koroona :s Igatahes köhib meie tups vastikult ja ega tal muidu ka olemine kiita ole.
Kogu see koroona teema mõjutab ka sporti. Kõik võistlused on keelatud. Ei tohi korraldada rahvakogunemisi. Mis on igati arusaadav, aga ega arusaamine tee seda olukorda vähem nõmedaks. Meie Acaga oleme igatahes usinalt trenni teinud. Kui pingeid on palju siis trenna itab normaalseks inimeseks jääda. Ja oiii oii kui mõnus ja tubli ja hea Aca praegu on. Hüppamises oleme kuidagi kahepeale jutule saanud ja trennis on tõkked ikka juba täitsa tõkked. Ma isegi regasin ennast oma elu esimesele 110 rajale, aaaga no siis tuli koroona :D
Samas pole lugu. Teeme aga trenni ja ongi rohke aega valmistuda.
Ratsastuses lähevad ka asjad vaikselt ülesmäge. Viimased trennid on Aca kuidagi erit mõnus ja elastne ja põrkav olnud. Trennid on positiivsust täis ja mul kriips kõrvuni :) Selleks on muidugi poisil väga hea ajastus, sest just sellist teraapiat ja stressi leevendust on hetkel väga vaja.
Aga mis me siis teinud oleme ja jätkuvalt ka teeme..
Mulle meeldib pikalt sammu käia. Sammus õlad sees küsida, tagumikku välja küsida. Ette-alla venitada ja teha palju erineva suurisega volte/pöördeid. Traavis on ka venitamine hetkel tema, et saaks traavi natukenegi suuremaks ja vetruvamaks. R-P Aca puhkas kolm päeva. Eile olin valmis huvitavaks trenniks koos ehmatuste ja energiaülejäägiga. Oli aga üllatuslikult hea trenn. Aca liikumine läheb tasapisi lahtisemaks ja vabamaks. Väike trakast, kes püüab :)
Täna oli võimlemistrenn. Täiega äge on näha, kuidas ta järjest paremini oskab oma keha kasutada ja saab aru, et tal on 4 jalga ja ta võib neid tegelikult päris laia ampluaaga kasutada. Edasi ja lüljele ja üles..
Aca on vahva. Mõnus väike paks trakats :D
Meie ettevõttes on ka laiaulatuslik kaugtöö. Kes vähegi saab, töötab kodust. Inz on see nädal kodukontoris, järgmine nädal tööl. Neil on meeskondadeks jagatud ja käivad kordamööda kontoris.
Kogu see jama on päris kohutav põnts kogu majandusele. Lennundus on madalseisus, keegi ei reisi. Teenuste pakkumine on keelatud ja huvikoolid, spordiklubid jne on klientideta- sissetulekuta. Tööl on üsna pingeline. Ühelt poolt sellepärast, et paljud on kas haiged või karantiinis ja teisalt, liiklus on maas ja seeon löök finantside pihta.
Väga paljud ettevõtted vaatavad tõtt pankroti või lõpetamisega. Minu ratsakoolil ka päääris keeruline. Poolest märtsist enam trenne teha ei tohtinud. Märtsiga sai kulud kaetud aga trennid vaja järele teha. Kui aga aprillis trenne pakkuda ei või, siis saab ikka päris keeruline olema :s
Lisaks tohuvapohule on meie väie plika haige. Ta pole pääris jupp aega haige olnud ja nüüd on. Just nüüd, kui arstiabi saamine on vaata et võimatu. Lasteaiarühmas on punt lapsi, kellel reedel hakkasid samad mured ja ühel kinnitati A-gripi diagnoos. Ilmselt on neil kõigil sama asi. Isegi ei tea, kas see gripp on parem kui koroona :s Igatahes köhib meie tups vastikult ja ega tal muidu ka olemine kiita ole.
Kogu see koroona teema mõjutab ka sporti. Kõik võistlused on keelatud. Ei tohi korraldada rahvakogunemisi. Mis on igati arusaadav, aga ega arusaamine tee seda olukorda vähem nõmedaks. Meie Acaga oleme igatahes usinalt trenni teinud. Kui pingeid on palju siis trenna itab normaalseks inimeseks jääda. Ja oiii oii kui mõnus ja tubli ja hea Aca praegu on. Hüppamises oleme kuidagi kahepeale jutule saanud ja trennis on tõkked ikka juba täitsa tõkked. Ma isegi regasin ennast oma elu esimesele 110 rajale, aaaga no siis tuli koroona :D
Samas pole lugu. Teeme aga trenni ja ongi rohke aega valmistuda.
Ratsastuses lähevad ka asjad vaikselt ülesmäge. Viimased trennid on Aca kuidagi erit mõnus ja elastne ja põrkav olnud. Trennid on positiivsust täis ja mul kriips kõrvuni :) Selleks on muidugi poisil väga hea ajastus, sest just sellist teraapiat ja stressi leevendust on hetkel väga vaja.
Aga mis me siis teinud oleme ja jätkuvalt ka teeme..
Mulle meeldib pikalt sammu käia. Sammus õlad sees küsida, tagumikku välja küsida. Ette-alla venitada ja teha palju erineva suurisega volte/pöördeid. Traavis on ka venitamine hetkel tema, et saaks traavi natukenegi suuremaks ja vetruvamaks. R-P Aca puhkas kolm päeva. Eile olin valmis huvitavaks trenniks koos ehmatuste ja energiaülejäägiga. Oli aga üllatuslikult hea trenn. Aca liikumine läheb tasapisi lahtisemaks ja vabamaks. Väike trakast, kes püüab :)
Täna oli võimlemistrenn. Täiega äge on näha, kuidas ta järjest paremini oskab oma keha kasutada ja saab aru, et tal on 4 jalga ja ta võib neid tegelikult päris laia ampluaaga kasutada. Edasi ja lüljele ja üles..
Aca on vahva. Mõnus väike paks trakats :D
Monday, March 2, 2020
Plirst- plärts, käes on märts.
Täna on 2. märts. JUBA!! Johhaidii kui ruttu see aeg ikka lendab. Kaks kuud on läinud sellise hooga ja ülitegusalt. Mul on vahepeal olnud mitu korda mõte asju üles ka kirjutada, aga kuidagi ei ole jõudnud. Aga parem hilja, kui üldse mitte.
Talve pole olnud. Lund pole olnud. Nüüd tuli korraks päris arvestatav kogus lund maha aga see juba sulab mühinaga. Mulle selline pehmem ilm iseenesest meeldib, aga see pidev märg laga on ära tüüdanud. Varvas on pidevalt märg ja auto porine.
Jaanuaris sai tehtud ettevalmistused Karikararja korraldamiseks. Sponsorid on olemas, kuupäevad paigas. Esimese etapini on jäänud vähem kui kaks nädalat. Sel nädalal on vaja hakata peenhäälestusega tegelema. Komplekteerida meeskonnad, tellida rosetid jne.
Ratsakooli meeskonnaga liitus ka uus treeneri-õpilane. Neiul silm särab ja pea lõikab, vaja on vaid anda tuge ja võimalust kogemusi saada.
Ise hakkasin ka Jaanuaris peale pausi uuesti trenni tegema. Detsembris sai Aca leboma graafiku ja ma ise ei sõitnud üldse. Algus oli konarlik. Kui ma juba natuke aega ei sõida siis lähen rooste. Veel hullem on olukord hüppamisega. Esimene parkuuri hüppetrenn peale puhkust oli kergelt öeldes katastroof. Trenni lõpuks sain enam-vähem pihta, mis ma tegema pean ja mida teha ei tohi, aga algus oli ikka pääääris kole. Tõkked olid heal juhul 90cm ja ma käkerdasin ikka mõnuga. Vaatasin, kuidas teised erakad trennis 100-110 paugutasid ja tekkis üsna nukker tunne. Korra käis peast läbi isegi mõte, et ma ei jõuagi vist enam tagasi eelmise suve tunde juurde.
Pikalt pikalt veeretasin kaassõitja teemat. Oi kui keeruline otsus see oli. Nii palju erinevaid küsimärke käis sellega kaasas. Kas ma jõuan ise nii palju trenni? Kuidas see mu peret mõjutab? Kuidas ma jõuan tagada Acale mõistliku koormuse? jne jne. Aga kuidagi ma otsusele jõudsin ja alates veebruarist sõidan ise. Aca käib T grupis ja ka muudel päevadel, kui on vaja, aga põhikoormuse annan ise. Käin 2xn hüppetrennis. 1x on võimlemine 1x parkuur. See on väga väga hästi mõjunud.
Ratsastuse osas oli iüsna pikalt madalseis. Kuidagi ei leidnud klappi treeneriga ega hobusega. Eest oli raske, tagant ei reageerinud jne. Konsulteerisin siis fb-s oma eelmise suve treeneriga ja sain ennast ree peale tagasi. Asi hakkas tasapisi ülesmäge liikuma. Lk skeemideni on veel minna, aga kohati on juba täitsa mõnus. Avastasin ka, et lambakarv kolisõidusadula alla ei sobi. Acale ei meeldi. Geel on ok.
Võistlushooaja avasin veebruari keskel vaskas. Sõitsin 100cm ja esimeses osas tuli 2 maha. Aca oli soojenduses väga mõnus. Energiat täis ja paugutas mõnuga. Parkuuris ei saanud ma ise õigele tempole pihta ja näppisin enne süsteemi ära. Tulemuseks süsteemi teine maas. Peale seda võtsin teadliku riski hüpata esimese osa viimane okser viltu ja proovida järsku pööret. Okser tuli maha, aga pööre tuli välja :)
Katse kaks oli kohe järgmisel nädalavahetusel niidus. Oma vanasse kodutalli mineks on ikka veel kuidagi eriline. Kogu kompleks on omajagu muutunud, aga piisavalt on vana-head veel alles, mis korraliku nostalgialaksu tagab.
Niidus sõitsin 90cm ja 100cm. Mõlemad sõidud olid puhtad. Eesmärk oli seekord ka pööramist proovida. Mõlemas sõidus jäi 1 väiksem pööre tegemata ja tulemuseks siis 90cm 11s auhinnaline koht (14 autasustati) ja 100cm olin 7s, ehk esimesena joone all. Kui peale veska finižit mul käed ikka korralikult värisesid, siis niidus oli tunne üllatavalt mõnus. Ilmselt aitasid kaasa ka niidu pikad pukid, mis visuaalselt tõkked madalamaks teeb. Tulemusega jäin ma väga rahule.
Peale natukest kaalumist sai ennast ka Suurestisse 100cm avatud klassi regatud. Minek sinna oli väga keeruline. Teeolud olid kohutavad. Nii keerulist ja hirmsat autoga sõitmist ma ei mäletagi.
Olukord suurestis oli huvitav. Rada oli kirevkirju ka fillereid täis. Sai selle aasta esimese korralikult planke ja fillereid täis topitud raja ära sõita. Meie esimene veekraav sai ka tehtud. Parkuuri sõita oli aga tegelikult pääääris mõnus. Juba niidus tekkis tunne, et hakkan õigele rütmile pihta saama ja suurestis oli tunne täitsa mõnus. Juhtus aga see, et ma unustasin raja ära :D Viimati juhtus see Ottokaga särkus. Igatahes peale I osa lõppu oli pea täiesti tühi ja mul polnud õrna aimu ka, kuhu ma minema pean. Õnnega pooleks sain 8-9-10 üles leitud aga 11 tõkke numbrit ei olnud näha ja nii ma sealt mööda kablutasin. Publiku abiga hüppasin siis õnneks õige tõkke ära ja viimase ka. Sõit ise oli puhas ja väga hea tundega. Auringi eest aga 7kp.
Koju sõites rääkisin sõbrannaga ja arutasime tema hobuse asju ja minu ja Aca koostööd. Mõnus on tõdeda, et see minu suur hirmus koll... meetrine rada, ei olegi enam nii hirmus koll. Korraks lipsas isegi peast läbi mõte, et ühel ilusal päeval ma vb isegi julgen 110 starti minna...
Talve pole olnud. Lund pole olnud. Nüüd tuli korraks päris arvestatav kogus lund maha aga see juba sulab mühinaga. Mulle selline pehmem ilm iseenesest meeldib, aga see pidev märg laga on ära tüüdanud. Varvas on pidevalt märg ja auto porine.
Jaanuaris sai tehtud ettevalmistused Karikararja korraldamiseks. Sponsorid on olemas, kuupäevad paigas. Esimese etapini on jäänud vähem kui kaks nädalat. Sel nädalal on vaja hakata peenhäälestusega tegelema. Komplekteerida meeskonnad, tellida rosetid jne.
Ratsakooli meeskonnaga liitus ka uus treeneri-õpilane. Neiul silm särab ja pea lõikab, vaja on vaid anda tuge ja võimalust kogemusi saada.
Ise hakkasin ka Jaanuaris peale pausi uuesti trenni tegema. Detsembris sai Aca leboma graafiku ja ma ise ei sõitnud üldse. Algus oli konarlik. Kui ma juba natuke aega ei sõida siis lähen rooste. Veel hullem on olukord hüppamisega. Esimene parkuuri hüppetrenn peale puhkust oli kergelt öeldes katastroof. Trenni lõpuks sain enam-vähem pihta, mis ma tegema pean ja mida teha ei tohi, aga algus oli ikka pääääris kole. Tõkked olid heal juhul 90cm ja ma käkerdasin ikka mõnuga. Vaatasin, kuidas teised erakad trennis 100-110 paugutasid ja tekkis üsna nukker tunne. Korra käis peast läbi isegi mõte, et ma ei jõuagi vist enam tagasi eelmise suve tunde juurde.
Pikalt pikalt veeretasin kaassõitja teemat. Oi kui keeruline otsus see oli. Nii palju erinevaid küsimärke käis sellega kaasas. Kas ma jõuan ise nii palju trenni? Kuidas see mu peret mõjutab? Kuidas ma jõuan tagada Acale mõistliku koormuse? jne jne. Aga kuidagi ma otsusele jõudsin ja alates veebruarist sõidan ise. Aca käib T grupis ja ka muudel päevadel, kui on vaja, aga põhikoormuse annan ise. Käin 2xn hüppetrennis. 1x on võimlemine 1x parkuur. See on väga väga hästi mõjunud.
Ratsastuse osas oli iüsna pikalt madalseis. Kuidagi ei leidnud klappi treeneriga ega hobusega. Eest oli raske, tagant ei reageerinud jne. Konsulteerisin siis fb-s oma eelmise suve treeneriga ja sain ennast ree peale tagasi. Asi hakkas tasapisi ülesmäge liikuma. Lk skeemideni on veel minna, aga kohati on juba täitsa mõnus. Avastasin ka, et lambakarv kolisõidusadula alla ei sobi. Acale ei meeldi. Geel on ok.
Võistlushooaja avasin veebruari keskel vaskas. Sõitsin 100cm ja esimeses osas tuli 2 maha. Aca oli soojenduses väga mõnus. Energiat täis ja paugutas mõnuga. Parkuuris ei saanud ma ise õigele tempole pihta ja näppisin enne süsteemi ära. Tulemuseks süsteemi teine maas. Peale seda võtsin teadliku riski hüpata esimese osa viimane okser viltu ja proovida järsku pööret. Okser tuli maha, aga pööre tuli välja :)
Katse kaks oli kohe järgmisel nädalavahetusel niidus. Oma vanasse kodutalli mineks on ikka veel kuidagi eriline. Kogu kompleks on omajagu muutunud, aga piisavalt on vana-head veel alles, mis korraliku nostalgialaksu tagab.
Niidus sõitsin 90cm ja 100cm. Mõlemad sõidud olid puhtad. Eesmärk oli seekord ka pööramist proovida. Mõlemas sõidus jäi 1 väiksem pööre tegemata ja tulemuseks siis 90cm 11s auhinnaline koht (14 autasustati) ja 100cm olin 7s, ehk esimesena joone all. Kui peale veska finižit mul käed ikka korralikult värisesid, siis niidus oli tunne üllatavalt mõnus. Ilmselt aitasid kaasa ka niidu pikad pukid, mis visuaalselt tõkked madalamaks teeb. Tulemusega jäin ma väga rahule.
Peale natukest kaalumist sai ennast ka Suurestisse 100cm avatud klassi regatud. Minek sinna oli väga keeruline. Teeolud olid kohutavad. Nii keerulist ja hirmsat autoga sõitmist ma ei mäletagi.
Olukord suurestis oli huvitav. Rada oli kirevkirju ka fillereid täis. Sai selle aasta esimese korralikult planke ja fillereid täis topitud raja ära sõita. Meie esimene veekraav sai ka tehtud. Parkuuri sõita oli aga tegelikult pääääris mõnus. Juba niidus tekkis tunne, et hakkan õigele rütmile pihta saama ja suurestis oli tunne täitsa mõnus. Juhtus aga see, et ma unustasin raja ära :D Viimati juhtus see Ottokaga särkus. Igatahes peale I osa lõppu oli pea täiesti tühi ja mul polnud õrna aimu ka, kuhu ma minema pean. Õnnega pooleks sain 8-9-10 üles leitud aga 11 tõkke numbrit ei olnud näha ja nii ma sealt mööda kablutasin. Publiku abiga hüppasin siis õnneks õige tõkke ära ja viimase ka. Sõit ise oli puhas ja väga hea tundega. Auringi eest aga 7kp.
Koju sõites rääkisin sõbrannaga ja arutasime tema hobuse asju ja minu ja Aca koostööd. Mõnus on tõdeda, et see minu suur hirmus koll... meetrine rada, ei olegi enam nii hirmus koll. Korraks lipsas isegi peast läbi mõte, et ühel ilusal päeval ma vb isegi julgen 110 starti minna...
Subscribe to:
Posts (Atom)