Talve pole olnud. Lund pole olnud. Nüüd tuli korraks päris arvestatav kogus lund maha aga see juba sulab mühinaga. Mulle selline pehmem ilm iseenesest meeldib, aga see pidev märg laga on ära tüüdanud. Varvas on pidevalt märg ja auto porine.
Jaanuaris sai tehtud ettevalmistused Karikararja korraldamiseks. Sponsorid on olemas, kuupäevad paigas. Esimese etapini on jäänud vähem kui kaks nädalat. Sel nädalal on vaja hakata peenhäälestusega tegelema. Komplekteerida meeskonnad, tellida rosetid jne.
Ratsakooli meeskonnaga liitus ka uus treeneri-õpilane. Neiul silm särab ja pea lõikab, vaja on vaid anda tuge ja võimalust kogemusi saada.
Ise hakkasin ka Jaanuaris peale pausi uuesti trenni tegema. Detsembris sai Aca leboma graafiku ja ma ise ei sõitnud üldse. Algus oli konarlik. Kui ma juba natuke aega ei sõida siis lähen rooste. Veel hullem on olukord hüppamisega. Esimene parkuuri hüppetrenn peale puhkust oli kergelt öeldes katastroof. Trenni lõpuks sain enam-vähem pihta, mis ma tegema pean ja mida teha ei tohi, aga algus oli ikka pääääris kole. Tõkked olid heal juhul 90cm ja ma käkerdasin ikka mõnuga. Vaatasin, kuidas teised erakad trennis 100-110 paugutasid ja tekkis üsna nukker tunne. Korra käis peast läbi isegi mõte, et ma ei jõuagi vist enam tagasi eelmise suve tunde juurde.
Pikalt pikalt veeretasin kaassõitja teemat. Oi kui keeruline otsus see oli. Nii palju erinevaid küsimärke käis sellega kaasas. Kas ma jõuan ise nii palju trenni? Kuidas see mu peret mõjutab? Kuidas ma jõuan tagada Acale mõistliku koormuse? jne jne. Aga kuidagi ma otsusele jõudsin ja alates veebruarist sõidan ise. Aca käib T grupis ja ka muudel päevadel, kui on vaja, aga põhikoormuse annan ise. Käin 2xn hüppetrennis. 1x on võimlemine 1x parkuur. See on väga väga hästi mõjunud.
Ratsastuse osas oli iüsna pikalt madalseis. Kuidagi ei leidnud klappi treeneriga ega hobusega. Eest oli raske, tagant ei reageerinud jne. Konsulteerisin siis fb-s oma eelmise suve treeneriga ja sain ennast ree peale tagasi. Asi hakkas tasapisi ülesmäge liikuma. Lk skeemideni on veel minna, aga kohati on juba täitsa mõnus. Avastasin ka, et lambakarv kolisõidusadula alla ei sobi. Acale ei meeldi. Geel on ok.
Võistlushooaja avasin veebruari keskel vaskas. Sõitsin 100cm ja esimeses osas tuli 2 maha. Aca oli soojenduses väga mõnus. Energiat täis ja paugutas mõnuga. Parkuuris ei saanud ma ise õigele tempole pihta ja näppisin enne süsteemi ära. Tulemuseks süsteemi teine maas. Peale seda võtsin teadliku riski hüpata esimese osa viimane okser viltu ja proovida järsku pööret. Okser tuli maha, aga pööre tuli välja :)
Katse kaks oli kohe järgmisel nädalavahetusel niidus. Oma vanasse kodutalli mineks on ikka veel kuidagi eriline. Kogu kompleks on omajagu muutunud, aga piisavalt on vana-head veel alles, mis korraliku nostalgialaksu tagab.
Niidus sõitsin 90cm ja 100cm. Mõlemad sõidud olid puhtad. Eesmärk oli seekord ka pööramist proovida. Mõlemas sõidus jäi 1 väiksem pööre tegemata ja tulemuseks siis 90cm 11s auhinnaline koht (14 autasustati) ja 100cm olin 7s, ehk esimesena joone all. Kui peale veska finižit mul käed ikka korralikult värisesid, siis niidus oli tunne üllatavalt mõnus. Ilmselt aitasid kaasa ka niidu pikad pukid, mis visuaalselt tõkked madalamaks teeb. Tulemusega jäin ma väga rahule.
Peale natukest kaalumist sai ennast ka Suurestisse 100cm avatud klassi regatud. Minek sinna oli väga keeruline. Teeolud olid kohutavad. Nii keerulist ja hirmsat autoga sõitmist ma ei mäletagi.
Olukord suurestis oli huvitav. Rada oli kirevkirju ka fillereid täis. Sai selle aasta esimese korralikult planke ja fillereid täis topitud raja ära sõita. Meie esimene veekraav sai ka tehtud. Parkuuri sõita oli aga tegelikult pääääris mõnus. Juba niidus tekkis tunne, et hakkan õigele rütmile pihta saama ja suurestis oli tunne täitsa mõnus. Juhtus aga see, et ma unustasin raja ära :D Viimati juhtus see Ottokaga särkus. Igatahes peale I osa lõppu oli pea täiesti tühi ja mul polnud õrna aimu ka, kuhu ma minema pean. Õnnega pooleks sain 8-9-10 üles leitud aga 11 tõkke numbrit ei olnud näha ja nii ma sealt mööda kablutasin. Publiku abiga hüppasin siis õnneks õige tõkke ära ja viimase ka. Sõit ise oli puhas ja väga hea tundega. Auringi eest aga 7kp.
Koju sõites rääkisin sõbrannaga ja arutasime tema hobuse asju ja minu ja Aca koostööd. Mõnus on tõdeda, et see minu suur hirmus koll... meetrine rada, ei olegi enam nii hirmus koll. Korraks lipsas isegi peast läbi mõte, et ühel ilusal päeval ma vb isegi julgen 110 starti minna...
No comments:
Post a Comment