Hooaeg läbi... või siis ka mitte..

 Peale meistrikaid oli minu jaoks hooaeg läbi. Võtsin Acal rauad alt ära ja ta natuke hellitas seda ühte esimest, millelt ta tüki välja tõmbas. Lasin tal koplipuhkust nautida ja võtsin ise ka rahulikult.
Tööl oli nagunii 107 muret ja seega oligi vahelduseks hea trennipinge maha saada. Käisin Acat puhastamas ja nunnutamas aga sõitmas ei käinud. Nii möödus vist poolteist nädalat kui selgus, et hooaeg ikka ei ole läbi. Oktoobri keskel tuleb Kosel üks võistlus veel. Tore muidugi, aga nagu ei olnud ka tore, sest meil oli juba kett maas ja kõht ripakil- mõlemal :D 
Valikut mul aga polnud, sest oli vaja minna edetabeli punkte võtma. Uskumatu mis need viimased 2 aastat miuga teinud on- mingi hasart on hakanud tekkima-. Kohutav :D
Kosel oli 2 valikult 70cm ja 90cm. 70s oleks ma võinud teha elusõidu, aga piisavalt punkte poleks ma sealt saanud, et oma edetabeli kohta hoida. Seega ainus valik CCN90. Hooaja lõppu ei tundunud see väga hirmus, kui välja arvata 1 künka palk, mis kindlasti sisse pannakse ja 1 kraav, mida ma kosel varem hüpanud ei olnud (vist...). Ja nii sai Aca ruttu rauad alla tagasi ja krossitrenn plaani. Enne seda aga veel ratsastust, et peale puhkamist kohe liiga ruttu koormust üles ei lükkaks. Krossil läks hästi. Saime sellest kraavikesest üle ja künkapalgist kah. Skeemiga oli aga raske. Mitte, et A-skeem ise raske oleks, aga ma olin ise kuidagi ligadi-logadi. 
Võistlustel oli üks eesmärk- saada piisavalt punkte, et hoida oma edetabeli kohta. Samal nädalavahetusel oli mul koolitus ka, seega oli see korralik multitaskimine :D Olgu kiidetud Zoom-keskkond ja võimalus loenguid ka distantsilt kuulata! Seekord sujus võistlus paremini kui meistrikatel. Hobune oli enesekindlam, sest rauad püsisid all ja motikaid ei kihutanud ringi. Endal oli pinget küll omajagu peal, aga suutsin siiski katusekorruse selgena hoida. Parkuuris tuli üks veider olukord, kus kohtunike ees oli lattaed ja millegipärast Aca arvas, et seda äkki ikka ei peaks hüppama. Üsna viimasel hetkel pressisin ta siiski külg ees sinna suunas ja kuidagimoodi "karjapoisi" stiilis ta sealt ka puhtalt üle ronis. Jäänud oli veel viimane tõke ja kui see ületatud, siishingasin kergendatult. Oleks see latt kukkunud, siis oleks jäänud eesmärk püüdmata.... 

Hooaja viimane kross oli vist kõige enesekindlam kross üldse. Rada olii omajagu pikk ja aega oli ülinapilt. Esimese kolme tõkke vahel sai natuke liiga rakulikult sõidetud ja sinna kadus ka meie aeg. Tulemuseks 4.10.64 ehk see 0,064 oli üle aja. Sellega tulin 3ndaks. (teise kohaga taaskord samad punktid, aga tema sõitis aega). Tulemusega jäin rahule. Skeemiga mitte niiväga, aga tean täpselt, kuhu seal punktid kadusid, seega pole hullu. Krossiga jäin aga väga rahule. Erinevalt meistrikatest, Aca ei pabistanud ja mina ka mitte, seega oli ilus lõpp 2020 hooajale :)

Raudu ma enam alt ära ei sikutanud, sest eelmine kord Aca hakkas hellitama paljajalu. Küll aga sai ta vägagi teenitult koplipuhkuse 2 nädlaks ja siis hakkasime tasapisi jalutama ja tegelema. Hüppamisest hoidsime eemale veel 2 nädalat ja alles eelmisel nädalal tegime esimesed ristikesed. Oiii ta nautis. Kekutas nagu tavaliselt, kui pole kaua hüpanud :)

Harrastajate MV 3V-ses. Kose 12-13.09

 Kaua oodatud ja kardetud sündmus. Mul ei pea võistlustel närvid üldse vastu. Ma olen igast otsast ja üsnagu rahulolevalt tädiratsutaja, mitte sportlane. Seda just eriti võistlemise osas. Juba elneval õhtul hakkavad mul närvid tralli tegema, sees keerab ja magada ei saa. Võistluspäeval ei ole mõtet söömise peale isegi mõelda. Ühepäevaste 3V jooksul olen seni suutnud 2h enne krossi ikka midagi sisse pressida, ehkki mingiks toidu nautimiseks seda nimetada ei saa. See on aga selline tavaline võistlus. Enda jaoks oluliseks mõeldud startide puhul suudan veel soorituspinge ka kokku kuhjata. Vahva, kas pole :D

Aga et siis meistrikad. Esmalt ettevalmistusest.
Nädal enne meistrikaid käisime veel reede hommikul Acaga kosel krossi harjutamas. Nagu ikka oli häid ja mitte nii häid hetki. Üldiselt oli aga täitsa hää, kuni viimaste hüpeteni. Ühel allahüppel, mida me varasemalt hüpanud ei ole, usaldasin Acat liiga palju ja sain kohe bloki ja vasakule jänesehaagi. Loomulikult käis ka kohe seljast jõnks läbi ja probleemid algasid. Mida rohkem keha ära jahtus, seda hullemaks valu läks. Samal nädalavahetusel, reede + L +P, oli mul koolitus. 5+10+10h istumist valutava seljaga ei ole just unistuste nädalavahetus. Määrisin usinalt jäägeeli ja diclac geeli. Reede õhtuks sain massööri ka koju, kes aitas igale poole kogunenud pingeid vedi maha võtta. I oli samal nv-sel Võhandu maratonil, seega oli vaja ise hakkama saada. 
Kiro aja sain teisipäevaks. Esmaspäev oli suht kasutu. Trenni teha ei saanud ja olin enamuse ajast pikali ja otsisin mugavat asendit. Kirusin oma selga ja lootsin, et hr Kägo väänap paika ja teibib mu kokku ja asi toimib samamoodi nagu Olustveres (ka enne seda õnnestus mul selg valusaks saada). paraku aga seekord nii lihtne asi ei olnud. Tavalise puusa kõveruse murele oli lisaks midagi veel, sest kui muidue i saa ma ettepoole kummardada, siis nüüd ei saanud ma ennast sirgeks ega taha poole kallutada.  Kiro aitas niipalju, et sain sirgeks. Teibid aitasid pinget leevendada aga valu jäi ikka alles. Vähem valutas, aga valutas ikka. 
T ja K oli Aca sõites nagu süte peal. Täiesti ülejuhitav ja sahmis iga liigutuse peale. Kirjutasin selle oma pinges oleku arvele. kergendatud traavis oli veel enam-vähem aga täisistakus oli endal paha ja hobune oli kah nagu elektrit täis. N oli viimane hüppetrenn enne võistlust. G mulle kõrgeid ei pannud ja sõitsin poolistakus, et selga põrutuse eest hoida. Aca hüppas hea meelega aga ülejuhhitavus oli ikka. Kui ma G-le sellest rääkisin, siis ta küll noogutas viisakalt aga nagu ta pärast ütles, siis arvas, et ma olen lihtsalt võistluste pärast närvis ja sabistan ise üle. Hüpates oli aga Aca nagu paras lohe- kepsutas tagant üles ja kui natuke jalg liikus, siis sööstis edasi jagu oleks kannusega ribidesse köetud.  G ütles, et noojahh, on kuidagi sapsu täin jah. Et istu siis erti vaikselt ja ära tee midagi :D Easier said than done, ma ütlen ...
Reedel oli mul treeneriga ka ratsastustrenn kokku lepitud. Aca oli ikka särtsu täis. Minul selg õige natuke parem. Sain väga palju häid nippe, mida teha, kui ta niimoodi lendu tahab tõusta. Sain ka pragada, et viimati trennis harjutatud asju iseseisvalt nühkinud ei ole. My bad, päriselt. Mul on igasugu vabandusi, aga need polegi muud kui vabandused. Olukorda need paremaks ei tee. Trenn aga oli seekord väga kasulik. Sain kamaluga inspiratsiooni ja ülesandeid iseseisvaks trennitamiseks.

Nüüd siis aga võistlused ise.
Olin seekord üksinda. Aca käitus ideaalselt. Läks peale, seisis autos vaikselt, tuli maha rahulikult. Seisis, kui krihve keerasin ja saduldasin. Tõeline härrasmees.
Õppisin parkuuri pähe, viisin passi ja stardika ära ja läksin valmis panema. Plaan oli teha pikk soojendus, sest see on varasemalt olnud väga hea nii Acale kui ka mulle. Eriti seekord, kui tahtsin nii hobuse kui ka oma selja korralikult soojaks saada. Soojenduses oli Aca kohe väga mõnus. Käisin ca 20min sammu ja siis hakkasin õige vaikselt tiksuma. Tegin treeneri poolt ette öeldud asju ja nokitsestn üleminekute kallal. Vaid natuke enne minu starti Aca libises. Või vähemalt nii mulle tundus. Tegelikult tõmbas ta omal esimese raua alt ära. Fantastiline. Õnneks ta ei longanud aga liikumise tõmbas kinnisemaks küll.
Läksin siis starti, sissesõit oli hea, peatus ka super ja siiiiis sõitis mööda teed tsikkel täies tuuris ja veel gaasi andes. Ja mis tegi Aca... tõmbas ennast sabaotsast ninaotsani kangeks nagu harjavars. Peatuselt liikuma saamiseks kulus omajagu energiat. Kogu liikumine oli kadudnu. Õige pea tuli sama rattur uuesti paarutades tagasi. Olin vihane ja kurb ja pettunud kõike korraga. Püüdsin teha sitast saia. Päris saia ei saanud, nagu pärast selgus, siis üle prahi sepiku aga küll :)
Peale skeemi olin ise moraalselt täiesti katki. Olin nii nii pettunud. Mul oli ootus, et meistrikatel sõita vähemalt sama hea skeem, kui ülejäänud hooajal on õnnestunud sõita. Tegelikkuses oli see aga üks raskemaid skeemitamisi, mis mul Acaga olnud on. Poetasin paar pisarat, kirusin olukorda ja püüdsin siis uuesti selja sirgu ajada, et mitte end täiesti lössi lasta ja siiski viisakas võistlus teha. Panin Aca kinni ja läksin ks sadulat ära panema. Autosse sisse astusin vasak jalg ees ja kui end üles tõukama hakkasin käis puusas mingi nõks ja valusööst ning vajusin nagu tükk sülti vasakule vastu seina. No tore, eksole. See veel puudus, et see pagamana puus paigast ära läheks. Natuke oli jalg vedel aga kannatas toetada enam vähem. Panustasin sellele, et parkuuris on Aca siiamaani olnud tõeline super-trooper ja kui ma teda just ülemäära ei sega, siis on ta oma töö alati ilusti ära teinud.
Panin Acale ts sadula ja kaitsmed ning ronisin selga. Soojenduses oli ta väga ettevaatlik. Okserile tuli iga kord hiilides põhja ja ega mu jalg väga hästi endal ka sõita ei lasknud. Küllap tal oli muru peal eest libe selle ühe kaotatud raua pärast.
Parkuur ei olnud õnneks väga raske aga minu närvid olid täiesti läbi ja enesekindlus olemastu. Puus tegi haiget ja usk endasse ja veel hullem hobusesse oli kadunud. Tulemuseks oli ülikole sõit. Lattaedadele põhja ja okseritele kaugelt. Selline kohutav tõmban-lükkan sõit. Viimasele okserile tegi Aca veel sammu alla ka aga kuna ma arvasin, et hüppab kaugelt, sest oli n terve parkuur okseritele lükanud, siis olin ise juba maa ja taeva vahel, seega hea, et alla ei potsanud :D Läbi mingi ime tõstis Aca oma jalad igalt poolt puhtalt üle. Palusin mõttes oma käkerdamiste eest vabandust ja patsutasin hobust. Nüüd oli vaja teha kõik endast olenev, et homseks krossiks pea selgeks saada.

Lisaks oli Acale ka raud vaja tagasi alla nikerdada. Selleks ootasin ma seal võistluste lõpuni, kuniks Aldol oli aega rautusega tegeleda. Aitasin tal patse teha ja toimetada. Kuulasin mälestusi. Väga väga põnevad lood. Aca oli õnneks viks ja viisakas autos. Mugis heina ja võttis juua, kui pakkusin. Tema enam ei stressanud. Kuna koos Rauaga oli ta omal ka suure tüki kapja ära tõmmanud, siis sai Aldo seal ilmaimet teha, et seda rauda alla tagasi võluda. Võlutud ta sai. Kopsis teise ka paremini kinni. See oli ka ära kukkumise äärel. Miks need rauad nii lahti olid, ma siiani ei tea. Rautus polnud vana. Sepaga sai veel üle räägitud, et vaja meistrikatele minna jne. Aga noh, juu siis pidi nii minema.

KROSS
Krossi hommik oli paljudele ärev. Minul oli täpselt üks eesmärk- puhas kross. Aja osas teadsin, et on vaja täpne olla, aga nagu rajal segus, siis oli mul väga palju muud, mille pärast muretseda. Esimesel tõkkel Aca natuke võbeles. Teine oli okei ja kolmas ka enam vähem. Enne neljandat oli vaja stekikäsi vahetada, seda ma ka tegin, aga mitte eriti edukalt. ratsmed olid pusas. Neljanda ees, mis oli väike pisike maja oodi asi, hakkas Aca vasaku õlaga teiste hobuste poole tassima. Suure veenmisega sain ikka nina tõkke suunas ja kuidagi diagonaalis üle. Nüüd oli natuke aega viiendani ja mõtlesin, et panen oma ratsmed korda. Kohe kui haaret natuke lõdvemaks andsin, kukkus stekk käest. Vandusin seal päris kõva häälega ja kirusin, et no ei ole kohe õnne mul see nädalavahetus. Kohe mitte üldse. Edasi oli üks paras võitlus. 5 tõkke ees pressis Aca õlaga vasakule. Kuri hääl, kaks ratset ja vasak kannus peal saime ikka üle. Edasi on mälu tänaseks üsna udune juba aga kuni valge "EV 100" tõkkeni polnud väga hullu kuid see oli paremale pöördest ja Aca võttis õlaga tugeva suuna vasakule tõkkest mööda. Oii kui kuri ma enda peale selle steki kaotuse pärast olin. Sikutasin ta peaaegu seisma, keerasin nina tõkke suunas ja kõvasti häälega julgust juurde andes veensin ta sealt üle. Edasi polnud ka muud kui gaas põhja, sst kohe kui tempo sureb, siis ma teda enam jala tagant kätte ei saa ja siis ta ei hüppa ka. Ees aga oli ootamas kraav ja siis veel küngas uus tüke platsile, mida me polnud varem hüpanud. Ilusti lilledega kaunistatud ja puha.... Peale seda oli veel 2 tõket minna. Kraavist saime ilusti üle ja siis oli mahti ka aega kontrollida. Aega oli väga palju. Hoogu aga väga maha võtta ei saanud, sest ees oli küngas ja üles-alla hüpe. Seda viimast ta vaatas ka üsna uurival pilgul. Õnneks saime sealt ple ja liivaplatsil lasin juba hoo päris maha. Väljahüpe üles läks ilusti ja siis võtsin isegi traavile. Viimase tükke ees aga tundisn, kuidas ta hakkas külgi kõvaks ajama ja oli üsna suur tõenäosus, et viimase ette ta mul ka seisma jääb, kui ma kohe midagi ei tee. Sõitsin ruttu-ruttu edasi ja natuke punnitava hobusega saime siiski ka viimasest üle. See oli teadlik otsus, et puhas aga liiga kiire kross on parem kui tõrge viimasel tõkkel. 

Tulemuseks oli puhas kross ja hõbemedal. Kuld sai sama palju punkte, kui mina, aga ta oli krossil täpsem normiaja suhtes. Eks muidugi, natukese oli mõru see kaotus, aga kui hästi aus olla, siis tegelikult oli see megavõit. Arvestades kõiki asju, mis sel nv-sel vussi läksid, siis suutsin ma ennast päris korralikult ületada. Aca ei ole julge pingevaba paksuke, kes ratsaniku eest skeemis või krossil midagi ette ära teeks. Nendel aladel ei tohi ise kordagi eksida. Parkuuris on ta aga seevastu tõeline partner, kes üldjuhul ratsaniku jama ära parandab. Seega asi peaaegu tasakaalus eksole.

Minu jaoks oli hooaeg läbi. Hõbemedal on uhke saavutus!