2020 kokkuvõte

 Oii sellest tuleb üks pikk postitus. 2020 on endasse mahutanud uskumatult palju. On olnud katsumusi ja väljakutseid, tagasilööke ja õppetunde. Aga on ka olnud rõõme ja palju palju, mille eest tänulik olla.  Kirjutan erinevatest teemadest ühekaupa, sest muidu ei saa vist keegi midagi aru :D


Pere ja kodu.

2020 kolisime me lõpuks oma uude majja sisse. Aprilli lõpus jõudis see väga väga pikalt oodatud sündmus lõpuks kätte :) Sellest ajast saati tunnen iga päev oma kodust rõõmu. Kohe päris ausalt nii ongi, et taban ennast ikka ja jälle naeratus näol mõttelt, kui hea mul on oma kodus olla ja kui tänulik ma olen selle kõige eest. Alates kolimisest oleme siin ikka järjepanu asju edasi teinud, sest ega siis kolimise hetkel ei olnud veel kõik asjad valmis. Kohe kui jälle mingi jupike paika saab, siis on nii mõnus soe rahulolu tunne hinges. I muigab iga kord, kui ma jälle õhkan, et kui mõnus kodu meil ikka on :)
Lapsed on ka rahul. Neil on oma toad- oma ruum. Saavad koos mängida või eraldi mängida. 
2020 oli corona19 tõttu eriolukord ja õpilased olid kõik koduõppel. Laste oma toad tegid selle aja talutavaks. D sai rahus õppida ja J mängida. Mina olin kodukontoris ja I ka üsna palju. Esialgu oli kodus töötades veidi raske fookust hoida, aga see läks kiirelt mööda ja meie kabinet õigustas end 100%. I tegi meile sinna pika laua ja 2 töökohta mahub väga mõnusalt ära. Kuna minul tööl see kodukontori aeg läks vaid korraks leebemaks ja tuli siis jälle tagasi, siis olen meie kontori üle tõeliselt rõõmus.

2020 septembris läks D V klassi ja J esimesse klassi. Meie peres ei ole enam lasteaialapsi :s Lapsed on kuidagi suureks kasvanud. Esimene poolaasta sellest õppeaastast lõppes taas koduõppe nädalaga. Kahte last veebitundides juhendada ja ajakava jälgida oli paras katsumus, aga oma tubade olemasolu tegi asja talutavaks. Ma ausalt ei kujuta ette kuidas me vanas elamises hakkama oleks saanud... Meie I-ga kodukontoris + 2 last veebitunnis..... See oleks olnud kaos :s
J-l läheb koolis täitsa hästi. Tasapisi harjutab õppimist, pingutamist. Harjutab, et kool ja õppimine on tema teema ja tema vastutus. Mõned korrad on ette tulnud, et kodused asjad ei saa piisava hoolega tehtud või harjutatud, aga minu silmis see ongi õppimise koht. Ta õpib ennast ka tundma, et mitu korda vaja midagi läbi harjutada, et päriselt selgeks saaks.
D-le oli 5ndasse klassi minek omajagu katsumus. Uus klassijuhataja, ei ole enam mõnusat koduklassi. Omajagu aineid juures ja maht kah suurem. Natuke stressi ja harjumist oli, aga esimese poolaastaga ma ütleks, on asi enam-vähem paika loksunud. Abi vajab ta ikka, et asjad meelest ei läheks ja ikka tehtud saaks kas õigel ajal või siis natuke hiljem.

Koos uude majja kolimisega on kogu pere kuidagi rahulikum. Lapsed küll jagelevad, aga oluliselt vähem. I nudib, et majas on vähe asju :D Ja mina... ma olen lihtsalt tänulik ja õnnelik... 

Ratsakool

Ratsakoolile on 2020 olnud väga sündmusi täis aasta.
Punt meie õpilasi osales esimest hooaega ponikarikal. Esimesed etapid olid üldiselt õppimiseks, edasi hakkas tulema juba ilusaid sõite ka. Karikasarja tegime ka, kuid koroona piirangute tõttu oli natuke vähem etappe, kui varasemalt. Ka koduvõistlustel näitasid lapsed ilusat arengut.
Koroonakriis ja kevadine riiklik eriolukord oli küll emotsionaalselt raske, kuid näitas mulle väga selgelt, kui ägedad pered meil on! Kui lahedad lapsed ja toetavad lapsevanemad. Väga kiiresti tuldi muutunud oludes asjadega kaasa ning leiti lahendusi. 

Suve hakul teatas K, et ta tahab suvel puhata. Tegevust leidis ta oma hobustega eratunde pakkudes ja ühe teise hobuseomaniku hobustega meie õpilasi (tema gruppide lapsi) sõitma meelitades. Tõele au andes, tegi seda enamuse ajast küll see omanik ise, aga tegutsesid nad siiski koos. Minu ennustus läks täide ja septembrist ta mul enam treenerina ei jätkanud, vaid hakkas suuremas mahus oma ja selle omaniku hobustega eratunde pakkuma. Suve jooksul tehtud töö- lastele lniisama ponidega ratsutada pakkumine, kandis ka vilja. Kõik need lapsed, keda järjepanu nende ponide selga lubati, lahkusid ratsakoolist. Kogu selline skeem oli nõme ja eriti veel see, et mulle teatai ära minekust kas mõni päev enne või ka pärast septembri algust. Minu jaoks polnud väga hullu. Veel enne kuu lõppu olid vabanenud trennikohad õpilastega täidetud. Selline käitumine aga täiskasvanute poolt on minu jaoks aga päris kole. Ma ei mõista sellist käitumist ega inimesi, kes valivad sellise sahkerdamise ja skeemitamise. Inetu. Väga väga inetu. 
Kuna minu jaoks oli K tegevussuund väga selge siis sama selge oli ka see, et pikka pidu minu ratsakoolil Järvel enam ei ole. Varasemast suurema intensiivsusega hakkasime I-ga koos otsima alternatiivseid lahendusi. Ja siis näkkas. Üsna viimasel sekundil kusjuures. Helistasin maaklerile, saime kokku, arutasime ja üsna pea oli notar. Hunnikus sebimist, intriige Järvel ja südamevalu selles osas, et kas ma ikka saan selle kõigega hakkama... aga tuli, mis tulema pidi. 

28.nov 2020 kolisime hobused ratsakooli uude kodutalli- Karjamõisa talli Rahula külas. 

Ma ütlen ausalt, et veel tänagi on see minu jaoks kohati ulmeline teema. Tallis olles ja seal tegutsedes vaatan kogu seda asja ja mõtlen, et kas see siis ongi minu tulevik ja pensionisammas.... Ma olin väga pikalt väga kindel, et mina ei taha saada talliteenuse pakkujaks. Olen seda meelt kusjuures ikka veel. Erahobustele ülalpidamist pakkuvat talli ma pidada ei taha. Oma talliga ratsakool on natuke teine tera. 
Fakt on see, et tööd, higi vaeva ja pisaraid ning kahtlemata ka raha nõuab see koht hunnikutes. Pisiparendustega oleme juba tegelenud ja tegeleme jõudumööda pidevalt. Mõni sadulapuu siia, uus lambike sinna... Iga väike asi teeb heamelt ja annab ka välja signaali, et töö käib. Aeglaselt ja väikeste sammudega, aga käib :) Ja eks see olegi kõige olulisem, et oleks areng. On eesmärgid ja on liikumine ning see hoiab vaimu virgena :)


Minu oma trenn, võistlemine ja hobused ehk mõnus mees Acamar and co

3.06.2020 sündis Carbon. Minu esimene oma varss. Poolenisti olude sunnil ja ilma pika plaanimise või kaalumiseta ahju pandud kuklikesest on tänaseks kasvanud paras suur nagamann. Ta on ilus, suur ja tugev. Muheda iseloomuga hobuselaps, kes tahab mängida, kiusab emmet ja ei oska veel aru saada mis on inimese ruum ja kuidas on viisakas mingis olukorras käituda. Laps nagu laps ikka :D

2020 oli minu enda jaoks väga sportlik. Sai usinasti trenni tehtud ja võisteldud. Vahepeal natuke aega lausa kahe hobusega. Esimesed stardid tegi Maiami. Midagi lihtsat ja roosilist temaga võistlemine ei olnud, aga väga väga põnev ja hasarti tekitav küll. Peale suve ma ei jõudnud enam 2 hobust sõita, aga kui ühel hetkel see aeg tekib, siis võtan ta uuesti oma tiiva alla :)
Acamariga oli see hooaeg väga edukas. Tegin kaasa vist kõik 3V-sed, mis toimusid (ma ei mäleta enam, kas Ecus või Koordis mõni toimus, aga seal ma ei käinud).  CCN80 klassis olin igavene teine :D Kurb ma ei ole, sest hobused, kellele erinevatel võistlustel kaotasin, olid eranditult kas head või väga head. Olustveres tegin esimese katse CCN90 klassis, mile lõpetasin 1 tõrkega krossil. See oli esimene katse sõita täiesti võõrast rada ja minu üllatuseks saime päris ilusti hakkama :) Hooaja jooksul oligi see ainuke kross, kus tõrge tuli. Ülejäänud rajad sai kõik sõidetud puhaste paberitega, kui välja arvata hooaja viimane start, kus sain aja eest õige pisikese miinuse.
Harrastajate meistrikad läksid seekord üle kivide ja kändude kuid võitlesin välja uhke hõbemedali :) Seekord Aca väga kaasa ei aidanud :D
Pinget jagus sel korral kuni viimase sekundini, sest üllatuslikult olin peale meistrikaid harrastajate edetabeli liider. See pidi olema hooaja lõpp, aga siis tehti ikka üks võistlus veel ja sellega olid edetabelis kõik veel lahtine. Ajasime siis aga Acaga jälle jalad kõhu alt välja ja läksime ninast verd välja pingutama. Ütlen ausalt, et ega see viimane võistlus kerge ei olnud. Kosele oli üles pandud päris äge rada ja tundus, et saan korralikult pusida. Meistrikate 80cm kross oli ju paras katsumus. Üllatuslikult oli aga Aca mees sõiduvees ja peaks ütlema, et see oli vist hooaja kõige mõnusama tundega kross üldse. Aja eest sain küll näpuotsaga miinuseid ja seega 3. koha, aga kogutud punktid olid piisavad, et oma edetabeli liidrikohta hoida :)
Paras iroonia on mudigi see, et kui mul on esimest korda elus asja ratsaliidu hooaja lõpetamisele, siis ilmselt seda üritust koroona tõttu ei toimu :D 


Töö

Tööalaselt on olnud väga väga keeruline aasta. Koroona viirus ja riikide reageering sellele on kogu maailma majandusele korraliku paugu pannud. Enim kannatanud tööstusharude hulka kuulub ka lennundus. Mõju on olnud nii kaudne kui ka otsene. Riigid panid ennast kinni, keelati reisimine ja paljuski ka lendamine. Kaudse mõjuna pole aga paljudel muudes kannatanud majandusharudes töö kaotanutel enam raha reisida, isegi, kui seda jälle lubatakse. Kõik see tõi kaasa paraja portsu ka meie ettevõttesse. Kõik see oli väga keeruline. Aeg esimesest kriisist kuni tänaseni on mulle näidanud, et minu stressitaluvus on päris muljetavaldav... Ma hea meelega ei oleks muidugi seda sellisel viisil teada saanud, aga ega mul ei olnud kahjuks ka valikut. Kellelgi ei ole seda olnud.
Tööaasta kulmineerus minu jaoks aga koondamisteatega. Muutuvates oludes muutuvad ka ettevõtted ja muudatusi tehti ka EANS-is ja struktuurist kaob minu koht ära. Jaanuari algusest olen töötu.
Vägisi hakka või arvama, et universumil on tahe mulle selgeks teha, et aitab kahel rindel rabamisest ja aeg on hobundusele keskenduda :D Edukas hooaeg, megatore seltskoand ratsakoolis ja nüüd ka oma tall. Elu on täis üllatavaid keerdkäike ma ütlen :)

Eks nüüd on uueks aastaks hoopis teistmoodi stardipakk... Alustan aastat töötu tallipidajana :D Võibolla ongi see hea aeg esmalt korraks pausi pidada ja puhata ja siis elu üle järele mõelda. Olen ammu seedinud mõtet midagi õppida aga mida täpsemalt tahaks, ei tea isegi. Ehk annab nüüd aeg arutust. Lisaks on Karjamõisaga seoses vaja nüüd koolile tehtud plaanid kõik uutele oludele vastavaks kohandada. Jaaaa hunnikus uusi plaane ka teha :) 
Ahjaaa... tänavu täitus ka minu õige mitmete aastate pikkuseks veninud väike eesmärk.... Sain lõpuks täidetud plaani -10kg :D Ei tea isegi, mis või kuidas, aga sügisest hakkas äkki kaalunumber tasapisi allapoole liikuma ja enne jõule sai see -10kg tehtud. Hea on ka see, et ehkki jõulude ajal sai mõnuga mugitud, siis jäi eesmärknumber püsima :D

Panen aasta suursündmused ka siia lõppu loeteluna:
- Kolisime uude majja.
- Kevadine eriolukord, koduõpe, kodukontor ja trennide keeld tallis. Jäime ellu.
- Edukas hooaeg 3V harrastajana. HMV II koht. CCN90 klassi stardid. Harrastajate 3V edetabeli liider.
- Sündis esimene varss, kes on täitsa minu oma. (Aretajaks ma ikka ei hakka :D )
- J läks kooli.
- Ostsin oma talli.
- Kaalust kadus 10kg.
- Sain koondatud.

Be careful what you wish for....

 Nagu ikka, on need asjad juba jõudnud omajagu settida enne, kui ma siia kirjutama jõuan, aga vahel ongi niimoodi parem. Silmipimestav sära on natuke hajunud, tormised emotsioonid rahunenud. Käsi kindlam ja meel selgem, et asju mitmest kandist vaadata ja ka kirja panna. 

Aga et mitte pikalt keerutada.. ma ostsin omale talli. Jah, just, mina kirjutasin ja teie lugesite õigesti- ma ostsin omale talli. Mitte maalapi või vana talukoha, kuhu tall ehitada, vaid toimiva talli. Tänaseks oleme sisse kolinud ja trennidki toimivad. Leidnud oleme ka uusi õpilasi. Teha on veel umbes mustmiljon tööd aga tall toimib, hobused saavad olla boksis ja koplis, meil on maneezi kasutamise võimalus ja kevadel ootab meid meie oma väga mõnna kangaga liivaplats. Sellest tehingust on nüüd juba rohkem kui kuu aega möödas ja omajagu algaja tallipidaja prohmakaidki tehtud, aga ikka veel tundub see kuidagi uskumatuna.. Ma mõtlesin ju ammu tegelikult, et no ühel päeval võiks ju päris oma olla.... ühel päeval... Et see päev nii ruttu ja äkiliselt kätte jõuab ei osanud ma aga kuidagi arvata.

Aga natuke ikka eellugu ka.

Järvel ei olnud meil see olemine teab mis roosiline ja mida aeg edasi, seda keerulisemaks läks. Suur samm allakäigutrepil tuli siis, kui talli kolis üks inimene oma hobustega ning hakkas järjepidevalt oma hobuseid meie õpilastele pakkuma, et oi lapsed tahate ratsutada... See tegevus oli sihipärane ja metoodiline. Suunatud just ühe treeneri õpilastele. Ma ei küsinud kordagi asjaosalistelt, et miks te nii teete ja mida te saavutada tahate. Ma usun, et ei maksa küsida küsimusi, mille vastuseid sa kuulda ei taha või kui sa ei taha, et sulle näkku valetatakse. Selles olukorras oleks olnud võimalikud mõlemad variandid aga ma kahtlustan, et tõenäolisemalt see teine.
Tegevuse tulemust ja ilmselt ka algusest peale paigas olnud eesmärki, ei olnud vaja pikalt oodata. Treener, kelle õpilasi moositi, teatas mulle nädala ette, et ta minu juures tööd enam ei jätka. Õige pea, mõni päev enne sept algust ja mõni päev pärast, teatas ports tema endisi õpilasi, needsamad, kellele suvel oli pidevalt hobuseid sõita pakutud, et nad ei jätka ratsakooli trennides käimist. Sealt edasi oli väga selge, et ega mul ei lasta seal tallis oma ratsakooli rahulikult enam kaua pidada ja pean kibekiirelt hakkama muid lahendusi otsima. 

Sõitsime I-ga mööda Harjumaad ringi ja käisime kõiki vähegi loogilisi müügis olevaid maalappe ja kohakesi vaatamas. Midagi nagu oli, aga ei olnud kah. Valmistusin mentaalselt talvehooajaks, kus saan olla suuremat sorti sitafilter ja kannatada huvitavat suhtumist lisaks sellele, et õhtuti on vaja kontrollida, kas hobustele ikka on normaalne kogus ööheina pandud või ei ole. Kehvast pinnasest ja selle olematust hooldusest pole väga mõtet rääkidagi. Nurgad sügavad ja üli pehmed, keskelt nii kõva, et kui lati maha viskad, siis kõliseb pinnas vastu.

Ühel hetkel aga juhtus meil maneezis intsitent, kus mina oma suud kinni hoida ei suutnud. Üks hobuseomanik tuli oma toorest hobust kordetama ajal, mil poole peal oli grupitund ja teisel pool olin mina oma hobusega ja veel üks pisike laps žetikaga ning ilma treenerita. (Tegu ei olnud ratsakooli õpilasega). Kõnealune treener ajas mingeid muid asju. Ütlesin siis, et praegu ei saa kordetada, sest hobuseid on liiga palju ja selle peale flippis preilna ära. Karjus, et tema ei saagi ja pidevalt see nõme ratsakool on igal pool jne jne.
Tulemuseks, peale väga lühikest mõtlemist ja minuga kordagi läbi rääkimata teatas talli perenaine, et nüüd on nii, et ratsakool tohib tulla maneezi 19-21 ja kõik. See ei sobinud osadele erakatele ja siis tõsteti kool vahemikku 18-20. Kuna ka see ei tahtnud hästi sobida, siis öeldi, et okei, siis on nii, et koolile jääb 18-20 aga pool maneezi. Selle peale ma juba tegin häält, et see ei ole normaalne. Maksan 3500.- iga kuu boksiüüre aga mind lükatakse ja tõmmatakse ja minu vajadused ei huvita kedagi. Selle peale teatas talli perenaine, et ega tema huvi ei olegi see, et ma seal raha teenin.  No ilmselgelt eksole :D 

Kui see vaidlus alguse sai, siis võtsin uuesti ette ühe kinnisvarakuulutuse, mida olin veeretanud juba paar korda, aga mille olin mõttes erinevatel põhjustel kõrvale lükanud. Võtsin ja helistasin maaklerile. Rääkisime, leppisime kokku kohtumise. Arutasime asju, küsisime ja vastasime. Rääkisin oma plaanidest ja nägemusest, mida ja kuidas ma tahaks kohe teha ja kuhu 10a jooksul jõuda. Läksime lahku sõnadega, et kõik mõtlevad.
Paari päeva pärast sain kõne, et nädala pärast on notar. Kõik käis megakiiresti. See nädal oli meeletu rabelemine ja asjade ajamine. Dokumendid, finantsid, lepingud... Aga kõik sai korda ja tehtud.
Kui mul oli enne mainitud vestlus Järve talli majandajaga seoses maneezi kasutamisega, siis ma ei viitsinud enam tingimuste üle kaubelda. Ainuke tingimus oli, et piirangud ei hakka kehtima enne detsembrit, sest ma teadsin, et selleks ajaks ma kolin ära. Peale notarit ütlesin seda ka kohe Järve majandale (perenaisele, kes ühtlasi oli see nimetatud treener). Kannatasin ära seal need 3 nädalat ja kolisimegi ära. Ega need viimased nädalad ka rahulikult ei läinud aga see oli veel viimane kannatamine.

Enam ei saa keegi mulle dikteerida, millal ma mingi ürituse oma tallis teen, millal ratsutan või millal koristan. Ei saa keegi keelata asju vaikselt paremaks remontida. Ainult oma võimed ja võimalused seavad piire, mitte kellegi kapriisid. 
Meie kodutall vajab palju hoolt ja armastust. Palju palju mehekätt ja tööd. Ja lets face it, ka palju raha, aga teadmine, et kõik higi, vaev ja pisarad, mis ma sinna matan, on endale, annab jõudu. 
Ja meie õpilased ja pered on nii-nii hämmastavalt toetavad ja toredad! Lapsed võtsid talli ruttu omaks. Hoolitsevad hobuste eest, koristavad ja toimetavad. Talgutel aitasid isad kopleid ehitada ja emad talli koristada. 
Mul on natuke hirm aga samas olen väga rõõmus ka. Mõte hakata tallipidajaks on mind alati hirmutanud, sest ma tean seda valu ja vaeva ja vastutust, mis sellega kaasneb. Samas tean ma ka, mis on minu standardid ja kuidas ma tahan, et asjad oleks ja toimiks. Teades, et ma ei saa neid kohe ja ruttu, paneb proovile minu kannatlikkuse. Väga lihtne on kedagi teist kiruda, kui asjad ei ole head. Kui aga vastutajale otsa vaatamiseks tuleb peeglisse vaadata, siis on lood teised. Siis tuleb leida hingerahu ja tasakaal teadmisest, et annad endast parima. 

Kui senimaani ma lõin ja arendasin oma pisikest ettevõtte kõksu põlve otsas nikerdades, siis nüüd algab aeg, kus saab teha plaane juba natuke pikema vaatega ja suurema ambitsiooniga :)