Be careful what you wish for....

 Nagu ikka, on need asjad juba jõudnud omajagu settida enne, kui ma siia kirjutama jõuan, aga vahel ongi niimoodi parem. Silmipimestav sära on natuke hajunud, tormised emotsioonid rahunenud. Käsi kindlam ja meel selgem, et asju mitmest kandist vaadata ja ka kirja panna. 

Aga et mitte pikalt keerutada.. ma ostsin omale talli. Jah, just, mina kirjutasin ja teie lugesite õigesti- ma ostsin omale talli. Mitte maalapi või vana talukoha, kuhu tall ehitada, vaid toimiva talli. Tänaseks oleme sisse kolinud ja trennidki toimivad. Leidnud oleme ka uusi õpilasi. Teha on veel umbes mustmiljon tööd aga tall toimib, hobused saavad olla boksis ja koplis, meil on maneezi kasutamise võimalus ja kevadel ootab meid meie oma väga mõnna kangaga liivaplats. Sellest tehingust on nüüd juba rohkem kui kuu aega möödas ja omajagu algaja tallipidaja prohmakaidki tehtud, aga ikka veel tundub see kuidagi uskumatuna.. Ma mõtlesin ju ammu tegelikult, et no ühel päeval võiks ju päris oma olla.... ühel päeval... Et see päev nii ruttu ja äkiliselt kätte jõuab ei osanud ma aga kuidagi arvata.

Aga natuke ikka eellugu ka.

Järvel ei olnud meil see olemine teab mis roosiline ja mida aeg edasi, seda keerulisemaks läks. Suur samm allakäigutrepil tuli siis, kui talli kolis üks inimene oma hobustega ning hakkas järjepidevalt oma hobuseid meie õpilastele pakkuma, et oi lapsed tahate ratsutada... See tegevus oli sihipärane ja metoodiline. Suunatud just ühe treeneri õpilastele. Ma ei küsinud kordagi asjaosalistelt, et miks te nii teete ja mida te saavutada tahate. Ma usun, et ei maksa küsida küsimusi, mille vastuseid sa kuulda ei taha või kui sa ei taha, et sulle näkku valetatakse. Selles olukorras oleks olnud võimalikud mõlemad variandid aga ma kahtlustan, et tõenäolisemalt see teine.
Tegevuse tulemust ja ilmselt ka algusest peale paigas olnud eesmärki, ei olnud vaja pikalt oodata. Treener, kelle õpilasi moositi, teatas mulle nädala ette, et ta minu juures tööd enam ei jätka. Õige pea, mõni päev enne sept algust ja mõni päev pärast, teatas ports tema endisi õpilasi, needsamad, kellele suvel oli pidevalt hobuseid sõita pakutud, et nad ei jätka ratsakooli trennides käimist. Sealt edasi oli väga selge, et ega mul ei lasta seal tallis oma ratsakooli rahulikult enam kaua pidada ja pean kibekiirelt hakkama muid lahendusi otsima. 

Sõitsime I-ga mööda Harjumaad ringi ja käisime kõiki vähegi loogilisi müügis olevaid maalappe ja kohakesi vaatamas. Midagi nagu oli, aga ei olnud kah. Valmistusin mentaalselt talvehooajaks, kus saan olla suuremat sorti sitafilter ja kannatada huvitavat suhtumist lisaks sellele, et õhtuti on vaja kontrollida, kas hobustele ikka on normaalne kogus ööheina pandud või ei ole. Kehvast pinnasest ja selle olematust hooldusest pole väga mõtet rääkidagi. Nurgad sügavad ja üli pehmed, keskelt nii kõva, et kui lati maha viskad, siis kõliseb pinnas vastu.

Ühel hetkel aga juhtus meil maneezis intsitent, kus mina oma suud kinni hoida ei suutnud. Üks hobuseomanik tuli oma toorest hobust kordetama ajal, mil poole peal oli grupitund ja teisel pool olin mina oma hobusega ja veel üks pisike laps žetikaga ning ilma treenerita. (Tegu ei olnud ratsakooli õpilasega). Kõnealune treener ajas mingeid muid asju. Ütlesin siis, et praegu ei saa kordetada, sest hobuseid on liiga palju ja selle peale flippis preilna ära. Karjus, et tema ei saagi ja pidevalt see nõme ratsakool on igal pool jne jne.
Tulemuseks, peale väga lühikest mõtlemist ja minuga kordagi läbi rääkimata teatas talli perenaine, et nüüd on nii, et ratsakool tohib tulla maneezi 19-21 ja kõik. See ei sobinud osadele erakatele ja siis tõsteti kool vahemikku 18-20. Kuna ka see ei tahtnud hästi sobida, siis öeldi, et okei, siis on nii, et koolile jääb 18-20 aga pool maneezi. Selle peale ma juba tegin häält, et see ei ole normaalne. Maksan 3500.- iga kuu boksiüüre aga mind lükatakse ja tõmmatakse ja minu vajadused ei huvita kedagi. Selle peale teatas talli perenaine, et ega tema huvi ei olegi see, et ma seal raha teenin.  No ilmselgelt eksole :D 

Kui see vaidlus alguse sai, siis võtsin uuesti ette ühe kinnisvarakuulutuse, mida olin veeretanud juba paar korda, aga mille olin mõttes erinevatel põhjustel kõrvale lükanud. Võtsin ja helistasin maaklerile. Rääkisime, leppisime kokku kohtumise. Arutasime asju, küsisime ja vastasime. Rääkisin oma plaanidest ja nägemusest, mida ja kuidas ma tahaks kohe teha ja kuhu 10a jooksul jõuda. Läksime lahku sõnadega, et kõik mõtlevad.
Paari päeva pärast sain kõne, et nädala pärast on notar. Kõik käis megakiiresti. See nädal oli meeletu rabelemine ja asjade ajamine. Dokumendid, finantsid, lepingud... Aga kõik sai korda ja tehtud.
Kui mul oli enne mainitud vestlus Järve talli majandajaga seoses maneezi kasutamisega, siis ma ei viitsinud enam tingimuste üle kaubelda. Ainuke tingimus oli, et piirangud ei hakka kehtima enne detsembrit, sest ma teadsin, et selleks ajaks ma kolin ära. Peale notarit ütlesin seda ka kohe Järve majandale (perenaisele, kes ühtlasi oli see nimetatud treener). Kannatasin ära seal need 3 nädalat ja kolisimegi ära. Ega need viimased nädalad ka rahulikult ei läinud aga see oli veel viimane kannatamine.

Enam ei saa keegi mulle dikteerida, millal ma mingi ürituse oma tallis teen, millal ratsutan või millal koristan. Ei saa keegi keelata asju vaikselt paremaks remontida. Ainult oma võimed ja võimalused seavad piire, mitte kellegi kapriisid. 
Meie kodutall vajab palju hoolt ja armastust. Palju palju mehekätt ja tööd. Ja lets face it, ka palju raha, aga teadmine, et kõik higi, vaev ja pisarad, mis ma sinna matan, on endale, annab jõudu. 
Ja meie õpilased ja pered on nii-nii hämmastavalt toetavad ja toredad! Lapsed võtsid talli ruttu omaks. Hoolitsevad hobuste eest, koristavad ja toimetavad. Talgutel aitasid isad kopleid ehitada ja emad talli koristada. 
Mul on natuke hirm aga samas olen väga rõõmus ka. Mõte hakata tallipidajaks on mind alati hirmutanud, sest ma tean seda valu ja vaeva ja vastutust, mis sellega kaasneb. Samas tean ma ka, mis on minu standardid ja kuidas ma tahan, et asjad oleks ja toimiks. Teades, et ma ei saa neid kohe ja ruttu, paneb proovile minu kannatlikkuse. Väga lihtne on kedagi teist kiruda, kui asjad ei ole head. Kui aga vastutajale otsa vaatamiseks tuleb peeglisse vaadata, siis on lood teised. Siis tuleb leida hingerahu ja tasakaal teadmisest, et annad endast parima. 

Kui senimaani ma lõin ja arendasin oma pisikest ettevõtte kõksu põlve otsas nikerdades, siis nüüd algab aeg, kus saab teha plaane juba natuke pikema vaatega ja suurema ambitsiooniga :)