Koolitustel osalemine- Hobuse treeningfüsioloogia.

 Eile õhtul oli üks mõnus 2h + küsimustele vastamine loeng hobuse treeningfüsioloogia teemal. Põnev, ootuspärane ja väga hea infoga koolitus oli. Kes ei osalenud, siis soovitan soojalt, kui seda peaks veel tehtama.
Teemad ja põhimõtted olid üsna sarnane treenerikoolitusel inimese treeningfüsioloogia osale kuid oli ka asju, mis on just hobusele kui liigile iseloomulikud. Just neid infokilde ma sinna otsima läksin ning mul on hea meel, et need õnnestus sealt üles noppida. Mulle väga meeldib, kui erinevad koolitused ja tarkuseterad omavahel suhestuvad ja teineteist täiendavad. Tekib natuke vähem uppumise ja natuke rohkem hulpimise tunne. Ujumiseks on seda veel vara nimetada, sest ma annan endale aru, kui vähe ma tean ;)

Üks põhiline asi, mis mulle silma torkas oli aga hobuse treenituse taandumine ajaga, kui ta tööd ei tee. See on oluliselt pikem aeg, kui ma oleks arvanud, kui ta siiski iga päev õues käib ja liigub. Seda on ääretult hea teada ja annab julguse vabamalt puhkust anda, kui just ponide kehakaal selle all hirmsasti äga ma ei hakka :D
Acamari osas aga teeb see meele eriti rõõmsaks, sest olgugi, et tal on puhkusega mõnuspekikiht peale kasvanud, siis viimane kord sõites oli tegelikult tunda, et ta konditsioon ei ole üldse paha... pole pooltki nii kehva, kui ma oleks arvanud. See koolitus ja arutelu kogenud vet-arstiga kinnitas minu tunnet veelgi. Peki maha nühkimine võtab küll ilmselt omajagu aega, aga vormi osas pole see taastumine ehk üldse nii hull, kui ma kartsin :) Saame asja mõnuga võtta ja ehk mõne stardigi teha, et lihtsalt nautida ja lustida....

107 asja

 Ma istusin just hea jupi aega ja vaatasin tühja lehte ning püüdsin välja mõelda pealkirja sellele postitusele. Pealkirja, mis võtaks kuidagi hästi kokku selle, mil mu peas ja hinges toimub. Ja no kuidagi ei oska ma seda tohuva-pohu ära sõnastada. Lisaks olen ma seda postitust kirjutanud kokku päris mitu päeva, seega olen saanud omajagu teksti ka muuta. Aga peamine, et midagi taas kirja saaks üle tüki aja :)

Täna on 24 mai. Jah, MAI. Veidi veel ja juba 5 kuud 2021 aastast on möödas. Karjamõisas oleme olnud juba pool aastat... Juba. Päris metsik. Natukese olen jõudnud seal ära teha aga kaugeltki mitte nii palju, nagu ma oleks tahtnud. Tark ei torma, ma tean. Aga see ei tähenda, et mu hing ei ihkaks näha muutusi paremuse poole. Näha ja käe all tunda. Oi kui palju jõudu ja rõõmu see praegu tooks :)

Aga mis siis hetkel kõik toimub...

ACA
Ikka veel katki. Kui palju ja kust ma täpselt ei teagi. Igatahes on ta kõver ja ebaühtlane ja mul ei ole mingit isu sinna selge ronida, sest mul on tunne, et tal on paha, kui ma sadulas olen. Ta on mul selline hingeloom ja ma kohe mitte ei taha talle kuidagi ebamugavaks asju teha. Kõik see aeg, mis me oleme trenni teinud ja võistelnud, on see olnud kooskasvamine ja areng. Ta on olnud nii töökas ja mõnus poiss ja see teeb hinge haigeks, et tal on halb. 
Igaks juhuks tegin borrelioosi testi ka. See oli negatiivne, seega üks asi välistatud. Üldvere tulemustes olid mingid asjad punases aga ega mina sealt ju midagi välja ei loe. 
Hooaeg hooajaks... Ma olen harrastaja, mis tähendab, et mul on aega just nii kaua kuniks ma ise tunnen, et tahan ratsutada või võistelda. Aca on ka noor, 8 alles, seega meil on ka koos aega kõvasti. Mul ei ole kuhugi kiiret. Tahaks ta terveks saada ja siis saaks tasakesi hakata kogunenud ülekaalu maha kõndima ja siis tasakesi uuesti vormi ja enesekindlust üles ehitama. Mul on aega ja kannatlikkust ja ma tean juba ette, et Acaga koos ma naudin seda aeglast tööd ja neid tunde koos. Ma ausalt ootan seda. Kohe väga....
19.05 saime lõpuks Naurisele löögile. Vaatas siit ja sealt, katsus igalt poolt. Kuulas mu ära. Ütles, et see lihaste reaktsioon katsumisele ei ole küll päris mitte midagi aga samas ei ole see ka nii väga suur, et sellest mingit suurt järeldust teha. Vaatas liikumist kordel. Painutas jalgu. Midagi ta sealt ei leidnud. Ütles, et ta ei leia midagi, mis viitaks selja või jalgade probleemile. Pigem tundub talle hobust vaadates ja mind kuulates, et tegu on üleüldise ebamugavusega ning vaevusega ning see viitab mingile siseprobleemile. Kahtlustas liiva kõhus ning tegi pildid. Saatis need ka kodukliinikusse teistele arstidele vaadata. 
Plaan sai selline, et hakkan andma mitut rohtu. Esimene on neist olemas ja juba annan. Ülejäänud lubas ta saata. Lisaks pidin hakkama teda tasakesi töösse tagasi tooma ja leppima faktiga, et kui pole kaua aega trenni teinud, siis ei ole see trenn esialgu just tore tegevus. Võrdles seda ka enda trenniga, et kui ikka pole mitu kuud jõusaalis või jooksmas käinud, siis pole see teps mitte lihtne ja veel vähem on see esialgu meeldiv. Kui siis rohtude ja tasapisi tööga asi paremaks ei lähe ja ma ikka tunnen, et ta on kuidagi veider, siis ei jää muud üle, kui kliinikusse sõita. Mitte et liiv hobuse kõhus kuidagi mingi tore asi oleks, siis ma ikkagi loodan, et asi on selles ja need rohud, mis ma talle nüüd sisse söödan, aitavad. 

Aga teistel teemadel. MAIAMI
See hobune on mulle taaskord õpetanud, kui väga ma olen harrastaja. Kui väga ma vajan ja hindan koostööd ja kiindumust ja kui vähe ma suudan teha ühepoolset tööd. See koostöö valmidus on ilmselt see miski, mida ma Acas hindan kõige enam ja mille puudumist ma Maiamis kõige enam kahetsen. Ja ma ei oska kuidagi ilma selle koostööta hobusega toimetada. Maiami on piltilus ja tal on käiku ja hüpet ja kõike, aga ta ei ole selline hobune, kes oma hinge sulle kingiks.. või noh, ta ei taha seda mulle kinkida, sest ilmselt pole mina see tema inimene ja no ei ole minus seda tugevust, et teha tööd kui pole sidet :( Ma olen ikka päriselt tädiratsutaja :) tahan, õigem oleks vist isegi öelda, et vajan pehmeid väärtusi :D

CARBON
Mul on varssade ja sälgudega reaalselt 0 kogemust. Carbon on mu esimene ralli. Ja õnneks on ta üks äärmiselt mõistlik tegelane, kes on vähemalt seni kinkinud mulle väga meeldivaid kogemusi. Natuke aega tagasi sai temast ruun ja taaskord näitas see väike, vabandust, noor, sest väike pole ta küll ühestki otsast, hobusehakatis, kui mõistlik ta on. Mul oli vaja talle 5 päeva rohtu süstida. Kui arst ette näitas kuhu ja kuidas, siis mul oli kuklas ikka natuke hirm, sest ehkki ma olen omajagu hobustele lihasesse rohtu süstinud, siis nii noorukesele mitte.. Ja ehkki ta käib päris viisakalt nööri otsas, siis pole ta ju teab mis kaua elanud, rääkimata käsitlemisest... Aga minu suureks üllatuseks olid need süstimised kõige lihtsamad, mis ma üldse kunagi teinud olen. Viimased 2 päeva ei pannud ma isegi päitseid pähe, sest ta seisis täiesti rahulikult ja ei ootas kuniks asi tehtud ja ta saab oma sügamist nautida. Eks ta mängib ja jobutab ka aeg-ajalt, aga no ta on kohe kohe aastane alles, seega oleks palju paluda, et ta käiks nagu vana rahu nööri otsas.
Ta käib ka suurel karjamaal ja ka sinna viimine ja toomine on täitsa mõistlikud. Lisaks nägin ära ka tema ilusa liikumise. Pole paha ma ütleks :D See soov, et ma saaksin hobuse, kelles on koos Acamari töötahe ja mängulembus, ema leebe ja heatahtlik iseloom ning isa julgus ja hüppevõime ning liikumine, ei tundugi enam nii jabur :)

PRIIDIK
Kuna ma tundsin üha enam, et ma pean siiski midagi ka enda jaoks tegema ja Maiami pole päris see hobune, kellega ma teeks tööd rõõmuga, siis proovisin Priiduga ratsutada. Ta on ka 1x 80cm krossi võistelnud ja see andis väheke julgust juurde. Olen temaga nüüd mõned korrad ratsastanud ja täitsa huvitav on. Hobused on ikka nii nii erinevad. Priiduga on kõige suurem mure rütmi hoidmine. Ta kiirendab, pidurda ja rütm ning sammupikkus kõigub kogu aeg ning ma kuidagi ei oska seda rütmi ühtlasena hoida. Kui niisama mööda rada ratsutada, siis pole nii hullu, aga kui hakata elemente tegema, siis juhtimise peale ta kas kiirendab või pidurdab selmet lihtsalt liini muuta. Ja oii kuidas ma ei oska sellega tegeleda :D See skeemi sõitmine saab keeruline ja huvitav olema...
Hüpata pole ma veel jõudnud ja kui nüüd päris aus olla, siis viimati oli mul plaani nii vähese ettevalmistusega 3V starti minna siis, kui oli meie esimene katsetus Acaga. Samas ma olen kuidagi rahulik, sest esmalt ei ole mul mingit ootust tulemusele ning teiseks on Priidu heas vormis hetkel ja korra varem siiski krossi hüpanud. See poleks tema esimene ralli :) 


Ja natuke minust endast ka :)

Alates jaanuarist tegelen ma ainult hobuste ja talliga. Ma tahaks öelda, et olen töötu. Väga pikalt ma seda ka ütlesin, aga tegelikult ei ole see päris õige. Ma teen ju tegelikult tööd ja päris palju, mis siis, et ma selle eest hetkel palka ei saa. Hetkel on see tasu mittemateriaalne ja pigem tulevikku suunatud. Küll ühel hetkel saab see tasu olema ka reaalne number pangaarvel, aga hetkel pole sellega õnneks väga kiire :)
Tallis tegutseda on aga täitsa tore. Trenne anda on mulle alati meeldinud ja samamoodi meeldib mulle ka tallis asju paremaks teha. Olgu selleks siis kasvõi lihtsalt koristamine.
Ratsutada on ka täitsa tore. Viimased krossitrennid Maiamiga olid küll rasked aga mõnes mõttes ka meeldivalt üllatavad. Eelmise hooaja alguses esimestel krossitrennidel oli mul ikka pabin ja värin sees. Tõkked tundusid suured ja hirmsad, isegi need väikesed. Sel kevadel esimest korda kosele minnes polnud aga üldse asi nii hull :) See on suur progress minu jaoks. Ja ma saan aru, et ma räägin pisikestest, 70 ja mõnedest 80cm tõketest, aga minu jaoks on see suur asi. Ja ma juba õige pikka aega tagasi otsustasin, et tunnen rõõmu ka pisiasjadest, seega teeb see saavutus mind siiralt rõõmsaks :)
Teine väike rõõm on istak. Minu istak on kaugel ideaalsest, aga see on tugevam ja parem, kui mõne aasta eest ja selle üle olen ma rõõmus :)