Sander vol 2

 Kuna mu parem ranne on ikka kipakas, siis viimased nädalad ma ise väga trenni teinud ei ole. Kogu tähelepanu on saanud Sander.

Natukene on tal teema tagumiste jalgade andmisega. Õigem oleks vist isegi öelda, et ühe tagumisega. Esimesi annab väga hästi ja hoiab ka juba nii, et ma ei pea ise vaeva nägema tema jala üleval hoidmisega, kui kapju puhastan. Vasaku tagumise annab ka juba päris okeilt, mitte ideaalselt, aga okeilt. Parema tagumisega kipub aga jaurama. Üles võttes tõmbab jala kõhua lla ja siis hakkaba sellega ringe tegema ja vehkima. Ta ei ähvarda otse lüüa, aga ei anna ka rahulikult. Tööd sellega veel jagub.

Muus osas on ta aga täielik nunnupall. Ükspäev läksime jälle käekõrval maastikule. Kuna eelmine kord oli nii vahva, siis panin seekord sadula ka selga ja omale kaska pähe. Natuke oli mõte, et äkki leian endas vapruse sinna selga ronida aga samas mingit kindlat plaani ei olnud. Allianss tuli meid jälle saatma ja nii me läksime.

Plaanis oli seekord minna lambaid vaatama, ehk siis natuke teine tiir, mis esimesel korral. Olime heinamaa pealt üle saanud ja keerasime vasakule kui ma oma jalgu vaatama hakkasin ja ohh sa püha püss.... mu püksisääred olid puuke täis. Oiii kui rõve see oli... Nokkisin oma püksid puhtaks ja vaatasin jalad ka üle. Otsus sadulasse ronida oli tehtud. Ähmiga unustasin ära, et vöö oli üsna pehmelt pandud, et Sander saaks rahus muru mugida. Esimesl katsel selga minna tuli sadul küle peale... Õnneks oli hobusel sellest ükskõik. Panin kõik uuesti korda ja vöö ka kinin. Parkisin ta lohku ja ronisin selga. Natukese kõhe oli küll ausalt öeldes.... See oli tal neljas kord inimest kanda ja keegi eest kinni ei hoidnud. Mul oli korde ja stekk ja ratsmed ka käes. Jalas lohvakad dressipüksid ja tennised. Polnud just ideaalne vorm ratsutamiseks, aga no mis teha. Puukidega ma rohkem võidelda ei tahtnud. 

Enamuse ajast käisime sammu. Vahepeal jäi Sander midagi uurima ja siis jäi Allianssist maha ning tegi paar sammu traavi ka. Jummel ta on ikka suur ja suure sammuga. Lambaid me seekord vaatama ei läinud. Jalutasime tee lõppu ja siis tuldud teed tagasi koju. Sander oli kogu selle matka megamõnna. Ka see aeg, mis ma sadulas olin. Talli tagasi jõudes olin ma ilmselgelt või sees omadega :D 

Peale maastikutrippi sai ta mitu päeva niisama olla ja käisin vaid pai tegemas ja sügamas. Järgmisel korral, kui oli plaanis õppimise päev, plaanisin ta H-ga platsile lahti lasta. Kordetamine on vajalik ja tähtis, aga mulle ei meeldi seda liiga palju teha. Sirgete peal on hobusel siiski lihtsam oma tasakaalu leida.
H lasi tal kordel kõndida ja siis paar ringi traavi teha ning siis ronis selga. Jalutasin teda esmalt käekõrval ja siis lasin lahti. Sander oli supernunnu ja oli nõus mulle järele kõndima. Kui ma seisma jäin, siis tuli minu juurde ja pistis pea mulle kaissu... Ei tea kas mul süda sulas :D
Võtsime talle juhthobuseks Taibu ja tegime ka traavikest mööda rada. H julgustas seljast ja mina piitsaga tagant. Kuna olen teda ka ohjanud, siis oli see tegevus, kus ma talle järele jooksen juba tuttav tegevus.
Sander oli supertubli! Kordepiitsa/steki puudutusest saab ta ilusti aru, et see tähendab edasi palumist. Nüüd panime sääre ka juurde. Ilmselt läheb mõned korrad aega enne, kui ta päriselt aru saama hakkab, mis see jalaga puudutamine tähendab, aga seekord tundus, et midagi juba mõikas :)

Peale nii tubli esitust sai ta taaskord paar päeva rahu. Uue asjana viisime ta suurele karjamaale. Eile käisin siis tegelemas ja vaeseke oli nagu sõelapõhi.. naksamisi igalt poolt täis. Aga see on vist paratamatus, kui uude karja tutvustad. Karjamaal andis ta ilusti kätte ja kuna ta selline natukese puretud oli, siis tegime ainult lihtsaid asju. Puhastasin, siis jalad ja valjad. Suuliste võtmisega oleme natuke pusinud aga seekord võttis ta nii ilusti! Sai pai ja leiba ja läksime niismaa jalutama ja maja ümber veelompidega sõprust sobitama. Lasin tal muru süüa ja mängisime natuke niisama.

Täna ta puhkab aga homme tahaks minna teda jälle natuke nunnutama :)
Graafiku olen sätinud nii, et 3 korda nädalas on rohkem õppimist, siis 2 korda käin ta juures karjamaal ja teen natuke pai ja sügan ja 2 päeva ei tee üldse midagi. Kõik 3 trenni püüame teha erinevad. Ühe korra ratsanikuga platsil, ühe korra tahaks maastikule minna kas käekõrval või nüüd ka juba sadulas ja ühe korra teeme maja ümber ja platsil käekõrval tööd. 
Ta on 3ne ja suur ja seega alles kasvab ning seega ma ei taha talle liiga palju koormust panna. Püüan inimesega suhtlemise teha nii positiivseks ja vahvaks kui ma vähegi oskan. Rohkem rõhku mängimisele ja usalduse ehitamisele, kui ratsutamisele. Ja kui vähegi võimalik, siis ratsutame pigem maastikul, kui platsil. See saab aga sõltuma juba minu käest ja seljast :)