Natuke mõtisklusi abivahendite teemal

Juba pikemat aega oli tunne, et tahaks midagi kirjutada. Midagi nagu kripeldas, aga ise ka ei saanud päris täpselt aru, mis... Küll oli väike virin ühe, küll teise teema kallal aga see kõik oli nii pinnapealne ja kirjutama hakates kohe kuidagi ei tahtnud jutt voolata. Täna aga kerkis pinnale teema, mille puhul on mul ilmselt küsimusi rohkem kui vastuseid ja seega on see põnev teema mille osas oma mõtted kirja panna.

Nimelt teemaks abivahendid hobuste treenimisel. Enne kui tõsiseks aadri laskmiseks läheb, siis ütlen kohe ära, et minu arvamusel ei tee mitte asjad hobustele (ega tegelikult mis iganes loomadele või ka teistele inimestele) liiga, vaid nende asjade kasutaja kas oskamatusest, hoolimatusest või mis iganes muul põhjusel. Seega ei ole ma otseselt ühegi abivahendi vastu või poolt, vaid ma leian, et asju peaks kasutama vastavalt eesmärgile ja korrektselt.

Erinevatel aegadel on "moes" olnud erinevad vidinad. Kui ma alles alustasin ratsutamist, siis oli näiteks libisev teema. See oli imevits iga mure korral. Ühel hetkel hakkas aga see arvamus muutuma ja tänaseks päevaks on libisev pigem (vist) aegunud abivahend. 

Nimekiri igasugu jubinatest on päris pikk. Ma ise olen natukene kasutanud pessoa (mil pole õrna aimu ka, kuidas seda õigesti peaks kirjutama) süsteemi. Ka sellel on kindlasti omad miinused ja palju neid, kes leiavad, et neid miinuseid on kõvasti rohkem kui plusse, aga taaskord... minu silmis oleneb see kõvasti kasutajast.

Külgratsmed on olnud minu jaoks see abivahend, mida pole eriti kasutama juhtunud. Võibolla sellepärast, et kogemust pole just kuhjaga, aga mul on olnud pigem ettevaatlik hoiak nende suhtes. Nüüd Sandriga aga kuidagi tekkis tunne, et võibolla oleks just "külkad" need, mis võiks olla head kasutada.
Siiamaani olen teda lihtsalt päitsetega või valjastega kordetanud. Mõnikord on ka sedelga või sadulaga. Ühe korra proovisin ka pessoa süsteemi, aga kuidagi ei olnud head tunnet. Sander ei reageerinud kuidagi pahasti ega midagi, ta oli vana rahu ise, aga kohe kuidagi ei olnud tunnet, et oleks tahtnud kogu seda rihmarägastikku talle uuesti ümber toppida. 

Võtsin kätte ja ostsin omale järelturult siis full suuruses külgratsmed, et vaadata, mis tunne nendega kordetades tuleb. Täna siis oli see suur päev, kus proovisin esimest korda Sandrile kordel külkasid.
Esialgu panin ülilõdvalt ja siis tasapisi kohendasin sobivaks. Ma julgen öelda, et esimese korra kohta olin ma päris üllatunud. Natuke mängimist ja katsetamist ja Sander isegi otsis kontakti mõned korrad ja sain teda tagant peale saata. Niiet kindlasti katsetame veel.

Ja nii see vist kipubki olema, et kui on eelarvamus millegi suhtes, siis ainuke viis sellest üle saada on võtta kätte ja proovida. Ja kui olla ise leebe suhtumiseja käega, siis võib toimima saada mitmed erinevad lahendused. 
Igal juhul kindel on see, et noorte hobustega pooldan ma sellist maast töötamist selmet ainult ratsutada. ja mitmekülgsus on igal juhul hea. Tuleb lihtsalt leida see, mis just antud hobusele kõige paremini sobib. Kuna Sander on alles 3 ja meie koostöö on veel väga lühike, siis pole me palju jõudnud avastada, aga aega on selle kiire asjaga.. Aega on :)

Amanda Anderson: " There is no such thing as too much clearance..."

 Möödunud nädalavahetusel toimus sadulapassimise teemaline koolitus, mille lektoriks oli Amanda Anderson-Jamison. 

Esmalt tahan kohe ruttu ruttu ära öelda, et mina kindlasti EI OLE kõige targem muna maailmas ja see siin on ainult minu isiklik arvamus/nägemus ja kogemus nii varasemast kui ka sellest koolitusest. Amanda on äge mutt, kindlate veendumustega, mida toetab aastatepikkune (20+ aastat) kogemus ja muhedalt terava ütlemisega. Mulle meeltmööda inimene ühesõnaga ja see tegi selle koolituse minu jaoks veelgi ägedamaks :D

Koolitus oli 2 päeva 9-18. Infot oli palju kuid samas oli ka tähtsamate asjade kordamist palju. Kordamine olla ju ometigi tarkuse ema eksole ;)

Vaatasime üle hobuse füsioloogia, kandvad ja mitte kandvad lihased ning kuhu sadul võib toetuda ja kust peaks kindlasti eemale hoidma. Ülevaate sai ka erinevatest raamidest ja nende disainidest ning erinevatest paneelidest ja võimalikest toppematerjalidest. Juttu tuli trippidest ja nende asetusest. Samuti sadulavöödest, nende diainidest ning plussidest ja miinustest. Mõnus arutelu oli ka erinevate pehmenduste teemal. Mulle meeldivad inimesed kes on valmis aruteluks ka siis, kui neil endal on selge eelistus välja kujunenud. Jah, neil on omad põhjused miks neile meeldib see ja mitte teine, aga samas on nad avatud võimalusele, et mingis teises situatsioonis võib midagi muud parem lahendus olla. Seekord saime arutada pehmenduste teemal. Ehk millal on hea naturaalne lammas, millal aga ajab asja ära ka nt mäluvaht või geelpehmendus.

Päris palju rääkis ta ka istakust, inimese toimetamisest hobuse seljas ja sellest, kuidas erinev sadula disain istakut mõjutab. Hästi hästi palju vaatasime pilte, võrdlesime neid omavahel ja analüüsisime. Mis mulle meeldis... talle paistis meeldivat vähemalt üks neist maailma tippudest, kes mullegi meeldib :D

Mõned mõtted, mis ma tahaks enda jaoks koolitusest üles tähendada:
- pole olemas asja nagu "too much clearance"
- trapets on püha lehm- hoia sellest heaga eemale ja su hobune on tänulik.
- kunagi pole täiuslik- Its never perfect.  Hoia meeles, et täiuslikkust taga ajada on asjatu vaev ja enda kulutamine. Tööta sellega, mis sul on ja tee nii hästi kui saab.
- liiga kitsas ja liiga lai on mõlemad havad ja pigistavad- koht on lihtsalt erinev. Kitsas pigistab alt, lai ülevalt.
- Sitast saia ei saa. Kui sadulaga on vaja pidevalt jahmerdada, siis see ei sobi ja on vaja välja vahetada. Kui raam ikka ei sobi, siis ei sobi! Toppe ja pehmendustega raami sobima ei saa!
- hobusel on alati õigus- kui hobusel on hea, kõik toimib, siis järelikult see lahendus toimib. Meeles peab aga pidama seda, et vaja on osata oma hobust kuulata!!

Ja siis veel mõned nupukesed:
- midagi uut õppides teed vigu. See on okei, kuniks neist õpid!
- olulised asjad tuleb endal selgeks teha või leida ikka väga hea spetsialist.
- Mõistlikum on maksta 1x hea asja eest kui maksta mitu korda pooliku lahenduse eest ;)

Ma ütleks, et see oli üks asjalikult kulutatud aeg ja raha. Ainult üks väike asi kriipis natuke... Vähemalt Tallinna koolitusel ei osalenud ühtegi inimest, kes Eestis sadulapassimise teenust osutavad. Kas tõesti on nad kõik nii targad, et selle alaga 20+ aastat tegelenud inimesel ei oleks neile midagi õpetada....