Natuke mõtisklusi abivahendite teemal

Juba pikemat aega oli tunne, et tahaks midagi kirjutada. Midagi nagu kripeldas, aga ise ka ei saanud päris täpselt aru, mis... Küll oli väike virin ühe, küll teise teema kallal aga see kõik oli nii pinnapealne ja kirjutama hakates kohe kuidagi ei tahtnud jutt voolata. Täna aga kerkis pinnale teema, mille puhul on mul ilmselt küsimusi rohkem kui vastuseid ja seega on see põnev teema mille osas oma mõtted kirja panna.

Nimelt teemaks abivahendid hobuste treenimisel. Enne kui tõsiseks aadri laskmiseks läheb, siis ütlen kohe ära, et minu arvamusel ei tee mitte asjad hobustele (ega tegelikult mis iganes loomadele või ka teistele inimestele) liiga, vaid nende asjade kasutaja kas oskamatusest, hoolimatusest või mis iganes muul põhjusel. Seega ei ole ma otseselt ühegi abivahendi vastu või poolt, vaid ma leian, et asju peaks kasutama vastavalt eesmärgile ja korrektselt.

Erinevatel aegadel on "moes" olnud erinevad vidinad. Kui ma alles alustasin ratsutamist, siis oli näiteks libisev teema. See oli imevits iga mure korral. Ühel hetkel hakkas aga see arvamus muutuma ja tänaseks päevaks on libisev pigem (vist) aegunud abivahend. 

Nimekiri igasugu jubinatest on päris pikk. Ma ise olen natukene kasutanud pessoa (mil pole õrna aimu ka, kuidas seda õigesti peaks kirjutama) süsteemi. Ka sellel on kindlasti omad miinused ja palju neid, kes leiavad, et neid miinuseid on kõvasti rohkem kui plusse, aga taaskord... minu silmis oleneb see kõvasti kasutajast.

Külgratsmed on olnud minu jaoks see abivahend, mida pole eriti kasutama juhtunud. Võibolla sellepärast, et kogemust pole just kuhjaga, aga mul on olnud pigem ettevaatlik hoiak nende suhtes. Nüüd Sandriga aga kuidagi tekkis tunne, et võibolla oleks just "külkad" need, mis võiks olla head kasutada.
Siiamaani olen teda lihtsalt päitsetega või valjastega kordetanud. Mõnikord on ka sedelga või sadulaga. Ühe korra proovisin ka pessoa süsteemi, aga kuidagi ei olnud head tunnet. Sander ei reageerinud kuidagi pahasti ega midagi, ta oli vana rahu ise, aga kohe kuidagi ei olnud tunnet, et oleks tahtnud kogu seda rihmarägastikku talle uuesti ümber toppida. 

Võtsin kätte ja ostsin omale järelturult siis full suuruses külgratsmed, et vaadata, mis tunne nendega kordetades tuleb. Täna siis oli see suur päev, kus proovisin esimest korda Sandrile kordel külkasid.
Esialgu panin ülilõdvalt ja siis tasapisi kohendasin sobivaks. Ma julgen öelda, et esimese korra kohta olin ma päris üllatunud. Natuke mängimist ja katsetamist ja Sander isegi otsis kontakti mõned korrad ja sain teda tagant peale saata. Niiet kindlasti katsetame veel.

Ja nii see vist kipubki olema, et kui on eelarvamus millegi suhtes, siis ainuke viis sellest üle saada on võtta kätte ja proovida. Ja kui olla ise leebe suhtumiseja käega, siis võib toimima saada mitmed erinevad lahendused. 
Igal juhul kindel on see, et noorte hobustega pooldan ma sellist maast töötamist selmet ainult ratsutada. ja mitmekülgsus on igal juhul hea. Tuleb lihtsalt leida see, mis just antud hobusele kõige paremini sobib. Kuna Sander on alles 3 ja meie koostöö on veel väga lühike, siis pole me palju jõudnud avastada, aga aega on selle kiire asjaga.. Aega on :)