Imeline elu

Kui maiami oma esimese varsa Cairo kätte sai, siis oli mul kuu aega, et otsustada, kas paaritada uuesti või mitte. Otsustasin, et teeme ühe beebi veel ja siis vaatame edasi.

Tiinestus ta vist esimesel korral kohe. Kontrolli minnes avastati kaksiktiinus ja üks sai ära pigistatud. Käisin veel ühes kontrollis, et veenduda, et kõik on ilusti korras.

Üldjoontes sujus tiinus hästi, ainult et kõht paisus ja paisus ja sellel paisumisel ei paistnud õppu olevat. Rohkem kui 2 kuud enne oodatatvat tähtaega kasvatas ta suure udara alla ja see tekitas muret. Käisime Perilas kontrollimas ja saime kaasa hunniku rohtusid. Tiinuse keskosa veetis ta ühes toredas kodutallis ja plaan oli ta sealt ära tuua mai alguses. Kuna aga oli vaja ravida, siis tõin varem koju. 

Ravisime ja putitasime kuniks saime nii kaugele, et tähtajani oli jäänud kuu aega. Maiu kõht oli hiigelsuur ja udar ka vist 3x suurem kui eelmise varsaga. Aga kuna kuu enne on ka juba ok poegida, siis ravikuur lõppes. Hakkasime iga päev uurima ja vataama, kas on vahatilkasid ja kuidas ta end muidu tunneb.

Oiiii tal oli raske..... ühel hetkel läksid tagumised jalad alt paiste. Siis läksid jalad ülevalt ka paiste. kannad olid nagu õhupallid. Kõhu peale tuli ka suuuuur paistes vorp udarast esimeste jalgadeni välja. Maiami ei ole muidu selline hobune, kes tahaks, et teda hirmsasti näpitaks, aga sel perioodil ta tuli ja pressis ennast koplis ise minu ligi ja oleks nagu lohutust otsinud. Käisin teda iga päev sügamas sealt, kust talle meeldis. Et tal natukenegi parem oleks olla.

Ühel päeval tulid minu teise tiinekese, poni Kessu tissude otsa tilgakesed. Mitte sellised valkjaskollased, nagu ma varem olin näinud, vaid nagu vedela mee värvi. Kuna tal on esimene tiinus, siis olin kohe eriti valvas ja kolisin talli sisse. Varsavalves oli mul ema esimesed 2 ööd seltsiks ja käisime korda mööda prouasid piilumas. Tallis oli aga täielik vaikus.

Kolmandal ööl ei saanud ema enam minuga olla ja võtsin kodust koera kaasa, et oleks seltsim. 10 paiku õhtul käisin tiirul ära. Pissitasin koera ja kontrollisin prouad- vaikus.
11 ajal hakkasin magama sättima aga koer hädaldas ja kiunus, nagu tahaks pissile. Ohkasin ja läksin. Mõtlesin, et peaks siis juba prouadele ka pilgu peale viskama. maiamil olid suured vahatilgad selle tunniga tulnud. Tegin pildi ja katsusin kaela- ta oli kergelt higine ja soe.... Selge... läheb asjaks. Läksin ruttu koera pissitama ja helistasin koju, et täna ehk saame ühe beebsu kätte. Koeral asjad tehtud, läksin uuesti mära juurde ja esijalad juba paistsid. Kell oli 23:09 Nüüd hakkas kiire...

Viisin koera jooksuga tuppa ja haarasin varem valmis pandud asjad. Boksi juurde tagasi jõudes oli mära pikali, pepu peaaegu vastu seina ja pressis hoolega. Läksin boksi ja panin päitsed pähe. Püüdsin teda seinast eemale sikutada aga ilmselgelt oli see täiesti jabur üritus. Suure ajamise peale õnnestus ta püsti saada, sest pepu vastu seina ei oleks beebil olnud kuhugi tulla.
Ta astus ilusti natuke edasi oma suures boksis ja tõmbas hinge. Püsti tulemisega oli tagasi läinud ka enamik varsa peast, mis muidu juba välja paistis. Jalad olid väljas ja paistsid suured ja tugevad. Helistasin arstile ka kohe ja ta juhendas mind enamuse ajast. Järgmise pressiga aitasin natuke kaasa ja pea tuli välja, siis natuke veel aga mära hakkas end uuesti pikali sättima.. Suunasin sinna poole, kus oli rohkem ruumi ja kui ta siis küllili prantsatas püüdsin pooleldi väljas oleva varsa omale sülle, et ta vastu maad ei kukuks. Jaaa boskis oli mõnus paks aluspanu, aga ikkagi... Järgmise pressiga tuli ka keha ja üks tagumine jalg, teine jäi veel poolenisti sisse. Mära puhkas. Mina tegin varsa nina nalootekotist vabamaks ja harutasin teda sellest natuke välja. Tegelane keeras end kiiresti rinnakule ja oli päris aktiivne. Aitasin viimase jala välja ja tegelesin juhiste järgi nabanööriga. See kõik tehtud, oli plaanis mära udar puhastada ja ternest lüpsta. Mära tuli aga väga ruttu püsti ja hakkas oma beebsu eest hoolitsema. Lakkus teda ennast unustavalt.
Tegin udara puhtaks ja püüdsin elu eest ternest lüpsta. Mära lasi ilusti aga kuna tegin seda esimest korda, siis oli see paras mäkerdamine :D
Hakkama ma sain ja varss sai ka kiirelt oma jao kõhtu. Ta hakkas usinalt süstalt imema :D

keerasin päramised sõlme ja lasin neil natukene rahus olla. Varss oli täiesti kindel, et tal on vaja nüüd ja kohe püsti saada. Üritas ja üritas. Kukkus aga uuesti ja uuesti tagasi pikali. Püüdsin natuke aidata ka aga ta oli niiiii suur, et ma väa ei jaksanud. Ühel hetkel sai ta püsi ja siis juba tegi ema ümber ringe :D

Tissi leidmine nii kiire ja vaevatu ei olnud. Kuna mina olin ka piimane, siis püüdis ta mind lutsida ja siis emme jalgu ja mida kõike veel, aga et paneks pea allapoole ja leiaks nisa... kus sa sellega. Suunasin ja pusisime ja peaaegu saime ka hakkama, aga mitte päris. Kuna aega oli tegelikult vähe kulunud, siis jätsin nad rahule ja lootsin, et ehk ikka leiab ise, kui ma seal vahel ei töllerda. Ja nii oligi. Uuesti kontrolima tulles oli titel selge, kust süüa saab. Nägin ära ka esimesed kakad ning seega oli ka sellega hästi. 

Koristasin natuke boksi puhtamaks, tõin märale uue heina ette ja jäin ootama, et päramised ära tuleks. Nendega läks natukene kauem, kui ideaalne oleks- 3,5 tundi. Tegelikult peaks tulema ära 3 tunniga. Pidin ka aitama, siduded sõlme kõrgemale ja lisasin märja rätiku raskuseks.
Kui päramised lõuks kõik ära tulid, siis laotasin selle siis igaks juhuks lauali, et kontrollida, kas kõik on ikka olemas ja ega midagi maha ei jäänud. Tegin ka pildid, et hommikul arstile saata ja küsida, kas kõik on ikka korras või on vaja minna kontrolli ja mära loputama.

Ja siis saingi magam. Värske ilmakodanik A oli sündinud... põhimõtteliselt mulle sülle :) Ilus, tugev punane mära. 4 pikka jalga ja 4 imelist pikka valget ühekõrgust põlvikut.