Hunnik esimesi Sandriga

 Natuke Sandrist.

Vahepeal käisime kestvusratsutamist proovimas. Väga tore oli. 30km oli just niipalju pikk, et olla raske aga mitte ületamatu. Sandrike taastus ilusti ja pidas end muidu ka viisakalt üleval :)
Aga no Allianssi sabast ta lahkuma ei olnud nõus :D

Pühapäeval, 25.06 läksime välkotsuse tulemusena Kosele. Üks sportlane oli minemas ja pressisin end kaasa :D Esialgu oli mõte lihtsalt minna võõrasse kohta sõitma. Natuke oli isu hüpata ka, aga ega ma eriti ei julenud loota, et see õnnestuda võiks.

Esimese hooga tümmbas ta end väga turri. Johaidii kui hirmus see oli..... Hobune, kes muidu on megaflegma ja ei reageeri millelegi on korraga õhku täis ja hõljub ringi.. Uuuuuhhh ma pidasin endaga võitlust, et saada ta keskenduma ja kuulama nii, et ma ise sealt alla ei roni :D

Aga tasapisi rahunes ja saime jutule. Hüppasime ikka ka. Esialgu teiste sabas, pärast juba täitsa ilma vedurita. ta hüppas kõiki asju väga vapralt. Natuke passisi vett ja ühte trakeenerit ka kartis, aga saime nii vette kui ka lõpuks käekõrval üle selle trakeeneri. 
Igaljuhul olin nii mina kui ka G väga positiivselt üllatunud ja nii tekkis mõte, et võiks proovida minna Perilasse kodukõksu proovima.

Eile tegime siis esimese korralikuma hüppetrenni. Algus oli väga paljulubav, sest ta isegi liikus päris vapralt. Hüpped olid ka mõnusad. Natuke vingerdas, aga kuna tõkked olid reaalselt üli madalad, siis ta lihtsalt astus neist üle :D

Isegi parkuuri saime sõidetud. Ühe kobistas maha, sest sattus väga põhja ja ei suutnud oma jalgu nii ruttu ples tuua. Ühele läks peale nii, et pea oli megalt all ja mul oli niiiii hirmus, aga ta lihtsalt vupsas üle ilma mingi kõhkluseta. Väga vahva oli. Nüüd ootan homset :) Eks ole näha kuidas ta vastu peab :)

Suvevaheaeg algas- nüüd saab rohkem trennitada :D

Eile tulid teise õppeaasta viimase eksami tulemused ka ja seega saab nüüd kohe päriselt päriselt selle õppeaasta lõppenuks lugeda. 

Baka II aasta kevad oli üks raske semester. Selles osas hoiatasid meid juba ka vanema kursuse tudengid kui ka õppejõud, et see saab olema keeruline ja töörohke kevad aga ma ausalt ei kujutanud ette et see nii keeruline saab olema. Võtsin 26 EAP-d ja tunne oli palju hullem kui sügise 46ga. 
Aga tehtud ta sai ja seejuures pigem edukalt. II aasta lõpuks on keskmine 4,613. Not bad at all arvestades, et minu vanuses on see õppimise hiilgeaeg ikka juba seljataga :)

Kooliaasta lõppedes olen saanud ka palju rohkem tallis olla ja ratsutada. Ja see on väga lahe :D Täna sõitsin esimest korda Frodoga. Ta oli päris tubli. Ootasin hullemat, aga reaalsuses oli ta nagu iga teine noor hobune, kes vahepeal kaotab tasakaalu ja vahepeal vajub natuke siia-sinna. Aga iseloomult on ta armas ja maiuse peale maias ja tahab selle teenimiseks ka koostööd teha, seega mõnus vahva tupsujalg :)

Enne trenne sõitsin veidike Rafikut ette. Ta muretseb kontakti osas ja ei usalda kätt. Samal ajal jalale vajub vastu ja ei reageeri just kuigi hästi. egin hääääästi rahulikult ette alla ja nügisin jala eest ära. vahepeal oli ta nii tubli ja sai minult iga väiksemagi asja eest kiita. Raff on megailus poni ja tahaks ta jälle kätt usaldama saada, et ta ennast mugavamalt ja mõnusamalt tunneks :)

Õhtul peale trenne istusin korraks Linksule selga. Tal on võimas mootor aga samal ajal ei ole pidur väga hea. Tegin hunnikus üleminekuid ja pakkusin ratset ette alla. Lõpuks ma ütleks, et oli täitsa vahva. See hobune on aga sõitjatele paras pähkel, sest teda vaja jalaga toetada ja hoida ning samal ajal ei tohi ise kehaga kõikuda. Käsi peab aga olema hästi pehme ja rahulik, sest suust on ta õrnake. Mulle nii meeldib see hobune. Täige vahva tulesäde :)

Sandrike täna tööst puhkas, aga harjutasime treilerisse käimist. Üks isa oli konksuga autoga ja siis ta aitas mind treikuga. Meelitasin Sandri niisama leivaga treikusse ja siis seisime seal ja ta sõi leiba. Kui tahtis maha minna, siis lubasin ja tulime aga uuesti jälle peale. Kutsusin ainult häälega ja edasi liikumise eest andsin leiba. Ta oli nii uudishimulik ja vapper. Väga tublikene :)
3 korda tuli peale ja sai leiba ja kiita. kaua ta ei tahtnud seista seal, aga sellest pole ka midagi. Täna oli esimene päev üle väääääga pika aja treikusse minna. Homme ja ülehomme püüan veel harjutada, et siis laupäeval vähem stressi oleks. Homme oleks hea, kui saaks ümber talli ka paar ringi sõita. Kui Inz on nõus homme minu autoga minema, siis saan rahus pusida :)
Homme teeme ka kerge maastikutiiru ja reedel ta tööst jälle puhkab. Ja laupäeval siis katsetame kestvusratsutamist :) Meile mõlemale esmakordne kogemus. Loodan, et saab tore olema :)

It's not about the destination, but about how you decide to take the journey....

 Mul on kuidagi õnnestunud kokku sattuda inimestega, kellega on vahel mõnus maasta ja ilmast niisama lobiseda ja igasugu teemadel filosofeerida. Eile hilisõhtul, et mitte öelda öösel, sai järjekordse jututamise käigus välja öeldud lause:
Minu arust pole mitte niivõrd oluline välja mõelda, kuhu oma eluga minna või  kuhu välja jõuda, vaid mismoodi seda teha. Oluline pole mitte sihkoht vaid see, kuidas oma teekonda käia. Ma ei olegi vist varem oma mõtteid elu eesmärgi kui sellise osas formuleerinud aga julgen öelda, et olen selle eileöise ideega väga rahul. Elu juhtub ja asjaolud võivad muutuda. Samas see kuidas ma elan, kuidas valin ja otsustan, kuidas panustan asjadesse mida teen.... see on minu kätes ja minu mõjutada. Ja päeva lõpuks annab või ei anna just see osa mulle head tunnet. Kas saan oma valikute ja otsuste üle uhke ja rahul olla või jäi päevast midagi kriipima. Ja kui jäi kriipima, siis on see õppimise koht. Kui sel korral ära ei õpi, siis veeretab elu õige pea samalaadse olukorra ette, et saaks õppetundi korrata. Ja niikaua saab siis seda ämbrit kolistada, kuniks asi selgeks saab :)