Ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju..

Selle väite tõesuse üle juurdlen ma iga kord, kui mul on kiusatus soetada endale mõni harjumuspärasest kallim asi. Kas ikka on nii, et hinnas peegeldub ka kvaliteet? Või ajab hinnasildil oleva numbri suureks hoopis tuntud, või mõnel juhul ka natuke vähem tuntud, kaubamärk.. Olen endale mõned nn kvaliteettooted ostnud ja seni ei ole pidanud pettuma. Tõsi, neid asju peab ka hooldama täpselt nii, nagu juhendis ette nähtud, aga kui hästi hoida, siis lubatud omadused tõesti toimivad. Ma ei taha siin mingit reklaami teha, vaid pigem endale kinnitada, et sellised investeeringud tasuvad ennast tõesti ära ja ei ole niisama raha raiskamine. 2008 ostsin omale ilmastiku kindla jope, mille hind ületas minu eelarve igasugused piirid. Samas olen selle jopega nii mõnigi kord päev otsa vihma käes olnud ja mitte piiskagi ei ole läbi tulnud.
Kogu see hala siin on põhjustatud faktist, et eile sai jälle üks selline investeering tehtud ja nüüd ootan põnevusega, et toote head omadused ennast tõestama asuks. Täna ei olnud küll nende käimade ilm, aga ega need vihmad end seal mägismaal kaua oodata lase. Ja väidetavalt on nende papudega ka kergem matk (ehk minu jaoks võimete piiril mängimine) kerge ja mugav nagu lapsemäng. Päris matkasaabas ei ole, aga jalutuskäik metsas olevat just paras katsumus :) No näis. Kui neist papudest mu jopele väärilised partnerid saavad, siis on küll hästi ;)

Aga natuke ka tänasest päevast.
Üle tüki aja sai korralikult tööd rabatud. Pinget ja väsimust lihases tundsin juba täna.. ma ei taha teada, mis homme saab :D Ottoka tegima ka natuke tööd ja oli täitsa hea. Katsetan enesekontrolliks üht väikest nippi ja kui see tulemusi andma hakkab, siis kirjutan siia ka. Mul on nii kahju, et ma varem ei ole end piisava tõsidusega käsile võtnud ja rohkem trenni teinud. Praegu tunnen juba 2 päevaga kuidas asjad edenevad. Eile olid meil tottuga väikesed lahkarvamused, tänaseks oli sellest järel vaid vasaku poole kangus ja kramplikus. Üha enam olen ma veendunud, et asi on hammastes, sest erinevus kahe poole vahel oli liiga suur. Kahju ainult, et ma ei jõuagi ära oodata, millal ta kikud korda saavad.
Mida aega edasi, seda rohkem ärevile lähen selle reisi pärast. Tahan minna sinna avatud meele ja eelavamusteta, aga samas on ikka lootused ja ootused hinge tekkimas. Olen viimasel ajal päris palju trenni teinud ja hammas on ikka väga verel. Oleks ju ütlemata tore, kui saaks seda trendi jätkata ;)

Nädal veel ja siis tuleb I koju. Ja siis kohe kohe asumegi teele... See nädal on ikka nii pikk aega.. Aga samas on mul ikka veel miljon asja vaja teha.. Kui nii vaadata, on nädal päris lühike :) Vaatab, mis ma homme tehtud saan. Ühe asjana peab masterplan'i koostama ja mingi ime viguriga ka sellest kinni pidama. Näis näis.

Pikad õhtud

Ma ei ole enam harjunud oma õhtuid üksinda veetma.
D magab. Vahel keerutab end ja magab siis edasi. Ma igatsen kohutavalt seda, et saaks kaksi diivanil istuda ja telkut vaadata. Kas kaisus või niisama, vahet ei oleks. Saaks päevast rääkida, või niisama omi asju teha ja tunda, et ta on siin. Üle väga pika aja on I tööl ja ma ei oska kuidagi olla. Õnneks ei ole ma päris üksi. Minu pisike silmarõõm hoiab mind päeval tegevuses. Vahel isagi nii hoolega, et peale ta uneaega taipan, et ei olegi täna söönud. Siis istun arvuti ette ja mugin midagi ning tunne kui väga ma I-d igatsen.
Kuidas mõõta igatsust? Mitu korda päevas silmi kinni pannes unistan, et ta kohe kohe mu ümbert kinni haarab.. Või kui kaua võtab uinumine aega hoolimata sellest, et olen päevast rampväsinud. Või kui tugevalt sees torkab, kui näen kusagil mõnd õnnelikku paarikest. Iga kord kui ta on kodus, ma unustan kui väga temast puudust tunnen, kui teda ei ole. Ja iga kord, kui teda ei ole meenutan, kui hea on siis kui ta on kodus. Aga ikka on raske ja nõrkusehetki tuleb ette. Siis on kurb ja raske ja paha. Ent see läheb mööda. Ma tean, mul kogemust jagub.

Enam ei ole palju jäänud. On raske end motiveerida asju tegema, kui tahaks vaid kuidagi päeva mööda saata, aga ma saan hakkama. Olen natuke aega laisk ja siis hakkan jälle asjalikuks. Viimased päevad olengi laisk olnud, aga homme ootab üksjagu asju ees ja kuima kõik tehtud saan, siis on täitsa hästi :)

Head sõbrad

Täna on olnud hea päev. Mis saaks olla mõnusam toredast seltskonnast ja heast söögist. Meie kiires elus juhtub vahel ka seda, et mõni hea sõber saab ootamatule küllakutsele vastata ja ongi nagu naksti ukse taga. Eksperiment omletiga kukkus edukat välja ja tee oli samuti hea. Aitäh sulle, et sa tulid ja olid. Alati on hea rääkida kellegagi, kes justkui saab aru. On vähe inimesi, kes päriselt ka tahavad ja oskavad kuulata. Kes tahavad mõista ja kui ei oska, siis halvasti ka ei vaata. Kes annavad oma sõprade heaks endast palju, ise mitte  midagi vastu ootamata.

"Mäe otsa saab igast küljest ronida. Ei ole õiget ega valet. On vaid otsused kuidas ennast defineerida.    ....   Muutused teevad meid õnnelikuks, sest arendavad ja pakuvad vaheldust. Annavad võimaluse hinnata erinevaid asju.    .....    Me oleme siin selleks, et kogeda, miks siis seda mitte teha.."

Mul on kohe tükk aega nüüd hea olla. Meel on rõõmus ja tuju hea.

Nonii, nüüd sai teoks idee, mis on mul peas juba jupp aega keerelnud. Blogi on olemas ja nüüd tuleb vaid leida püsivus siia ka midagi kirja panna. Mul on üldse see viga, et ideid on palju aga tegudeni ei jõua. Ehk motiveerib see blogi mind rohkem tegutsema. Oleks ju narr kirjutada päevast mil ma midagi ei teinud.


Asju, millest kirjutada, on hetkel elus päris palju ja tuleb veel juurde. Aga et vaadata kuhu minna, peaks esmalt vaatama kus olen. 


Mul on umbes-täpselt 3 nädalat aega, et siin kõik otsad ilusti kokku sõlmida ja Šotimaale kolida. I sai seal tööd ja nii see seiklus alguse sai. 
Korteri üürikuulutus on üleval: http://www.city24.ee/kinnisvara/korter/767897 Kes tunneb huvi, tulge vaatama. Asjad on osalt pakitud. Need, mis siia jäävad. Mis kaasa tulevad, ma isegi ei tea veel :s I tuleb siia tagasi ja lähme siit autoga. Mazda on küll hea tööloom, aga kummist see ei ole ja seega peame hoolega läbi mõtlema, mida võtta, mida jätta.


Loomadega on hullem peavalu. Minu kallis kallis wilbu peab maha jääma, sest UK nõuab mingeid teste, mis peavad vähemalt 6 kuud vanad olema ja seega ta meiega seda roadtrippi kaasa ei tee. Seekord vähemalt mitte. Testid teen ma talle ära ja kui aeg küps, siis saab ta ehk kaasa võtta, kui leiame elamise, kuhu lemmikloomi lubatakse. Viimasel ajal torkab kohe eriti valusalt mõte, kuidas ma ta kellegi juurde pean jätma ja ise siis ära sõitma teadmisega, et ei lähegi niipea tagasi. Ma ju tunnen kuidas ta on minu koer. Asjaolude sunnil ei jää mul muud valikut, kui teha seda, mida ma olen nii palju teistele vaikselt pahaks pannud. Pean oma koera ära andma. Loodan südamest, et see saab siiski ajutine lahendus olema ja et wilbu annab mulle ka andeks, et ta natukeseks ajaks adopteerida annan. 
Istusin täna õues pingil, kui jalutamas käisime. Lasin ta rihmast lahti, et ta saaks vabalt ringi joosta, tema aga istus mu jalgade juurde ja surus end vastu mind. Nii me siis istusime seal ja nautisime sügise päikest. Mõnus oli, aga kurb ka. Ei ole enam palju neid päevi, mil niiviisi sõbraga päikest nautida.


Ja Otto. Ta on mulle ikka väga hinge kasvanud. Tööga tuleb armastus ja tööd on tehtud palju. See suvehooaeg on talle ja ka mulle edukas olnud. Meie koos sõidetud võistlustest on enamik olnud edukad. Viimased kohe väga väga head. Nüüd, kui ka ma ise hakkan vaikselt oma rütmi ja tunnetust uuesti leidma, pean tast loobuma. Püüan talle hea rentniku leida ja kui me sinna mägismaale kauemaks jääme, siis ta kaasa võtta. Hobuse pidamine on seal küll kõvasti kallim, kui siin, aga kui läheb õnneks, siis saame vast hakkama. 


Ja siis on veel hulk muid tähtsaid ja ka hulk natuke vähem tähtsaid asju, mis tuleb kõik ära teha. Ma ei hakkagi endalt küsima, et kuidas ma küll jõuan. Pean jõudma, ja kuidas, see selgub töö käigus. Sel nädalal on mul palju teha ja ma kahtlen, kas ma just kõik asjad tehtud saan, mis tahaks. Kui pooledki saab, on hea.