Nonii, nüüd sai teoks idee, mis on mul peas juba jupp aega keerelnud. Blogi on olemas ja nüüd tuleb vaid leida püsivus siia ka midagi kirja panna. Mul on üldse see viga, et ideid on palju aga tegudeni ei jõua. Ehk motiveerib see blogi mind rohkem tegutsema. Oleks ju narr kirjutada päevast mil ma midagi ei teinud.


Asju, millest kirjutada, on hetkel elus päris palju ja tuleb veel juurde. Aga et vaadata kuhu minna, peaks esmalt vaatama kus olen. 


Mul on umbes-täpselt 3 nädalat aega, et siin kõik otsad ilusti kokku sõlmida ja Šotimaale kolida. I sai seal tööd ja nii see seiklus alguse sai. 
Korteri üürikuulutus on üleval: http://www.city24.ee/kinnisvara/korter/767897 Kes tunneb huvi, tulge vaatama. Asjad on osalt pakitud. Need, mis siia jäävad. Mis kaasa tulevad, ma isegi ei tea veel :s I tuleb siia tagasi ja lähme siit autoga. Mazda on küll hea tööloom, aga kummist see ei ole ja seega peame hoolega läbi mõtlema, mida võtta, mida jätta.


Loomadega on hullem peavalu. Minu kallis kallis wilbu peab maha jääma, sest UK nõuab mingeid teste, mis peavad vähemalt 6 kuud vanad olema ja seega ta meiega seda roadtrippi kaasa ei tee. Seekord vähemalt mitte. Testid teen ma talle ära ja kui aeg küps, siis saab ta ehk kaasa võtta, kui leiame elamise, kuhu lemmikloomi lubatakse. Viimasel ajal torkab kohe eriti valusalt mõte, kuidas ma ta kellegi juurde pean jätma ja ise siis ära sõitma teadmisega, et ei lähegi niipea tagasi. Ma ju tunnen kuidas ta on minu koer. Asjaolude sunnil ei jää mul muud valikut, kui teha seda, mida ma olen nii palju teistele vaikselt pahaks pannud. Pean oma koera ära andma. Loodan südamest, et see saab siiski ajutine lahendus olema ja et wilbu annab mulle ka andeks, et ta natukeseks ajaks adopteerida annan. 
Istusin täna õues pingil, kui jalutamas käisime. Lasin ta rihmast lahti, et ta saaks vabalt ringi joosta, tema aga istus mu jalgade juurde ja surus end vastu mind. Nii me siis istusime seal ja nautisime sügise päikest. Mõnus oli, aga kurb ka. Ei ole enam palju neid päevi, mil niiviisi sõbraga päikest nautida.


Ja Otto. Ta on mulle ikka väga hinge kasvanud. Tööga tuleb armastus ja tööd on tehtud palju. See suvehooaeg on talle ja ka mulle edukas olnud. Meie koos sõidetud võistlustest on enamik olnud edukad. Viimased kohe väga väga head. Nüüd, kui ka ma ise hakkan vaikselt oma rütmi ja tunnetust uuesti leidma, pean tast loobuma. Püüan talle hea rentniku leida ja kui me sinna mägismaale kauemaks jääme, siis ta kaasa võtta. Hobuse pidamine on seal küll kõvasti kallim, kui siin, aga kui läheb õnneks, siis saame vast hakkama. 


Ja siis on veel hulk muid tähtsaid ja ka hulk natuke vähem tähtsaid asju, mis tuleb kõik ära teha. Ma ei hakkagi endalt küsima, et kuidas ma küll jõuan. Pean jõudma, ja kuidas, see selgub töö käigus. Sel nädalal on mul palju teha ja ma kahtlen, kas ma just kõik asjad tehtud saan, mis tahaks. Kui pooledki saab, on hea.