Pikad õhtud

Ma ei ole enam harjunud oma õhtuid üksinda veetma.
D magab. Vahel keerutab end ja magab siis edasi. Ma igatsen kohutavalt seda, et saaks kaksi diivanil istuda ja telkut vaadata. Kas kaisus või niisama, vahet ei oleks. Saaks päevast rääkida, või niisama omi asju teha ja tunda, et ta on siin. Üle väga pika aja on I tööl ja ma ei oska kuidagi olla. Õnneks ei ole ma päris üksi. Minu pisike silmarõõm hoiab mind päeval tegevuses. Vahel isagi nii hoolega, et peale ta uneaega taipan, et ei olegi täna söönud. Siis istun arvuti ette ja mugin midagi ning tunne kui väga ma I-d igatsen.
Kuidas mõõta igatsust? Mitu korda päevas silmi kinni pannes unistan, et ta kohe kohe mu ümbert kinni haarab.. Või kui kaua võtab uinumine aega hoolimata sellest, et olen päevast rampväsinud. Või kui tugevalt sees torkab, kui näen kusagil mõnd õnnelikku paarikest. Iga kord kui ta on kodus, ma unustan kui väga temast puudust tunnen, kui teda ei ole. Ja iga kord, kui teda ei ole meenutan, kui hea on siis kui ta on kodus. Aga ikka on raske ja nõrkusehetki tuleb ette. Siis on kurb ja raske ja paha. Ent see läheb mööda. Ma tean, mul kogemust jagub.

Enam ei ole palju jäänud. On raske end motiveerida asju tegema, kui tahaks vaid kuidagi päeva mööda saata, aga ma saan hakkama. Olen natuke aega laisk ja siis hakkan jälle asjalikuks. Viimased päevad olengi laisk olnud, aga homme ootab üksjagu asju ees ja kuima kõik tehtud saan, siis on täitsa hästi :)