Mill Croft

Et siis maja. Omaniku sõnutsi 130 midagi aastat vana. Arhitektuur vastab ajastule ja ehkki siin on üht-teist kõpitsetud (loe: iluravi, mis tehtud majaomaniku enda poolt ja tema maalri-oskused on hullemad kui minu diplomaatiaoskus aastaid tagasi), siis trepp on väidetavalt originaal. See ei olegi väga kahtlane, arvestades seda, milline see alt poolt välja näeb ja seda, et osad astmed väga kahtlaselt pehmed on.

Maja ise on vägagi kohalik. Madal, paksude, kohe väga väga paksude kiviseintega, kahe korruse ja väheste akendega. Legendi kohaselt olevat siinmail kunagi olnud akna maks ja seetõttu on igas toas maksimaalselt 1 aken ja needki maja samas küljes. I suureks meelehärmiks on need kusjuures vales küljes :p Nimelt vaatega kuuskedele, mitte aga maja taga olevale karjamaale ja selle tagant paistvatele mägedele.

Kaks akent sinnapoole siiski on (mõlemad on hiljem juurde uuristatud), aga sellest on vähe kasu. Köögi aken on vaate nautimiseks liiga madalal. Nimelt tõuseb maapind maja taga hüppega üle meetri ja siis sujuvalt veel, ning seega näeb köögi aknast natuke karjamaad ja heal juhul mõne julgema lamba jalgu. Veel hiljuti karjatati meie maja taga ka lehmi ja need olid vägagi uudishimulikud ja julged ning seega sai päris tihti köögi aknast mööda kõikuvaid udaraid imetleda, aga tänaseks on lehmad läinud ja lambad endiselt arad.

Teine aken on teisel korrusel vannitoas, aga kuna see on katusekorrus ja tegemist on viilkatusega, siis on meil loomulikult katuseaken. See on igati loogiline arvestades fakti, et ka seinad on siin kordades paksemad kui katus, siis oli sinna ilmselt lihtsam auku teha. Ja sellest august ei näe suurt rohkem kui taevast, mis siinkandis just suurepärast vaadet ei paku. No mitte tihti igatahes.

Aga see selleks. Natuke siis ka sellest, mis majas seespool on. Kokku on 4 tuba. Köök on eraldi ja ühenduses söögitoaga. On uksekoht, aga ust ei ole ja selle kokkuhoidlikuse eest olen ma ülimalt tänulik. Nimelt on elutuba maja teises otsas ja seda ühendab söögitoaga kitsas koridor. Minu jaoks on väga harjumatu see, et köögist elutuppa on korralik matk ja pidev köögiukse kulutamine oleks ilmselgelt liigne koormus pideva köögi ja elutoa vahel matkamise juures. Loomulikult ei ole elutoas ka lauda millelt süüa. Seega ei mingit telku ees õhtusöögi nautimist. Või no seda nad loodavad. Me oleme osavad inimesed ja toetame taldriku mugavalt põlvedele :p midagi kodust vähemalt. Keset sööki ja elutuba ühendavat koridori on uks õue ja teisel pool trepp üles.

Teisel korrusel on 2 magamistuba. Elutoa kohal on 2 voodi ja nn sisseehitatud kappidega tuba. Need sisse-ehitatud kapid on tegelikult hiiglaslik sektsioonkapp, mis on kokku kruvitud ja siis veel seina külge kruvitud ning seega puudub igasugune võimalus tuba ümber tõsta. Esialgu oli mõte, et vb kasutame seda ruumirohkust ära, et harjutada poissi oma toas magama, aga see tuba ei ole kuigi sooja olekuga ja seega loobusime sellest mõttest. Nüüd on meil lastetoa asemel suur kapp :D söögitoa kohal on master bedroom, millest tegime omale pesa. Mööbli tõstsime ümber. I sai pojale ka voodi. Jubedad laualambid vahetasime vähem jubedate vastu ja kokku sai päris hubane pesa.