28. 01. 2011

See aasta on alanud seiklusterohkelt. Kahjuks ei ole need seiklused aga kuigi hed olnud.

Puhkus kodumaal ei lõppenud just roosiliselt. Viimste nädalatega saime me D-ga laus kaks korda oma kodinaid pakkida ja seda veel enne, kui oli aeg lennukile minekuks pakkima hakata. Mõlemal korral oli minek minu jaoks üllatuseks, aga no mis teha. Kui peab, siis peab. Nagu sellest aadresside vahetamise jandist veel vähe oleks olnud, jäi D haigeks. Ei tea, kas murdis teda viimaks Eesti karm kliima või siis stress, aga 39 palavik ja kehva enesetunne olid olemas. Kui meie esimese kolimise põhjused olid viisakalt öeldes inimsuhted, siis just D palavik oli see, mis meid teist korda kotte pakkima suunas. Jah, vihma käest räästa alla. Ma saan muidugi mingil määral aru, et kuna majas oli veel lapsi, siis seati nende tervis ettepoole külaliste omast, aga minu jaoks oli see siiski väga üllatav, et mul 39 palavikus lapsega lahkuda paluti. Õnneks oli kuhu minna. Samas ei soovi ma kellelegi seda kogemust, kui pead palavikust lödi ja kehvast olemisest jorrava lapse riidesse toppima ja autosse panema. Oleks siis veel arstile minek. Kuid mis siin ikka. Eks igaühel ole oma standardid, mille järgi elatakse. Kunagi ütles mulle üks hea sõber, et kuule.. sa ei saa kõiki inimesi enda mõõdupuu järgi hinnata.. siis on terve maailm ju hukas. Ta tegi muidugi nalja, aga kohati oli tal tuline õigus. Inimesed on erinevad ja meie otsused defineerivad, kes me oleme (siinkohal tänud sulle, kes sa mulle selle väga hea ütluse andsid). Loodan, et minu jaoks vägagi kummalisi valikuid ja tegusi teinud inimesed on oma otsustega rahul ja saavad öösel hästi magada. Mina aga olen edaspidi targem ja püüan selliste olukordade tekkimist ennetada.

Meie viimane aadress enne šotti tagasi tulekut oli õnneks väga meeldiv. Inimesed toredad ja suhtumine ka. Kahjuks ei olnud meist asja selle külalislahkuse eest piisavalt tänulikkust üles näitama. Kui D hakkas end juba paremini tundma, siis murdis palavik minu. Ma ei mäletagi millal mul viimati palavik oli. Mul oli tunne, nagu oleksin kohtunud teerulliga ja seda mitu korda järjest. Magada ka ei saanud, sest puusad valutasid ja selg ka. Rinnus oli lõke ja iga liigutus tegi väga haiget. Ühes asendis ei saanud olla, sest puusavalu tahtis hulluks ajada, asendit muuta oli aga hirmus raske ja valus. Kehva enesetunde tipphetk oli köhahoogudega kaasnev oksendamine. Süda ei olnud paha, aga köhahoog oli  nii suur, et tõmbas keha krampi ja kõhukramp viskas maost välja kõik, mis sinna suure vaevaga olin suutnud suruda. ühel hetkel avastasin end vetsu põrandalt potti kallistamas. Liigutada oli valus, köhisin ja öökisin korraga. Pea käis ringi ja nõrk oli olla. Kõrval seisis D ja vaatas mind arusaamatu näoga. Ta sai väga hästi aru, et kõik ei ole ästi, ehkki ma seda talle korrutada püüdsin. Mõtlesin, et kui ma ära peaks minestama, siis saab mu poja tõelise drauma. Kuidagi õnnestus köhimine lõpetada ja seega võisin ka lõpetada romaani potiga. Pesin näo puhtaks ja tuterdasin voodisse. D-d ma sülle võtta ei julenud, kauss, mille kaasa haarasin, tundus niigi väga raske. Ma ausalt ka ei mäleta, millal mul viimati nii sant oll oli. Pugesime voodisse ja D oli meelsasti nõus kaisus olema. See päev mööduski pooluimas. Asti käest sain digiretseptiga rohud ja majarahvas tõi need ka kohale. AB õhtul sisse ja hommikul oli juba niipalju parem, et sai ilma vetsu lidumata köhida.

Seega olime D-ga mõlemad AB peal. Pojal olid kõrvad punased ja ma ei tihanud riskida, et lennukile minnes tal ikka kõrvad valusad. Nüüd käis aga endal võidujooks ajaga, et suuremast haigusest enne lendu jagu saada. Õnneks olime esialgse lennukuupäeva 3 päeva edasi lükanud. Muidu oleks minu kõige hullem haigusepäev olnud ka äralennu päevaks.

Lend möödus meie mõlema jaoks valutult ja seega võib öelda, et läks õnneks. Haiged oleme siiamaani, ehk siis ca 2 nädalat juba, aga palavikku ei ole ja ravime koduste vahenditega. Täna on poja hingamine juba õige pisut vabam ja köhinud ei ole ta ka kuigi palju. Minu nohu on väike aga köha on veel sügav ja vastik. Näis kaua me vindume. Siinne kliima ei ole just ideaalne paranemiseks, aga teen endast parima, et me ruttu terveks saaksime.

Ja mis ma siis kokkuvõtteks ikka oskan öelda. 2011 on kohe soojenduseks alustanud minu harimisega. Programmis on olnud taaskord inimeste erinevad (rõhutan siinkohal, et mitte õiged või valed, vaid justnimelt erinevad )väärtushinnangud. Päris põhjalikult sai trenni minu olematu diplomaatia oskus ja võime vakka olla. Veel kord sai kinnitust tõsiasi, et vahel lihtsalt on asjad hukule määratud, ükskõik kui palju me ka ei püüaks ja sellisel puhul tuleb kasuks oskus end mitte süüdi tunda. Et oleks meil oskust muuta seda, mida saame, kannatlikkust leppida sellega, mida muuta ei saa ja eelkõige tarkust neil kahel vahet teha ;)