6.01.2011

Eelmine talv oli palju lund. Siis olin ma selle üle rõõmus. Tegime trenni ja vaevalt saime platsi liiga kinni sõidetud kui uus 20cm maha sadas. See oli hea. Vastikult külm oli. Päris palju trenne jäi ära, sest oli liiga külm. Sel talvel, nagu ka eelnevatel keerles suur osa mu elust trennide ümber.
See aasta on juba rohkem lund maha sadanud kui eelmise talvega kokku. Paar päeva annab puhata ja siis tuleb uus tuisk ning kogu agoonia hakkab otsast peale. Teed on läbimatud, elekter ära. Kui ei ole endal vajadust kuhugi tormata või midagi teha, siis on huvitav kõrvalt vaadata, kuidas inimesed teevad meeleheitlikke pingutusi, et omale harjumuspärane keskkond taastada. Tänapäeval on inimene kohe eriti rahulolematu. Mässab kõige vastu. Ehk sellepärast mässab ka loodus. Emake maa elab ju ikka oma seaduste järgi. Kui on talv, siis lumi ja jää ning asunikud kohanegu oma elukeskkonnaga. Inimene on aga nagu viirus, tahab keskkonda ikka endale meelepärasemaks tuunida. No kaua see peremeesorganism siis ikka kannatab. Ühel hetkel hakkab vastu. Üleujutus seal, lumetorm siin, maavärin kolmandas kohas.
Ärge saage minust valesti aru. Mulle meldivad mugavused nagu igale teisele inimesele. Alustades mõnusalt hubasest ja soojast kodust, meelepärastest riietest. Internet, vesi toas, soe vesi, hea söök. Kõikvõimalikud poputamised- massaaž, juuksur jne.
Aga vahel ma mõtlen, et kas seda kõik on ikka vaja. On nii palju inimesi, kes tarbivad nii nii kohutavalt palju. Milleks?
Hetkel on elu läinud nii, et olen justkui kodutu ja see on mind pannud asju uuesti läbi mõtlema. Ma olen alati hinnanud oma kodu väärtust. Olen väga palju kolinud ja seepärast on oma kodu minu jaoks midagi väga suurt ja tähtsat. Oma pesa, oma kindlus. Seal on soe, turvaline, mugav ja hea. Üksi neist omadustest aga ei eelda, et tegemist peaks olema lossiga. Ei ole ju vaja jõusaali ja tenniseväljakut ja olümpia pikkuses basseini.

Panen silmad kinni ja kujutan ette, milline saab olema minu pesa. Koht on olemas. Selle nimel on palju vaeva nähtud. Tükk aega seis see söötis, sest ei olnud vaimu peal. Ja ma ei saa midagi teha kui vaimu ei ole. Viimasel ajal tunnen aga iga päevaga üha enam, kuidas tahan seal toimetada. Esialgu teha asju, mis ei vaja olulisi finantse ja kui tekivad vahendid, siis ka maja ehitada.
Väike maja, kus palju avarust, soojust ja valgust. Iga asi omal kohal, et oleks käel hea kasutada ja samas silmal hea vaadata. Kindlasti saab seal olema kamin. Elusa tule valgus ja soojus on hingele head.