Laiskus laiskus lase mind lahti

 Niii, korralikust ööunest võin ma viimasel ajal vaid unistada ja seega olen ma terve päev väsinud ja pahur. Tähtajani on tiksuda vähem kui nädal. Kui tänane välja arvata, siis 3 päeva :s Ainult 3 päeva!! Aeg ikka lendab :) Igatahes annab see lähenev lõpp ka kehas tunda. Vasak puus on mu päeva ja ka öörütmi dikteerinud terve selle aja. Mida aeg edasi, seda õelamalt ja valusamalt. Nüüd on ka parem püüs kampa löönud ja see kooslus ei ole eriti tore. Vasakul küljel olla ei saa, sest valu ajab kogu keha u 30 sek jooksul nii pingesse, et lihtsalt ei kannata olla. Palemal küljel saab küll kauem olla, tunnike v poolteist, aga siis saavutab jäsemete suremisaste juba sellise taseme, et uni on läinud. Siis peab liigutama, aga valikut külge keerata ei ole :(

Voodist või tegelikult üks kõik kust püsti saamine on selline läbirääkimiste küsimus. Ja esimesed sammud on mulle rasked aga kõrvaltvaatajale hirmus naljakad. Taarun jalad harkis nagu part päris mitu sammu enne, kui end sirgeks saan ja enam vähem liikuma. 

Aga parematest asjadest ka. Väga paistes ma ei ole ja kaalu on peal nii 12-13kg kanti. Täitsa harju keskmine. Lõpus, koos liikuvuse kadumisega, viskas neid kilosid päris usinalt. Kui oleks esimese 2 kolmandiku tempos püsinud, siis oleks päris väike kaaluiive olnud. Kõrvetisi ka ei ole ja isu on liigagi hea :)

Ega muud polegi, kui üks ootamine. Pidevad pärimised ja märkused teemal, et nooooohhhh, sa ikka veel veered... ajavad muidugi ülinärvi, aga mis sa teed. Püüan elueest mitte kellelegi turja karata. Mis ma sellega ikka saavutaks. Oleks oma päev rikutud ja teisel kah. 

Nv on horsekas. Tahaks vaatama minna, aga paaripäevasega ma ei hakka sinna küll ronima. Kui ta peaks nüüd kohe kohe tulema. Kui ma koos olen seni, siis püüaks ikka kohale veereda. See on esimene aasta, mil ma seal toimetamas ei ole. Nii hea ajastus oli põnnil, et jättis mu kõrvale üritusest, mille toimumisele oma olen 10 aastat kaasa aidanud, olles üks pisike mutrike vabatahtlike suures pundis.

Ratsutada tahaks ka. Väga väga. Ehkki viimastel nädalatel on puusad nii nõmedad, et ma ei kujuta ette ka, mis tunne mul pärast finaali on ja kas ma üldse jalad alla võtan :D Aga hetkel on küll tahtmine suur. Ei tea kas peaks sadulasse ronima oma suure kõhuga ja siis saaks kohe otse sünnitusmajja minna :D

Aga ega muud ei olegi. Laiskus on suur ja mitte midagi teha ei saa, jaksa ega viitsigi. KOhati ajab see mind marru ja siis ma jälle löön käega, et küll ma jõuan veel rassida nii et seda nägu. Kui tita lõpuks käes,s iis on siin kaks ilmaimet, kes vajavad hoolt ja tähelepanu, sest ilmselt saan DK-st ka ajutiselt kohe jälle tita. Loodan, et ta on piisavalt suur, et pigem mulle abiline olla, kui niisama kaelas rippudes tähelepanu eest võidelda. Aga eks seda saan teada siis, kui see käes on. Ennustada ei oska siin küll mitte keegi mitte midagi.

Vaikne aeg

Vaikselt trennitame. JB sõidab Ottoga ja ehkki kõik ei ole ideaalne, siis üldpilt on tegelikult hea. Eks neid apsakaid tuleb ikka ette. Mulle küll ei meeldi, et need sellistes kummalistes olukordades tulevad ja natuke paneb muretsema selle aja ees, mil ma ehk ise jälle sõita saan, aga noh, ette põdemine ei anna ka midagi. Eks aeg annab arutust, mis ka kuidas asjad edasi lähevad. 

Hetkel pole mul oma trenniteemadest midagi rääkida. Päevad mööduvad ootusärevuses ja ümmargune nagu ma olen, ei jaksa ma suurt midagi teha. Rilluga püüan tasakesi toimetada, aga eks peamine toimetamine jääb sellesse aega, kui ma jälle üksi oma nahas olen ja pisikene on lasknud piisavalt kosuda, et vaikselt ise trennitama saan hakata. Sinnamaani on vaikne aeg. Ma ei saa öelda, et rahulik, sest ärevust ja asju on palju, lihtsalt muudel radadel.

See mis tulema peab, tuleb kindlalt kõik.

Ei läinud kõik asjad päris nii, nagu ma mõtlesin, et oleks võinud minna. Aga ometi said mõned kivid veerema lükatud ja milline saab olema nende tee, näitab tulevik. Tuleb see, mis tulema peab, minu asi on olla kannatlik ja ära oodata ning igast elamusest maksimum võtta. 

Võtsin vastu ühe suure ja tähtsa otsuse, mis pikemalt tulevikku vaadates on kindlasti õge. Olen sellega ehk isegi juba hiljaks jäänud, aga ju ma siis ei olnud varem selleks valmis. Nüüd olen ja tegutsen ka selle nimel. Ees on ootamas põnevad ajad igatahes.

Mu ema pingutab hetkel endal naba selja taha, et saada omale päris oma elamist. Meie kolmekesi õdedega oleme talle nii palju abiks kui saame. Nii nõu kui jõuga. Ootame hetkel kõik värisedes panga otsust laenu kohta ja kui see tuleb positiivne, siis saab korraks kergemalt hingata. Edasi tuleb siis juba korralik renoveerimisprojekt, millega seoses on mul ka oma väike kuri plaan :) Emal endal on aga selle kõigega seoses kuidagi uus hingamine tekkinud ja see on superlahe!

Meie kodune suur suur plaan on ka päris ametlikult käima lükatud ja ka see saab olema paras pähkel pureda kohe väga mitmeks aastaks. Kui alguses ei julenud ma sellele ei mõelda ega rääkida, siis nüüd läheb selline mõnus positiivne revus iga päevaga suuremaks. Tööd, rassimist, planeerimist ja sebimist saab olema nii nii palju, et ma ei kujuta ette kuidas me I-ga 2 lapse kõrvalt selle kõik tehtud saame, aga peame saama. Endale ju teeme ikkagi :)

Kõhutunne

Ma olen selle kirjutamisega viimasel ajal väga lohakas olnud. Mul on selleks 100 vabandust, aga mis need ikka loevad.

Pühapäeval käisid mul külalised. Vana niidu kamp. Terve nädal enne seda olin pojaga kodus, sest ta köhis ja oli nohune ning seega muud ma ei teinud kui koristasin ja kraamisin jõudumööda. Kõik elamise nurgad said üle käidud ja mul on selle üle super hea meel. Aga veel parem meel oli külaliste üle. Sellistel hetkedel ma unistan suuremast elamisest, et saaks mugavamalt külalisi võõrustada, sest mulle meeldivad külalised, aga I tahab privaatsust. Seega jah, eraldi elutuba oleks päris hää :)

I tegi Dommi narile trepi ka. Nüüd on poisil palju parem oma kõrgesse voodisse ronida. Parem ja ohutum. Vol 2 tulek on ka suht kohe ukse ees ja ka sellega on ettevalmistused tehtud. Voodi ootab, turvahäll on olemas, vanker sai puhtaks klopitud ja mõned riidekesed ka valmis vaadatud. Sõbannad varustavad mind hoolega kõige vajalikuga ja seega pole ma midagi ostnud. Apteegist on vaja haiglakotti veel paar asja haarata ja siis polegi muud kui finaali oodata. Ärevus on juba sees :s

Ottokas on tore olnud. Eelmine nädal oli JB haige ja DK ka ja seega sai hobune puhata. Kui aga oleme trenni teinud, siis on seni olnud küll olnud rohkem kui tore ;)
Pühapäeval oli huvitav juhus. Läksin hommikul talli, et karvikutel pesad korda teha ja panin siis Rillu esmalt maneezi ja siis viisin Ottoka ka. Ja mida tegi Otto... Oli ülimalt armukade ja läks konkreetselt Rillule kallale, kui too püüdis minu juurde tulla. Valvas mind nii suure hoolega ja eskortis mind ühest maneezi uksest teiseni nagu tõeline turvamees :D

JB läheb laup võistlema ka. Lagedil on treeningvõistlus ja nii nad siis lähevad proovima, et kuidas on. Ma väga väga väga loodan, et läheb hästi. Esimest korda loodan ma seda rohkem kui ühel põhjusel.

Lisaks on käsil veel mitu erinevat projekti. Mitte just minul, aga minu perekonnal/suguvõsal siis. Seoses nendega on mul nii mõneski asjas väga tugev kõhutunne ja ma tunnen ka muud moodi, et need otsused oleks õiged. kahjuks ei sõltu paljud asjad ainult minust. Aga no võiks ju minna nii, nagu mu tunnen, et peaks minema. Võiks ju. Hoidke mulle pöidlaid ;)

Vässu

Ma ei ole väga ammu kirjutanud ja seda väga proosalisel põhjusel. Õhtul, kui ma lõpuks koju saan, söögi tehtud, lapse söödetud ja voodisse ja siis ise ka voodisse, siis olen lihtsalt liiga väsinud, et piisavalt keskenduda. Ümmargune on väsitav olla ja ega ma siis ei oska ju rahulikult ka olla. Iga päev on mingi ringi sebmine ja rahmeldamine. Terve see nädal olen hommikul koos poistega jalul ja koju saanud alles õhtul hilja. Vässu on peal ja järgmine nädal plaanin rahulikumalt võtta.

Ottokas on olnud väga tore. JB sõidab ja vahele teen ise kordet. Hetkel tundub, et selg on ok. Lamba võtsin ära ja panin geeli, ning hetkel see vist sobib. Trennid on rahulikud ja kerged. Ei ole neil kummalgi vaja liigset punnimist. Teeme tasapisi.

Rillu on ka tubli. Tema oma blogis on kõigest rohkem, aga niipalju siia ka, et käib sadulas ja traavis on juba päris tore. Galopis tasakaal veel logiseb, aga sõidetud on ju vaid mõned korrad. Ta on väga muhedalt rahulik ja tasaklaaluka iseloomuga. Uusi asju vaatab ja mõtleb ja siis polekski nagu midagi olnud. Mõnus poni.

Nv lähen väänasse toimetama ja seega olen ilmselt jälle lödi. Kui mingi hetk saan mõne päeva jutti kodus vedeleda, siis kirjutan pikemalt ka.