Laiskus laiskus lase mind lahti

 Niii, korralikust ööunest võin ma viimasel ajal vaid unistada ja seega olen ma terve päev väsinud ja pahur. Tähtajani on tiksuda vähem kui nädal. Kui tänane välja arvata, siis 3 päeva :s Ainult 3 päeva!! Aeg ikka lendab :) Igatahes annab see lähenev lõpp ka kehas tunda. Vasak puus on mu päeva ja ka öörütmi dikteerinud terve selle aja. Mida aeg edasi, seda õelamalt ja valusamalt. Nüüd on ka parem püüs kampa löönud ja see kooslus ei ole eriti tore. Vasakul küljel olla ei saa, sest valu ajab kogu keha u 30 sek jooksul nii pingesse, et lihtsalt ei kannata olla. Palemal küljel saab küll kauem olla, tunnike v poolteist, aga siis saavutab jäsemete suremisaste juba sellise taseme, et uni on läinud. Siis peab liigutama, aga valikut külge keerata ei ole :(

Voodist või tegelikult üks kõik kust püsti saamine on selline läbirääkimiste küsimus. Ja esimesed sammud on mulle rasked aga kõrvaltvaatajale hirmus naljakad. Taarun jalad harkis nagu part päris mitu sammu enne, kui end sirgeks saan ja enam vähem liikuma. 

Aga parematest asjadest ka. Väga paistes ma ei ole ja kaalu on peal nii 12-13kg kanti. Täitsa harju keskmine. Lõpus, koos liikuvuse kadumisega, viskas neid kilosid päris usinalt. Kui oleks esimese 2 kolmandiku tempos püsinud, siis oleks päris väike kaaluiive olnud. Kõrvetisi ka ei ole ja isu on liigagi hea :)

Ega muud polegi, kui üks ootamine. Pidevad pärimised ja märkused teemal, et nooooohhhh, sa ikka veel veered... ajavad muidugi ülinärvi, aga mis sa teed. Püüan elueest mitte kellelegi turja karata. Mis ma sellega ikka saavutaks. Oleks oma päev rikutud ja teisel kah. 

Nv on horsekas. Tahaks vaatama minna, aga paaripäevasega ma ei hakka sinna küll ronima. Kui ta peaks nüüd kohe kohe tulema. Kui ma koos olen seni, siis püüaks ikka kohale veereda. See on esimene aasta, mil ma seal toimetamas ei ole. Nii hea ajastus oli põnnil, et jättis mu kõrvale üritusest, mille toimumisele oma olen 10 aastat kaasa aidanud, olles üks pisike mutrike vabatahtlike suures pundis.

Ratsutada tahaks ka. Väga väga. Ehkki viimastel nädalatel on puusad nii nõmedad, et ma ei kujuta ette ka, mis tunne mul pärast finaali on ja kas ma üldse jalad alla võtan :D Aga hetkel on küll tahtmine suur. Ei tea kas peaks sadulasse ronima oma suure kõhuga ja siis saaks kohe otse sünnitusmajja minna :D

Aga ega muud ei olegi. Laiskus on suur ja mitte midagi teha ei saa, jaksa ega viitsigi. KOhati ajab see mind marru ja siis ma jälle löön käega, et küll ma jõuan veel rassida nii et seda nägu. Kui tita lõpuks käes,s iis on siin kaks ilmaimet, kes vajavad hoolt ja tähelepanu, sest ilmselt saan DK-st ka ajutiselt kohe jälle tita. Loodan, et ta on piisavalt suur, et pigem mulle abiline olla, kui niisama kaelas rippudes tähelepanu eest võidelda. Aga eks seda saan teada siis, kui see käes on. Ennustada ei oska siin küll mitte keegi mitte midagi.