väikesed rõõmud

Pliks oli 11 päeva vanune, kui ma enam ei kannatanud oodata ja hobuse selga ronisin. Pean ütlema, et selga saamine oli kõige keerulisem osa. Sadulas olla oli täitsa tore, ehkki jõudu ei ole mul üldse. Pikalt tegin sammu ja veidi treevikest ja galoppi ka. Tore tore tore oli :) Rohkem ei ole hetkel sadulasse jõudnud aga tahe on suur. Tahan Ottokaga tiksuda kuniks tunnen end enesekindlamalt ja siis saan juba Rillukest ka kiusama hakata :)

Täna käisid meil külalised J-d vaatamas. I perekond oli esimene ja siis tuli E. Kutsusin teisi ka, aga sügisele iseloomulikult olid paljud haiged ja paaril olid ka plaanid juba tehtud. Külalised on toredad ja päev läks korda. Lisaboonusena saab kodu ka iga kord korda ;) Tegin võileivatorti ja kaerahelbeküpsiseid. I tegi kana-karri salatit. Vanaema tõi õunakooki ja selline lihtne menüü oligi. E tõi veel kodujuustu-vaarika torti, mis on üks mu lemmikuid. Seega oli maiustamist küll ja veel.

Lootus on lolli lohutus.

Väike printsess muudkui magab ja sööb ning loomulikult vajab ka tihedat pesu. Õnneks on ta seni olnud väga muhe ja rahulik laps. teeb häält siis, kui tõesti jama majas on ja ise hakkama ei saa. Näiteks kui mõni krooks jääb siise ja suure puhkimisega sellest jagu ei saa.

Tallis käisin viimati reedel ja tasapisi hakkab hobuseigatsus tunda andma. Kuna ka oma energiatase hakkab taastuma, siis vb võtan selle talli reti lähipäevil ette. Plika sööb iga 3 tunni tagant ja seega peaks ma ilusti jõudma karvikutele kiired paid teha.
Hobunduse osas tundub aasta lõpp põnevaks kujuneda. Tahan väga omale arsti aja saada, et selg üle kontrollida ja leida muredele lahendused. Siis ehk saan reaalsemalt hakata ka trennitamisele mõtlema. Hetkel on aga ka jalutamine selja pärast raske ja 10 min olen läbi. Midagi on seal päris vussis ja ma ise loodan, et asi on lihtsalt lihaste treenituse ja mitte-treenituse nig sellest tulenevate pingete taga. Et nt saaks füsioteraapiasse paar aega ja siis sealt nõu, mis harjutusi ja kuidas teha, et oma selg ja jalad jälle sõna kuulama saada. Siis oleks juba midagi konkreetset, mis ma enda heaks ära teha saaks :)

Ehkki ma salamisi lootsin, et saan kiirelt jalule, siis hetkel tundub see kosumise aeg ikka natuke pikem. Min 3 nädalat on see aeg, millega peaks lapse söömine paika loksuma ja minu keha peaks selle aja jooksul ka aru saama, mida ja kui palju toota. Selle ajaga peaks ka muud haavad paranema ja kui ma saaks kiirelt need harjutused, siis ehk õnnestuks sellest ahelvarest jälle toimiv süsteem püsti klopsida :D
Lootused on kõrgel igatahes.

Jessica.

Sündinud 12.10. 2013, kell 2.00. Kaalus 4089g ja oli 52cm pikk.

Reedel oli mul arsti aeg ja kuna peale oli tiksunud juba 41+1, siis anti ka saatekiri esmaspäevaseks haiglasse minekuks. Tuju nullis sain E-ga kokku ja komeedi imelise koogi saatel said maailma mured lahti arutatud.
Peale seda mõtlesin, et lähen ikka talli ka, sest no kui esmasp peab haiglasse minema, siis ei saa peale seda jupp aega minna talli ja enesetunne oli ka hea.
Tõin Rillu ära ja võtsin ette korralikuma prei ravimise. Soe vesi ja roheline seep pesuks, siis pügasin karvad, kuivatasin jala. Kokku olin peadpidi seal hobuse all üle tunni ma arvan. Pepp uppis oli raske olla küll, aga kükitada ma ka ei julenud.
17.30 istusin autosse, et poistele järele sõita ja tundsin toonust. Imestasin veel ise, et selle küürutamise ajal kõht kõvaks ei tõmmanud. Valus ei olnud ja toonus oli lühike, seega unus peagi. 18.10 olid poisid autos ja ka uus toonus platsis. Ikka väike ja valutu. Olime DK-le lubanud sööma minna ja nii seadsime sammud Mc BBQ-sse. Toit oli hea aga toonuseid tuli veel. U 8 ajal hakkasime koju minema ja I läks ise rooli.
Mulle oli selge, et ilmselt läheb asjaks. I aimas ka, ehkki ma ise midagi ei öelnud. Kodus enam ei saanud rahulikult istuda. Valus ei olnud, aga pingesse vedas ja ajas puusa liigutama. Poja juba magas oma voodis, kui meil kiire hakkas. U 10 ajal juba hingasin ja 10.45 olin autos tagaistmel ja liikusime linna.
Inz viis mind ITK-sse arstide hoole alla ja viis ise vahepeal DK oma venna juurde. Olin juba sünnitustoas kui ta tuli ja sain vanni ronida.
Ma ei tea, ks või kuipalju vesi asja paremaks tegi. Valud olid väga teravad ja tegin seal vees ikka ebanormaalseid hääli. Ämmakas käis vahepeal noomimas, et hinga rahulikult ja ära urise. Tahtsin talle kallale minna. Vahepealsed vaikuse hetked andsid täpselt niipalju puhata, et pea lõi selgeks ja selle asemel, et keskenduda ja jõudu koguda kummitas mul peas vaid mõte kui valus see uus raund saab olema, mis kohe kohe algab. Kell 1 pidi ämmakas tulema KTG-d tegema. Tundsin ise, et epiduraaliks on siis ilmselt juba hilja, sest vahepeal oli mingeid pressi tunde moodi asjandusi valu ajal, aga hingates need kadusid kohe. Kui ta siis jälle minu urina peale vaatam tuli, et nohh, kas juba press või, siis kauplesin end varem aparaadi külge. Püsti olles ei leidnud ta lapse tooneja kamandas mu külili voodisse. Vot see oli tõeliselt vastik. seda osa mäletasin ka DK sünnist, et see aparaadi all olemise aeg oli väga vastik. Liigutada ju ei tohi ja seega ei saa ka asendit otsida ega midagi.
Ämmakas pakkus naerugaasi ja ehkki esimene sõõm justkui kõrvetas mu nina, siis veenis ta mind selle otsa edasi jääma ja nii ma siis võitlesin seal oma klaustrofoobiaga. Nii raske oli sisse hingata, et vahepeal oli mul tunne, et ei saa üldse õhku kätte. Vaidlesime epiduraali teemadel, ehkki sisetunne ütles, et ma kaotan selle võitluse nagunii. Kohe kui ta mu sellili keeras, et veenduda, kas on veel aega, läks tegudeks. Ei mingit aega enam. Klammerdusin ühe käega mingi metalltoru külge, mis hiljem osutus tilguti kanduriks, ja teise käega naerugaasi otsiku külge. Vahepeal mõtlesin, et mis siis saab, kui ma selle plastikjulla pilbasteks pigistan, aga ilmselt on see siiski tehtud mõeldes sellistele olukordadele ja järele see ei andnud.
Mulle tundus, et see pressimise osa oli pikk ja piinarikas. I ja ilmselt ka kogu ülejäänud tallinn sai veenduda minu häälepaelte võimsuses. Kuidas kogu see seltskond seal palatis kurdiks ei jäänud, ma ei tea.

Kui preili siis lõpeks käes oli ja kõhule pandi, näitas kell 2.00 Natuke oli hääleharjutusi ja siis imemisharjutusi. Mina sain mõned ilupisted ja siis oli puhkeaeg. Enne sünnitustoast ära minekut mõõdeti ja kaaluti preili üle ja pakiti sisse. Sooja lambi all tuli hiiglaslik haigutus ja nii ta uinus. Kohe me perepalatit ei saanud ja seega läks I koju magama. Mina püüdsin ka puhata. Preili magas aga õnnist und. Magas ja magas. Järgmine söögikord oligi sunniviisilise äratamise peale, sest arst tahtis last näha :)

Ja nii ta siis tuli. Meie pere kõige värskem liige Jessica. Nime valis variantide seast välja DK, väites, et teised variandid talle ei meeldi ja Jessi pidavat väga armas olema. Ja ju siis pidi just see nimi olema, sest see oli üks esimesi nimesid, mida me juba DK ootuse ajal mõtlesime, et võiks panna, kui sünniks tüdruk.

40+1

Käisin Thisil. Esimest korda lihtsalt vaatajana. Eelnevad 10a olen olnud meeskonnas. Seekord ilmselgelt ei oleks välja mänginud :D

Paiste olen ka läinud ja jalad on nagu punnis vorstikesed. Istusin rätsepaistes u 10min ja jalale jäi sellest hullem vorp :s Arsti aeg oli ka täna ja kaaluiibes on paistetus ka hästi näha. Arst soovitas vett juua ja jalgu üleval hoida ja puhata. Hommi saku halli minnes võtan sellise koha, kus saan jalad üles panna :D
Muidu uusi muresid pole. Puus on ikka nõme ja aina nõmedamaks läheb, aga samas pole tal kaua aega enam jäänud mind piinata. Kaua see väike tegelane ikka seal kõhus end peidab. Tähtaeg on möödas ja seega on tema saabumine vaid aja küsimus. Seniks olen vapper ja valmistun moraalselt raskeks finaaliks.

Järgmine kontrollaeg arstile on järgmine reede. Kui vahepeal ei ole tegudeks läinud, siis vaadatakase tita ja minu enesetunne üle ja siis otsustame, et kas panna aeg protsessi kiirendamiseks, või oodata veel. ma ise loodan, et ma rohkem enam paiste ei lähe ja et kõik asjad toimuvad ikka ise just siis kui aeg küps. Mingit surkimist v torkimist ma ei tahaks.

Ma tahan.. Ei, ma vajan, et mind mõistetaks...

Loodus tühja kohta ei salli, seda teavad kõik. Kui palju me anname aga igapäevaselt endale aru, et ka meie endi mõistus ei salli tühimikke, on omaette küsimus. Kui inimesel jääb mingis olukorras infot puudi või jääb see auklikuks, siis lülitub aju automaatselt "täida lüngad" reziimi ja nii need tühimikud kaovad. Paraku aga ei pruugi vastused alati õiged olla. Või noh, igal asjal on alati mitu tahku ja seega on keeruline õiget ja valed defineerida, aga need meie poolt täidetud lüngad vastavad siis meie nägemusele, mitte aga selle teise olukorras osaleva poole nägemusele või tunnetele. Ja nii tehakse tihti "omad järeldused" ja vastavalt neile kujuneb arvamus ja emotsioon. Aga kui tihti juhtub seda, et need lüngad, mida teine vestluse pool ei ole suutnud või osanud kohe täita ja ära rääkida, täidetakse vale nurga alt vaadates ning seetõttu saab kogu pilt kallutatud? Kui tihti on need omad järeldused seega väga kallutatud ja egoistlik? Kui tihti me oma vestluskaaslast päriselt aktiivselt kuulame ja püüame teda päriselt mõista? Tema tundeid ja mõtteid.. Et saada aru, kust ja miks need tunded on tekkinud, mida ta meile seletada püüab..

Kui vestlus on sõbralik ja mõlemat poolt huvitav, siis on seda võrdlemisi lihtne teha, aga mis saab siis kui tegu on konfliktiga... Kuidas lahendada erimeelsused nii, et ei tekiks paksu verd ja et tülist tõuseks kahju asmel kasu?
Mõlemad osapooled peaksid saama oma tunded lõpuni välja rääkida ja samal ajal tajuda ka seda, et teine osapool püüab mõista ja mõistabki. Ja et siis, kui mõlemid saavad aru, miks kust ja kuidas need emotsioonid tekkisid, leida koos lahendused, mis rahuldaks mõlemat osapoolt. Leida kompromiss, mis päriselt ka oleks läbi räägitud. Et ei jääks okast hinge..

Igasugused suhtlemise jne õpikud räägivad neist aktiivse kuulamise tehnikatest väga palju. Võta aga raamat lahti ja loe.. Paljud inimesed saavadki sellest abi. Olen isegi mitmel meekonntöö jne koolitusel käinud, kus suhtluskoolitus võttis enamuse ajast. Aga miks on nii, et väga paljud noored ja ka täiskasvanud inimesed ei oskagi rasketes olukordades käituda või räkida, konflikte lahendada?
Mina ise olen oiii oooooiii kui palju elult peksa saanud selle eest, et ma ei ole osanud suhelda. Olen siia maani päris terava ütlemisega. Õnneks olen vanemaks ja targemaks saanud, oma vigu tunnistanud ja kõvasti kõvasti õppinud.

Alles hiljuti lugesin artiklit, kus käsitleti noorte saamatust, õpitud abitust nii elulistes oskustes kui ka suhtlemises. Et kodust ei anta kaasa vajalikke oskusi ja lapsi peetakse vati sees. Tööd tegema ei panda (kodused toimetused jne, mitte mingi kontimurdev koormus), suhtlemine on noortel arvuti vahendusel, kus teise inimese kehakeele lugemist ei saagi õppida ja vanemate omavahelist suhtlust lapsed jälgida ei saa, sest väga paljudel ongi ainult üks vanem.
Mina olin ka väga väike, kui mu vanemad lahutasid. Sellest ajast kui nad koos olid ei mäleta ma ka mingeid normaalseid ja produktiivseid arutelusi. Ausalt öeldes ei mäleta ma sellist sooja suhtlust üldse. Kui oli tüli, siis oli kodusõda ja mingist kuulamisest või seletamisest või mõistmisest oli asi ikka väga kaugel. Ja kui siis suurem olin ja emaga elasime, siis polnud meil ka mingeid konfliktide lahendamisi. Konflikte nagu polnudki, sest mis oli lubatud see oli ja mis ei olnud, see ei olnud ja otsus edasikaebamisele ei kuulunud. Ja nii ma siis pidingi õppima väljaspool kodu valusate vitste plaksudes. Õnneks on olnud mu elus piisavalt palju "õpetajaid". Nii neid, kellega suhted katkesid, kui ka neid, kellega siiamaani läbi saan, hoolimata korralikest kätsimistest.

Miks ma seda kõike kirjutan? Lihtsalt oli mõte, et peaks. Lugesin seda artiklit ja see laagerdus ja vaatasin maailma avatud silmadega ja seal kirjutatu oli valusalt tabav. Ja nii siis paningi oma mõtted ka kirja. Eelkõige iseendale, et mul oleks nüüd juba oidu produktiivselt suhelda ja et eelkõige oleks mul olidu õpetada oma (kohe kohe ) lastele kuidas suhelda nii, et ka erimeelsustest tõuseks tulu mõlemale poolele. Kuidas tülitseda kasulikult. Kuidas tülitseda nii, et kumbi osapool ei tunneks ennast alandatult või alla surutuna.
Iga päev ja lausa mitu korda päevas on mul vaja DK-ga piike murda. Küll ei viitsi riidesse panna, siis ei ole kannatust oodata kuniks ma teise inimesega jutu lõpetan. Või siis ei taha meeles püsida, et ohtlikes kohtades ei tohi tormata ja mürgeldada. Jne jne. Nii ma siis püüan iga päev tubli olla ja oma püsimatule 4,5sele reegleid selgitada nii, et ta siiski tunneks, et ma mõistan ta tundeid ja soove, kuid reeglitest peab ikka kinni pidama. Ning et ma ei keela talle asju ja tegevusi mitte tema ahistamiseks ja kiusamiseks, vaid mõeldes tema heaolule. Turvalisusest ja ohtlikusest räägin ma ka, aga ega tal veel ohutunnet ei ole ja seega rõhun pigem sellele, et ma hoolin temast ja tahan, et tal oleks hea olla. Tundub, et see jõuab hetkel paremini kohale ning on seega arusaadavam. Ja peamine ongi ju see, et teine osapool aru saaks, vahet pole, et ta on kõigest 4,5.