Jessica.

Sündinud 12.10. 2013, kell 2.00. Kaalus 4089g ja oli 52cm pikk.

Reedel oli mul arsti aeg ja kuna peale oli tiksunud juba 41+1, siis anti ka saatekiri esmaspäevaseks haiglasse minekuks. Tuju nullis sain E-ga kokku ja komeedi imelise koogi saatel said maailma mured lahti arutatud.
Peale seda mõtlesin, et lähen ikka talli ka, sest no kui esmasp peab haiglasse minema, siis ei saa peale seda jupp aega minna talli ja enesetunne oli ka hea.
Tõin Rillu ära ja võtsin ette korralikuma prei ravimise. Soe vesi ja roheline seep pesuks, siis pügasin karvad, kuivatasin jala. Kokku olin peadpidi seal hobuse all üle tunni ma arvan. Pepp uppis oli raske olla küll, aga kükitada ma ka ei julenud.
17.30 istusin autosse, et poistele järele sõita ja tundsin toonust. Imestasin veel ise, et selle küürutamise ajal kõht kõvaks ei tõmmanud. Valus ei olnud ja toonus oli lühike, seega unus peagi. 18.10 olid poisid autos ja ka uus toonus platsis. Ikka väike ja valutu. Olime DK-le lubanud sööma minna ja nii seadsime sammud Mc BBQ-sse. Toit oli hea aga toonuseid tuli veel. U 8 ajal hakkasime koju minema ja I läks ise rooli.
Mulle oli selge, et ilmselt läheb asjaks. I aimas ka, ehkki ma ise midagi ei öelnud. Kodus enam ei saanud rahulikult istuda. Valus ei olnud, aga pingesse vedas ja ajas puusa liigutama. Poja juba magas oma voodis, kui meil kiire hakkas. U 10 ajal juba hingasin ja 10.45 olin autos tagaistmel ja liikusime linna.
Inz viis mind ITK-sse arstide hoole alla ja viis ise vahepeal DK oma venna juurde. Olin juba sünnitustoas kui ta tuli ja sain vanni ronida.
Ma ei tea, ks või kuipalju vesi asja paremaks tegi. Valud olid väga teravad ja tegin seal vees ikka ebanormaalseid hääli. Ämmakas käis vahepeal noomimas, et hinga rahulikult ja ära urise. Tahtsin talle kallale minna. Vahepealsed vaikuse hetked andsid täpselt niipalju puhata, et pea lõi selgeks ja selle asemel, et keskenduda ja jõudu koguda kummitas mul peas vaid mõte kui valus see uus raund saab olema, mis kohe kohe algab. Kell 1 pidi ämmakas tulema KTG-d tegema. Tundsin ise, et epiduraaliks on siis ilmselt juba hilja, sest vahepeal oli mingeid pressi tunde moodi asjandusi valu ajal, aga hingates need kadusid kohe. Kui ta siis jälle minu urina peale vaatam tuli, et nohh, kas juba press või, siis kauplesin end varem aparaadi külge. Püsti olles ei leidnud ta lapse tooneja kamandas mu külili voodisse. Vot see oli tõeliselt vastik. seda osa mäletasin ka DK sünnist, et see aparaadi all olemise aeg oli väga vastik. Liigutada ju ei tohi ja seega ei saa ka asendit otsida ega midagi.
Ämmakas pakkus naerugaasi ja ehkki esimene sõõm justkui kõrvetas mu nina, siis veenis ta mind selle otsa edasi jääma ja nii ma siis võitlesin seal oma klaustrofoobiaga. Nii raske oli sisse hingata, et vahepeal oli mul tunne, et ei saa üldse õhku kätte. Vaidlesime epiduraali teemadel, ehkki sisetunne ütles, et ma kaotan selle võitluse nagunii. Kohe kui ta mu sellili keeras, et veenduda, kas on veel aega, läks tegudeks. Ei mingit aega enam. Klammerdusin ühe käega mingi metalltoru külge, mis hiljem osutus tilguti kanduriks, ja teise käega naerugaasi otsiku külge. Vahepeal mõtlesin, et mis siis saab, kui ma selle plastikjulla pilbasteks pigistan, aga ilmselt on see siiski tehtud mõeldes sellistele olukordadele ja järele see ei andnud.
Mulle tundus, et see pressimise osa oli pikk ja piinarikas. I ja ilmselt ka kogu ülejäänud tallinn sai veenduda minu häälepaelte võimsuses. Kuidas kogu see seltskond seal palatis kurdiks ei jäänud, ma ei tea.

Kui preili siis lõpeks käes oli ja kõhule pandi, näitas kell 2.00 Natuke oli hääleharjutusi ja siis imemisharjutusi. Mina sain mõned ilupisted ja siis oli puhkeaeg. Enne sünnitustoast ära minekut mõõdeti ja kaaluti preili üle ja pakiti sisse. Sooja lambi all tuli hiiglaslik haigutus ja nii ta uinus. Kohe me perepalatit ei saanud ja seega läks I koju magama. Mina püüdsin ka puhata. Preili magas aga õnnist und. Magas ja magas. Järgmine söögikord oligi sunniviisilise äratamise peale, sest arst tahtis last näha :)

Ja nii ta siis tuli. Meie pere kõige värskem liige Jessica. Nime valis variantide seast välja DK, väites, et teised variandid talle ei meeldi ja Jessi pidavat väga armas olema. Ja ju siis pidi just see nimi olema, sest see oli üks esimesi nimesid, mida me juba DK ootuse ajal mõtlesime, et võiks panna, kui sünniks tüdruk.