Loodus tühja kohta ei salli, seda teavad kõik. Kui palju me anname aga igapäevaselt endale aru, et ka meie endi mõistus ei salli tühimikke, on omaette küsimus. Kui inimesel jääb mingis olukorras infot puudi või jääb see auklikuks, siis lülitub aju automaatselt "täida lüngad" reziimi ja nii need tühimikud kaovad. Paraku aga ei pruugi vastused alati õiged olla. Või noh, igal asjal on alati mitu tahku ja seega on keeruline õiget ja valed defineerida, aga need meie poolt täidetud lüngad vastavad siis meie nägemusele, mitte aga selle teise olukorras osaleva poole nägemusele või tunnetele. Ja nii tehakse tihti "omad järeldused" ja vastavalt neile kujuneb arvamus ja emotsioon. Aga kui tihti juhtub seda, et need lüngad, mida teine vestluse pool ei ole suutnud või osanud kohe täita ja ära rääkida, täidetakse vale nurga alt vaadates ning seetõttu saab kogu pilt kallutatud? Kui tihti on need omad järeldused seega väga kallutatud ja egoistlik? Kui tihti me oma vestluskaaslast päriselt aktiivselt kuulame ja püüame teda päriselt mõista? Tema tundeid ja mõtteid.. Et saada aru, kust ja miks need tunded on tekkinud, mida ta meile seletada püüab..
Kui vestlus on sõbralik ja mõlemat poolt huvitav, siis on seda võrdlemisi lihtne teha, aga mis saab siis kui tegu on konfliktiga... Kuidas lahendada erimeelsused nii, et ei tekiks paksu verd ja et tülist tõuseks kahju asmel kasu?
Mõlemad osapooled peaksid saama oma tunded lõpuni välja rääkida ja samal ajal tajuda ka seda, et teine osapool püüab mõista ja mõistabki. Ja et siis, kui mõlemid saavad aru, miks kust ja kuidas need emotsioonid tekkisid, leida koos lahendused, mis rahuldaks mõlemat osapoolt. Leida kompromiss, mis päriselt ka oleks läbi räägitud. Et ei jääks okast hinge..
Igasugused suhtlemise jne õpikud räägivad neist aktiivse kuulamise tehnikatest väga palju. Võta aga raamat lahti ja loe.. Paljud inimesed saavadki sellest abi. Olen isegi mitmel meekonntöö jne koolitusel käinud, kus suhtluskoolitus võttis enamuse ajast. Aga miks on nii, et väga paljud noored ja ka täiskasvanud inimesed ei oskagi rasketes olukordades käituda või räkida, konflikte lahendada?
Mina ise olen oiii oooooiii kui palju elult peksa saanud selle eest, et ma ei ole osanud suhelda. Olen siia maani päris terava ütlemisega. Õnneks olen vanemaks ja targemaks saanud, oma vigu tunnistanud ja kõvasti kõvasti õppinud.
Alles hiljuti lugesin artiklit, kus käsitleti noorte saamatust, õpitud abitust nii elulistes oskustes kui ka suhtlemises. Et kodust ei anta kaasa vajalikke oskusi ja lapsi peetakse vati sees. Tööd tegema ei panda (kodused toimetused jne, mitte mingi kontimurdev koormus), suhtlemine on noortel arvuti vahendusel, kus teise inimese kehakeele lugemist ei saagi õppida ja vanemate omavahelist suhtlust lapsed jälgida ei saa, sest väga paljudel ongi ainult üks vanem.
Mina olin ka väga väike, kui mu vanemad lahutasid. Sellest ajast kui nad koos olid ei mäleta ma ka mingeid normaalseid ja produktiivseid arutelusi. Ausalt öeldes ei mäleta ma sellist sooja suhtlust üldse. Kui oli tüli, siis oli kodusõda ja mingist kuulamisest või seletamisest või mõistmisest oli asi ikka väga kaugel. Ja kui siis suurem olin ja emaga elasime, siis polnud meil ka mingeid konfliktide lahendamisi. Konflikte nagu polnudki, sest mis oli lubatud see oli ja mis ei olnud, see ei olnud ja otsus edasikaebamisele ei kuulunud. Ja nii ma siis pidingi õppima väljaspool kodu valusate vitste plaksudes. Õnneks on olnud mu elus piisavalt palju "õpetajaid". Nii neid, kellega suhted katkesid, kui ka neid, kellega siiamaani läbi saan, hoolimata korralikest kätsimistest.
Miks ma seda kõike kirjutan? Lihtsalt oli mõte, et peaks. Lugesin seda artiklit ja see laagerdus ja vaatasin maailma avatud silmadega ja seal kirjutatu oli valusalt tabav. Ja nii siis paningi oma mõtted ka kirja. Eelkõige iseendale, et mul oleks nüüd juba oidu produktiivselt suhelda ja et eelkõige oleks mul olidu õpetada oma (kohe kohe ) lastele kuidas suhelda nii, et ka erimeelsustest tõuseks tulu mõlemale poolele. Kuidas tülitseda kasulikult. Kuidas tülitseda nii, et kumbi osapool ei tunneks ennast alandatult või alla surutuna.
Iga päev ja lausa mitu korda päevas on mul vaja DK-ga piike murda. Küll ei viitsi riidesse panna, siis ei ole kannatust oodata kuniks ma teise inimesega jutu lõpetan. Või siis ei taha meeles püsida, et ohtlikes kohtades ei tohi tormata ja mürgeldada. Jne jne. Nii ma siis püüan iga päev tubli olla ja oma püsimatule 4,5sele reegleid selgitada nii, et ta siiski tunneks, et ma mõistan ta tundeid ja soove, kuid reeglitest peab ikka kinni pidama. Ning et ma ei keela talle asju ja tegevusi mitte tema ahistamiseks ja kiusamiseks, vaid mõeldes tema heaolule. Turvalisusest ja ohtlikusest räägin ma ka, aga ega tal veel ohutunnet ei ole ja seega rõhun pigem sellele, et ma hoolin temast ja tahan, et tal oleks hea olla. Tundub, et see jõuab hetkel paremini kohale ning on seega arusaadavam. Ja peamine ongi ju see, et teine osapool aru saaks, vahet pole, et ta on kõigest 4,5.
No comments:
Post a Comment