Kodune argipäev

Oii kui ammu ma ei ole kirjutanud. Liiga liiga ammu. Vahepeal on palju sellist juhtunud, mis on rõõmu või muret toonud kuid enmust sellest ma vist ei mäletagi enam. Juu siis polnud oluline. Iga päev on tähelepanu nõudev ja see mis oli eile, oli eile.

Jess kasvab mühinal. Sööb palju ja magab hästi ja kasvab. Hetkel on ta aga kahjuks haige. Eelmise nädala alguses tuli nohu. Helistasin kohe arstile ja sain pereõe toru otsa. Juhised saadud tegutsesime. Loputasime nina ja võtsime tati rhinomeriga ära. Kuna palavikku ei olnud, käisime õe soovitusel ka õues.
Neljapäeva õhtul aga hingas ta kuidagi imelikult ja hirm puges mulle hinge. Reedel saime arstile ja tulemus oli jube. Kops üleni tatti täis... iga viimane kui nurk :s Kuna meil on kodus ultraheliinhalaator, siis saime rohud ja ei pidanud haiglasse minema. Olin terve päeva nagu mulli sees. Tuim ja paanikas samal ajal. Jube tunne. Väga jube. Ärkasin sellest mullist alles 11 ajal õhtul ja kõik päeva toimetused olid tegemata. Paras jama, aga mis seal ikka.
Tänseks on tal natuke parem. Teisipäevane kontroll näitas, et kopsupõhjas enam ei lurise. Ragiseb veel mehiselt, aga lurinat on palju vähem ja see on progress. Aurutame aga edasi ja klopime tatti välja. Homme jälle kontrolli.

DK käib aias nagu ikka ja on ise sellega väga rahul. Nüüd on tal ka kaks erinevat trenni ehk 4x nädalas on organiseeritud tegevus tema energiavarude vähendamiseks. E ja K ujumine ja T ja R judo. Peab mainima, et plaan töötab :D Peale trenni on ta küpse ja kustub ilma pikema jututa oma voodisse. Täna jäigi ta üldse koju puhkama, sest pikad päevad on väsitavad ja näha on, et lisapäev kodus on hea. Nii saab ta ka minuga rohkem koos olla ja saame koos asju teha. Täna tegime koos süüa ja siis mugisime selle hea ja parema ka ära :D

Kuna asjad käivad ikka kambakesi, siis laup, 23.11. oli mul ka koolitus. Sedakorda aga mitte ei  käinud ma ise targemaks saamas, vaid jagasin oma kogemusi teistega. Pabin oli suur, aga kui suu lahti tegin, siis närv rahunes ja tore oli. Väga väga tore oli :)
Ja kuigi mina justkui olin õppetaja rollis, siis õppisin ka ise kõvasti. Järgmine kord olen kindlasti tublim. Loodan, et see võimalus ikka tuleb veel.

Ratsutama ei ole ma jõudnud. Ja selles liinis olen ma väga kahevahel. Tihti on asi kättevõtmise taga. Ebakindlus on sisse pugenud ja ei ole midagi hävitavamat, kui iseendas kahtlemine. Ottoga seoses on ka muutuste tuuled puhumas. Jälle.. Aga muutus annab alati võimaluse uuteks kogemusteks ja seega tuleb seda vaadata kui head asja.

Maja projektiga liiguvad ka asjad järjest edasi. Jah, me võtsime selle suure asja ette ja nüüd ei ole enam tagasiteed :) Viimane külastus arhitektide juurde oli väga rõõmustav. Tahaks juba koppa maasse lüüa. Kust küll saaks palju palju raha :D Kui projekt lõplik ja kinnitatud jne, siis panen vb pilte ka. Seniks aga hellitan oma väikeses peas unistusi, milline meie kodu olema hakkab. I on vaikselt oma avaruse lembuse läbi surunud ja võrdlemisi palju ruumi on igal pool. Mina olen rohkem koopaelamik, aga küll ma leian ka oma nurga, kuhu seda koopalembust rakendada :)