Kui emmel on emme olemisest puhkus

Siis emme läheb talli :)

Hommik algas Ottoka juures, kus väike sugulane käis suure loomaga tutvust tegemas. Vatasime puhastasime ja tegelesime ning siis sai ka ratsutada. Minu olematu jooksuvorm muidugi pani piirid paika, aga laps oli rõõmus ja hobune ka, sest väikeste tüdrukute taskutest poetub ju alati head-paremat kraami ka suksule. Ottokale väga meeldivad sellised külalised, kes tulevad, sügavad igalt poolt ja annavad leiba ning kogu "trenn" piirdub paari ringi traaviga, mille juures mina end juba olen hingetuks jooksnud.

Edasi läksin Rillu juurde. Esialgu oli mul suur plaan, et täna ma lähen ratsutama temaga. Teen kordet ette ja võtan siis julguse rindu ja ronin selga. Tõin ta koplist ära ja hakkaisn puhastama ja ossaapühamanna kui palju karvu tuli. Kuna mul oli klipper autos, siis mõtlesin vaadata mis nägu ta selle peale teeb. Mõeldud-tehtud. Surina peale ei teinud midagi. Hakkasin siis otsast pihta. Tegin seda boksis, et tal oleks vabadus soovi korral liikuda. Ei tahtnud teda kinni sidumisega ahistada. Esialgu kaela pealt tehes läks natuke pingesse, aga ei liigutanud. Mida edasi, seda rahulikumaks ta muutus ja enne kui ma arugi sain olin tal juba peadpidi kõhu all. Natuke tegin ka jalgu ja kuna aku veel kestis siis proovisin ka põsed puhtaks teha ja no nii rahulikult lasi teha. Mul oli ikka lõug maani pool aega, et kui mõistlik saab üks ponipunn olla :)

Kiitsin teda palju ja andsin porgandit ja hakkasin teda koplisse tagasi viima. Nii tubli käitumise eest ometi trenniga ei karista ju. Aga poolel teel püüdis M mu kinni ja jutu käigus tekkis plaan hoopis põllule sõitma minna. No ja nii ma siis oma väriseva tagumiku panti panin. Turvavesti üle oli mul siiralt hea meel! Juuksed panin ka kõrgemale kinni, et kaska oleks hästi peas ja viskasin Rillukale varustuse selga.
Sammus põlluni minnes oli ta täitsa viisakas, ehkki mina olin pool aega hirmust kange ja ootasin, et no millal ta siis nüüd minuga koos põõsasse kargab :D Põllul tegin veel sammu, peatusi ja küsisin järeleandlikust külgsuunas. Vasakule ta väga ei tahtnud anda pehmeks ja hakks ringitama, aga saime jutule ja rohkem ei küsinud. Ja siis..
Esimene traavimärguanne jaaaaaa jugama. Ikka pedaal põhja ja punuma niipalju  kui torust tuli. Jokk. Olin korraga nii vihane kui ka hirmul. Vasakule ta ei keeranud ja otse tagasi võtta oli lootusetu. Panime tuhatnelja mööda külavaheteed ja ma mõtlesin, et kui ta küüd ehmatab ja küljele hüppab, siis saan ma oma vesti turvalisuse järele proovida. Surusin jala ette pidurisse ja püüdisn teda küll leebemalt küll karmimalt tagsi sikutada kuni tundsin, et nüüd on ta selleks valmis ja saimegi seisma. Kiitsin kohe peatuse eest ja keerasin otsa tagasi teiste poole. Tuiasime tagasi, mul jalad värisemas :D Mõtlesin, et pean nüüd ikka selle traavi korda saama, sest muidu hakkab ta iga kord nii jurama. Võtsin aga paremale voldile ja paar korda katsus ikka veel jugama panna, aga kuna ta paremale on hästi juhitav, siis püsis voldil ja ei läinud lippama. Lõpuks oli traav nii mõnus. Suur ja mugav. Ainult õlaga lainetab ikka päris omajagu veel.
Võtsin siis julguse kokku ja tegin galoppi ka. Alguses paremale ja siis vasakule. Vasakule tõusis alguses valesse jalga ja tahtis jälle minekut teha, aga kohe voldile ja hääle peale rahunes kiiresti. Katse kaks oli edukas.

Ma olin niiiii väsinud lõpuks. Läbi nagu läti raha. Aga samas ka väga rahul selle eneseületuse pärast :) Nii tore nii tore. Tahaks väga võimalikult ruttu jälle sõitma jõuda. Eks näis, kuidas õnnestub.

Vot selline hobuseline päev oli täna. Õhtul grillisime kodus, sest sellist imelist sooja õhtut ei saa ju ometi raisata. Väiksed kullakesed on voodites ja pisike magab juba. Kohe sätin ennast ka teki alla, sest homme on ju uue töönädala algus ja uued toimetused teha.

Kevad!

Kevad on õues! Ükspäev oli juba nagu suvi. Isegi mina vana külmavares olin lühkarite ja t-särgiga õues. Tola nagu ma olen ei pannud ma aga mütsi pähe jaaaa loomulikult sain ulmelise peavalu õhtuks. Naiss. Õhtul oli meil teater. Esimest korda üle pika pika aja läksime I-ga kahekesi välja ja vanaema tuli lapsi hoidma. No ütleme nii, et ma olin ikka päris pabinas. Kohe nii pabinas, et ei olnud isegi taipu näidata kus mähkud on jne. Õnneks I-l oli :)

Teater oli superlahe. Mulle väga meeldib teatris käia. Kahjuks saab seda liiga harva lubada, aga no meil on ikka häid näitlejaid. Väike tutvustus siin: Link

Koju jõudes lapsed magasid ja kõik olla kenasti sujunud. Ma ei tea, kas see oli vanaema diplomaatia, või olidki tibud tublid. Aga no maja oli püsti ja vanaema ka ühes tükis, seega vast liiga hull ei olnud :D

Peavalu oli alles ka järgmisel päeval ja see nullis mu päevased plaanid ära, aga noh, mis seal ikka. Olin kodus teki alla ja õhtuks niipalju vormis, et I vennanaise sünnipäevale minna. D on sellest nädalast lasteaias (näis kauaks :s  ) ja seega sain ma voodis oma valutavat peakest ravida. Jõin palju palju vett ja hoidusin vilkuvatest ekraanidest ning õhtuks olin kombes. 

Ei saa mina aga aru, kuhu mul kodus olles aeg kaob. Või no tegelikult kaob see aeg mul igalpool liiga kiiresti käest. Kuidagi ei jõua mitte midagi tehtud, ehkki J on väga hea laps ja mängib ka omaette täitsa hästi. Vahepeal tegeleme koos aga mul on ka seda pausiaega. Vabandan end välja sellega,e t need pausid on lühikesed ja siis ei jõuagi muud kui nõud pestud ja ise söödud ja veel mõned kiiremad asjad. Pikemalt kestvaid ettevõtmisi veel teha ei saa. Lõunauni küll on nats kobedam, aga siis ma tavaliselt tegelen endale mingisuguse toidu tegemise, selle manustamise ja siis tagajärgede koristamisega, ning siis pliks juba virgub. Noh jah, ei ole ma kaheksajalg või super-ema, et kõik oleks kogu aeg tehtud. Täitsa tavaline inimene, mis parata :D

Olen nüüd püüdnud oma pnskarite-võimlemiskava ka teha. Või no sellest originaalkavast on vaid kõhulihased ja plank järel. Muud asjad on omalooming, aaaagaa ma vähemalt teen midagigi, et vaalakesest jälle toimiv keha tekiks. Ükspäev sai olukorra sunnil kerge sprint tehtud ja mul tahtis süda rõõmust välja karata, et puus ei kobisenudki nende kiiremate liigutuste peale. Võib-olla.... võib-olla kui ma end hästi julgeks mõtlen, siis saan ka sadulasse tagasi varsti :)

Aeg lendab

Pisike plika ajas end täna võrekas toe najal püsti. Vanuseks 6kuud ja 1päev. Panin ta istuma, et endale tuduriided selga panna ja siis veel enne lapse ööund ta täis tankida. tema aga krahmas võreka pülhad oma väikestesse pihkudesse ja ajas jalad alla :)
Vennast on ta küll sutsu maas selle asjaga, aga kasvu on tal see eest rohkem. 5 kuu vanuselt oli 68cm ja 7500g, mis poi poisi 9 kuu mõõdud. Ja eks seda suuremat keha ongi ju raskem liigutada onju :D

Käisime täna sõprade lapse 1a sünnal ja eks J siis vaatas seal kuidas too preili omal jalal ringi tatsus. Otsustas ka selle seismise ära proovida :)

6 kuud

Täna varahommikul, või no tegelikult küll öösel, kell 2, sai meie pere psamuna 6 kuud vanaks. Juba!! Ma vaatan neid D-ga ja ikka veel on vahel raske uskuda, et mina olen "ema".
Külalised käisid ka. Pidasime I sünna ka koos preilna poole aasta peoga. I vanemad ja venna pere käisid. Mulle meeldivad külalised. Väga hea motivatsioonilaks elamine ära kraamida ja asju korda teha. Seekord sai ammu hädasti vaja olnud iluravi esik ja vannitoa uks. I võttis ukse eest ja katkus ukseraami vanast jamast paljaks. Mina võtsin värvi maha ja lihvisin relakaga siledaks. Siis liivapaberiga üle ja valge lakk peale. Meil oli veel alles laelaudu ja neist saigi uued ukseplaadid. Lakkisin sama valge puidulakiga ära ja no sai väga kobe :) Seda ust lihvides ja lakkides oli nii mõnus olla. Mulle kohe meeldib vanadele asjadele uuenduskuuri teha ja uus elu neile sisse puhuda. Ja no kui head on hed tööriistad!!! Meie relakas on oli tol hetkel mu lemmik asi :)
Aga ega tglikult ei ole vahet, mis töö või tegemine käsil, head tööriistad on üliolulised, olgu tegu siis sae, relaka, tolmuimeja, panni või lihanoaga. Ostsin eile noateritaja ja no lausa lust oli täna külalistele sööki teha.

Pressisime meid kõiki meie tibatillukesse elamisse kuidagimoodi ikka ära, sest ilm ei soosinud õues olemist. Esiti oli plaanis väljas grillida aga liiga kül oli ja nii me tuppa kolisimegi. Sõime vahetustega ja polnud hullu. Sellistel hetkedel ma unistan küll suuremast elamisest, et saaks rahus külalisi võõrustada.

Nüüd on nii soosu olla. Kõht on head ja paremat punni söödud ja hommikupooliku sahmimisest on vässu peal. Peokangelane jäi ka magama. Poiss tuleb ka voodisse suruda ja saabki päeva kordaläinuks lugeda :)


P.S
Meil oli täna pidu, aga ühe mu tuttava perel raseimast raskeim päev. Ei ole küll ilus teiste õnnetuse juures endale mingeid hõbeäärekesi otsida, aga siiski.... Olgu see mulle meenutamiseks, et kõik on suhteline. Sõltub, kust vaadata. Ja alati on keegi, kellel on suuremad mured, hullemad jamad, raskemad olukorrad. Raskused ja takistused on võimalused arenguks! Et ma seda ei unustaks!

Kallima sünnipäev ja vahukoorega mandlijahutort.

Täna sai minu kallimusi I aasta vanemaks ja kuna ma olen haige lapsega kodus kinni istunud, siis ei saanud ma talle kuidagi kinki valimas käia. Ja nii ma siis tegin talle hoopis kooki. Kuna me püüame siin perekondlikult tervislikumalt toituda ja seega väldime jahu ja suhkrut, siis sai kook selline paleo ja lchf segu.

Põhi:
2 klaasi mandlijahu (selline vanakooli teeklaas, jahu randini)
4 munavalget
2 kuhjaga spl mett
vaniljet
1tl küpsetuspulbrit
törts piima (ma ei mõõtnud, aga umbes 1/4 klaasi)
Täidis:
Vaarikatoormoosi (või muud hapukat toormoosi) väike karp (vist oli u 300ml karp v siis pigem rohkem).
Vahukoor 400ml
1tl želatiini graanuleid + 5spl kuuma vett
Kaunistuseks:
Vali ise kas: mandlilaastud, marjad, pähkipuru, šokolaadipuru või midagi muud meelepärast.

Pane ahi 180le sooja.
Klopi munavalged kõvaks vahuks. Sega kuivained omavahel ja siis lisa mesi ning natuke haaval piima, kuniks tainas on hästi segatav aga siiski üpriski paks. Lisa  pool munavalgevahust ja sega aeglaselt sisse. Lisa teine pool munavalgevahtu ja sega nii ettevaatlikult kui võimalik, et segu saaks võimalikult vahune.

Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ja vala tainas sisse ning silu ühtlaseks. Suska ahju ja keera kuumus 160 peale. Küpseta kuniks on kuldpruun. (täna läks umbes 20min, aga kuna ahi unus 180le, siis sai natuke liiga pruun )

Kui põhi on veel leige, siis lõika pooleks koos küpsetuspaberiga ja sule kuhugi õhukindlalt. Mina panin kõrgete servadega küpsetusvormi kaks poolt koos paberiga üksteise peale ja siis kindlalt toidukilega kinni. See nö laagerdumine muudab põhja pehmeks ja laseb niiskuse ilusti kinni hoida. Kook tuleb hea ja mahlane.

Valmista želatiin ja lase jahtuda. Vahusta vahukoor ja viimasel hetkel tilguta u 2spl želatiinisegu vahukoore sisse samal ajal ikka vahustades. Võib ju ka rohkem panna, aga mulle meeldib pehmem vahukoor.
Ülejäänud želatiin läheb moosi sisse, kui see on liiga vedel ja on oht, et põhi imeb mahla sisse ja täidisesse jäävad vaid kuivad kestad :)  Moos vali just mis meeldib. Minul on ilma suhkruta lihtsalt purustatud vaarikad. Ilmselt oleks põldmari või ka mustsõstar hea. peamine, et tugeva maitsega ja hapukas. Minimaalse suhkruga või üldse ilma. Pole vaja magusat moosi, sest põhjas olev mesi on tervele koogile piisav. Moosi ma panen järgmine kord kindlasti rohkem ja ka želatiini panen rohkem, et oleks selline mõnus värske marjakiht.

Võta põhjad välja ja eemalda ettevaatlikult küpsetuspaber. Pane serveerimisalusele 1 põhjapool. Peale moos ja paks kiht vahukoort. Siis jälle põhi ja moos ja vahukoor.

Kaunista mandlilaastudega. Või riivitud šokolaadiga. Või mingite muude pähklite või ka marjadega.

Pane külmikusse õiget aega ootama. Kui suudad :D

Meie sõime ja väga hea tuli. Moos oleks võinud olla midagi kangemat. Põldmari oleks ilmselt super olnud aga kahjuks on varud otsas. Ei suutnud ma eelmine aasta suure rasedakõhuga nii palju kraavides küürutada, et piisavalt põldmarju korjata. See aasta olen tragim :)
Ka sünnipäevalaps kiitis ja oli põhja pehmusest ja mahlasusest üllatunud, kuna minu esimene katsetus mandlijahust kooki teha kukkus haledalt läbi :D