Kui emmel on emme olemisest puhkus

Siis emme läheb talli :)

Hommik algas Ottoka juures, kus väike sugulane käis suure loomaga tutvust tegemas. Vatasime puhastasime ja tegelesime ning siis sai ka ratsutada. Minu olematu jooksuvorm muidugi pani piirid paika, aga laps oli rõõmus ja hobune ka, sest väikeste tüdrukute taskutest poetub ju alati head-paremat kraami ka suksule. Ottokale väga meeldivad sellised külalised, kes tulevad, sügavad igalt poolt ja annavad leiba ning kogu "trenn" piirdub paari ringi traaviga, mille juures mina end juba olen hingetuks jooksnud.

Edasi läksin Rillu juurde. Esialgu oli mul suur plaan, et täna ma lähen ratsutama temaga. Teen kordet ette ja võtan siis julguse rindu ja ronin selga. Tõin ta koplist ära ja hakkaisn puhastama ja ossaapühamanna kui palju karvu tuli. Kuna mul oli klipper autos, siis mõtlesin vaadata mis nägu ta selle peale teeb. Mõeldud-tehtud. Surina peale ei teinud midagi. Hakkasin siis otsast pihta. Tegin seda boksis, et tal oleks vabadus soovi korral liikuda. Ei tahtnud teda kinni sidumisega ahistada. Esialgu kaela pealt tehes läks natuke pingesse, aga ei liigutanud. Mida edasi, seda rahulikumaks ta muutus ja enne kui ma arugi sain olin tal juba peadpidi kõhu all. Natuke tegin ka jalgu ja kuna aku veel kestis siis proovisin ka põsed puhtaks teha ja no nii rahulikult lasi teha. Mul oli ikka lõug maani pool aega, et kui mõistlik saab üks ponipunn olla :)

Kiitsin teda palju ja andsin porgandit ja hakkasin teda koplisse tagasi viima. Nii tubli käitumise eest ometi trenniga ei karista ju. Aga poolel teel püüdis M mu kinni ja jutu käigus tekkis plaan hoopis põllule sõitma minna. No ja nii ma siis oma väriseva tagumiku panti panin. Turvavesti üle oli mul siiralt hea meel! Juuksed panin ka kõrgemale kinni, et kaska oleks hästi peas ja viskasin Rillukale varustuse selga.
Sammus põlluni minnes oli ta täitsa viisakas, ehkki mina olin pool aega hirmust kange ja ootasin, et no millal ta siis nüüd minuga koos põõsasse kargab :D Põllul tegin veel sammu, peatusi ja küsisin järeleandlikust külgsuunas. Vasakule ta väga ei tahtnud anda pehmeks ja hakks ringitama, aga saime jutule ja rohkem ei küsinud. Ja siis..
Esimene traavimärguanne jaaaaaa jugama. Ikka pedaal põhja ja punuma niipalju  kui torust tuli. Jokk. Olin korraga nii vihane kui ka hirmul. Vasakule ta ei keeranud ja otse tagasi võtta oli lootusetu. Panime tuhatnelja mööda külavaheteed ja ma mõtlesin, et kui ta küüd ehmatab ja küljele hüppab, siis saan ma oma vesti turvalisuse järele proovida. Surusin jala ette pidurisse ja püüdisn teda küll leebemalt küll karmimalt tagsi sikutada kuni tundsin, et nüüd on ta selleks valmis ja saimegi seisma. Kiitsin kohe peatuse eest ja keerasin otsa tagasi teiste poole. Tuiasime tagasi, mul jalad värisemas :D Mõtlesin, et pean nüüd ikka selle traavi korda saama, sest muidu hakkab ta iga kord nii jurama. Võtsin aga paremale voldile ja paar korda katsus ikka veel jugama panna, aga kuna ta paremale on hästi juhitav, siis püsis voldil ja ei läinud lippama. Lõpuks oli traav nii mõnus. Suur ja mugav. Ainult õlaga lainetab ikka päris omajagu veel.
Võtsin siis julguse kokku ja tegin galoppi ka. Alguses paremale ja siis vasakule. Vasakule tõusis alguses valesse jalga ja tahtis jälle minekut teha, aga kohe voldile ja hääle peale rahunes kiiresti. Katse kaks oli edukas.

Ma olin niiiii väsinud lõpuks. Läbi nagu läti raha. Aga samas ka väga rahul selle eneseületuse pärast :) Nii tore nii tore. Tahaks väga võimalikult ruttu jälle sõitma jõuda. Eks näis, kuidas õnnestub.

Vot selline hobuseline päev oli täna. Õhtul grillisime kodus, sest sellist imelist sooja õhtut ei saa ju ometi raisata. Väiksed kullakesed on voodites ja pisike magab juba. Kohe sätin ennast ka teki alla, sest homme on ju uue töönädala algus ja uued toimetused teha.