Mõtlesin pikalt, kas panna kogu see agoonia siia kirja v mitte. Otsustasin, et panen ja võimalikult täpselt, püüdes meelde tuletada niipalju kui suudan.
Esimest korda jäi ta bronhiiti, kui oli napilt poolteist kuud vana. 23.11 on kuupäev, mis mul on meeles, sest mul oli koolitus ja olin päev otsa ära. Issi mässas preiliga. Ta sai ventolini uh-inhalaatoriga ja kloppisime teda iga kord pea allapoole hoides. Saime kodus ravides asjast jagu.
Vahepeal olid kergemad ajad, aga mingid nohud-köhad ikka olid.
Järgmine suurem jama oli mai alguses.
E 28.04 tõusis palavik ja köha oli paha.
29. 04 oli meil arstiaeg. Plika lurises ja ragises hingates selgeslt kuuldavalt ja kähis ning nohu oli tugev. Sai aga ventolini ja koju ravima. Palavik oli kõrge 39+ Paremaks ei läinud. 1.05 oli vaba. Õhtul hakkas mul endal kõht valutama ja öösel käis kiirabi. See selleks. palusin ka plika üle kuulata ja nemad ei leidnud olukorda väga hull olevat. Kuna ta aga hingas vaevaliselt, vaevu vaevu.. ja palavik oli ka kogu aeg laes ja rohtudega alla ei tulnud, siis reedel läksime uuesti perearstile.
2. 05 läksime perearsti juurest otse haiglasse. palavik oli haiglasse jõudes 40, laps hingeldas ja oli vedel ning apaatne. Õnneks ta vähemalt oli nõus piima sööma. Emos ei pidanud väga kaua ootama ja saime üles Ägedate respiratoorsete infektioonide osakonda. Pandi kanüül. Laps isegi ei reageerinud. Võeti verd, ninast proov. Pandi mingit hormoonirohtu ja tilguti ning palatis hapnikumask. Iga 4h tagant sai ventolini auru. Ülejäänud aeg oli hapnikumask. Tilguti võeti ära järgmisel päeval. Hapnik jäi, sest saturatsioon oli ikka madal ja ei tahtnud kuidagi üles tulla. Terve laupäeva oli maski all. Diagnoos oli RS viirus ja bronhiit. Kopsupilt tehti ka mingil hetkel.
Kui E oli lapsel juba parem, siis T oli jälle halvem ja kõht läks lahti. Kakas survega vett ja oksendas. Ööseks pandi uuesti tilk. Esmalt NaCl ja pärast glükoos. K, 7.05 võetud kakaproov ei näidanud midagi, aga N hommikune näitas rotat. Meile anti pool tundi pakkimiseks ja kiirstasin Inzu meile järele. Õnneks oli hingamine vaikne ja köha väga harv.
Kodus ravisime geefiluse ja riisitummiga rotat ning auruga bronhiiti. Tundus, et sujub.
Nv hakkas ta aga uuesti köhima ja lurisema.
K. 14.05 olime tagasi perearstil. Proovid ninast ja vereproov ning AB kuur. Augmentin. Proovist selgus, et oli lausa 2 bakterit. Üks tavaline ja üks mingi harvem esinev asi, mille ilmselt saime haiglast. Igatahes 7p Ab kuur peal. Ja loomulikult ventolin. Ravikuur lõppes K 21. ja käisime üle kuulamas. Kõik tundus ok.
N 5.06 hakkasid mõlemad lapsed köhima. Palavikud olid 37,2-3. Plikal oli ka suur suur nohu ja lootsime, et ehk tulevad hambad. Mida päev edasi, seda hullemaks asi läks ja K, 11. 06 olime jälle perearsti ukse taga. Saime ventolini retsepti ja saatekirja allergoloogile.
Imekombel sain aja juba järgmiseks päevaks.
12.06. 8 kuu sünnipäev. Päev lastehaigla eriarstide juures:
12:30 olime allergoloogi juures. Kuuls ja vaatas ja rääkis palju segast juttu testidest ja proovidest, mida ei saa hetkel teha, sest on palavik ja äge haigusfaas aga et ikka peab tegema hiljem. Ja testidest, mille jaoks ta on veel liiga noor jne jne.. Peale pikka arutelu Jessu haigusloo üle ja seni saadud ravi üle saatis ta meid astmaõe juurde.
Ootasime natuke ja saime jutule. Anti meile babyhaler, millega saab baabidele anda astmaatikute inhalaatorite rohtusid. Kuna seal õe juures selgus, et meie kodune inhalaator ei sobi sügavate hingamisteete haiguste puhul inhaleerimiseks, kirjutati ka ventolin sobivas spreipudelis. Lisaks veel hormoon, mis peaks astmat ennetama ja kopse tugevdama.
Kuna plika kiskus ka kõrvu, siis saatis allergoloog meid läbi emo ka kõrvaarstile.
Palju palju ootamist emo vastuvõtus ja siis saime arsti ukse taha. Seal läks ruttu. Väga tore arst oli. Vaatas kõrva ja ninna ja kurku. Mõlemad kõrvad paksud ja punased ning kindel AB kuur. Ninast võeti 2 proovi ja saadeti ka vereproovi andma, et otsustada milline AB just vaja. Vereproovi ajal oli jessu nii vapper ja ei piuksatanud ka. Ootasime tulemused ja saime oma retsepti kätte.
Kokku läks 3 tundi ja raviplaan sai järgmine:
AB: Zinnat. 2xp 8p ehk 12 õhtu - 20 hommik.
Ventolin: Järjest väheneva kuurina. Esmalt 5h tagant ja vähendada vastavalt vajadusele.
Flixotide: 2xp iga päev kuu aega ja siis on kontrll allergoloogi juures.
Vot sedapsi. Ja nüüd me ravime hoolega. Peilil on natuke parem. Inhaleerimine talle ei meeldi, aga õnneks võtab selle babyhaleriga see kordades vähem aega kui aurutiga. Ma kõlan nagu hullumeelne paanikaosakonna president, aga mis teha. Pidevalt haige laps mõjub nii :(
Saturday, June 14, 2014
Kvaliteet versus kvantiteet
Mingi väga ammu aega tagasi käis mul mingi klõps ja ma sain aru, et ma olen liiga vaene, et osta odavaid asju. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hindan kvaliteetseid asju. Ja ka teenuseid!! Kui kusagilt midagi lonkab ärritab see mind. Kui need, kes peaksid siis vastutuse võtma ning asjale lahendusi või kompensatsioone leidma ja kas minu, kui kliendi ees kasvõi vabandama, ei tee midagi ja vaid õlgu kehitavad, ajab see mind lausa närvi.
Minult on palju küsitud, et miks ma oma ratsakooli ei tee. Vot just sellepärast ei teegi. Mul ei ole hetkel aega kogu selle töö jaoks, mida oleks vaja teha kvaliteetse ratsakooliteenuse pakkumiseks. Mul oleks nii palju ideid. Nii palju mõtteid ja asju, mis ma tahaks ellu viia, kui mul oleks oma ratsakool. Väga väga palju asju teeks ma teisiti, kui meil praegu tavaks on. Aga ma hoian oma mõtted kõik tallel ja võibolla kunagi tuleb ka see aeg. Seniks aga püüan ma lasta endast mööda selle, kui näen rohkem kui ühte jalga lonkavat teenusepakkumist. Ja pealegi... ehk on see longe vaid minu silmis ja laiemale ringile on kõik vägagi okei..
Hobused ja lapsed:
Ottokas on haige ja saatsin ta Tartusse uuringutele. ootasin saksamaalt laborist tulemusi terve igaviku ja lõpuks tulid. Siis oli meie talli arstil hirmus kiire ja lõpuks täna siis ta tuli Ottokat vaatama. Midagi katastroofilist ei ole, aga hingamine on ikka raskendatud ja vaja on korralikku ravi. Esmaspäevaks tellib rohud ja siis vast hakkab asi paranema. Täietsi jube, kui kaua aega see asi veninud on. Ka see haakub poole jalaga eelmisesse teemasse, ehkki siin on suur kivi ka minu kapsaaeda, et ma ise aktiivsemalt ei ole asjaga tegelenud.
Jonnyt ma ka ei ole näinud liiga kaua :( See on veel eriti suur kivi mu kapssaeda :( Aga mu pisike silmatera on ikka täitsa haige ja ma ei saa kodust kuhugi. Laura on tõeline ingli kehastus ja hoolitseb poisi eest väga hästi! Olen talle väga väga tänulik. Ma juba pool aastat muudkui unistan sellest, et vot kui plika terveks saab, siis teeme seda ja teist ja kolmandat... Tundub, et see aeg laseb ennast veel natuke oodata. Jessuka kopsumurede saaga on nii pikk ja piinarikas, et ma isegi ei taha sellest kõigest mõelda. Kirja panna kah mitte. Vb millalgi, kui saan juba positiivset ka juurde lisada. Hetkel on kõik muu peale mõjuva ravi jama, kui seda, et meil on 3 rohtu peal ja tundub, et ravi mõjub, just positiivsena vaadata. Aga fakt, et 8 kuune imik saab 3 rohtu, sealhulgas AB, on iseenesets juba sitt. Ja see on tal juba teine AB kuur :(
Homme teen südame kõvaks ja jätan oma pisikese trveks päevaks ilma endata koju. Mu kallis mees saab üksi lastega mässata. Ma ei kahtle tema võimekuses grammigi, aga haigusest viril imik ei ole just teab mis tore pühapäeva kaaslane. DK on õnneks juba peaaegu terve ja temaga on ka väga tore koos olla. Õega aitab ka tegutseda ja on igati muhe kaaslane.
Minul seevastu tõotab tulla tore pühapäev. Lähen naistega natuke tuuritama. Auto, suvi, mõnus seltskond ja vahva eesmärk... Mis sa hing veel ihkad :p
Minult on palju küsitud, et miks ma oma ratsakooli ei tee. Vot just sellepärast ei teegi. Mul ei ole hetkel aega kogu selle töö jaoks, mida oleks vaja teha kvaliteetse ratsakooliteenuse pakkumiseks. Mul oleks nii palju ideid. Nii palju mõtteid ja asju, mis ma tahaks ellu viia, kui mul oleks oma ratsakool. Väga väga palju asju teeks ma teisiti, kui meil praegu tavaks on. Aga ma hoian oma mõtted kõik tallel ja võibolla kunagi tuleb ka see aeg. Seniks aga püüan ma lasta endast mööda selle, kui näen rohkem kui ühte jalga lonkavat teenusepakkumist. Ja pealegi... ehk on see longe vaid minu silmis ja laiemale ringile on kõik vägagi okei..
Hobused ja lapsed:
Ottokas on haige ja saatsin ta Tartusse uuringutele. ootasin saksamaalt laborist tulemusi terve igaviku ja lõpuks tulid. Siis oli meie talli arstil hirmus kiire ja lõpuks täna siis ta tuli Ottokat vaatama. Midagi katastroofilist ei ole, aga hingamine on ikka raskendatud ja vaja on korralikku ravi. Esmaspäevaks tellib rohud ja siis vast hakkab asi paranema. Täietsi jube, kui kaua aega see asi veninud on. Ka see haakub poole jalaga eelmisesse teemasse, ehkki siin on suur kivi ka minu kapsaaeda, et ma ise aktiivsemalt ei ole asjaga tegelenud.
Jonnyt ma ka ei ole näinud liiga kaua :( See on veel eriti suur kivi mu kapssaeda :( Aga mu pisike silmatera on ikka täitsa haige ja ma ei saa kodust kuhugi. Laura on tõeline ingli kehastus ja hoolitseb poisi eest väga hästi! Olen talle väga väga tänulik. Ma juba pool aastat muudkui unistan sellest, et vot kui plika terveks saab, siis teeme seda ja teist ja kolmandat... Tundub, et see aeg laseb ennast veel natuke oodata. Jessuka kopsumurede saaga on nii pikk ja piinarikas, et ma isegi ei taha sellest kõigest mõelda. Kirja panna kah mitte. Vb millalgi, kui saan juba positiivset ka juurde lisada. Hetkel on kõik muu peale mõjuva ravi jama, kui seda, et meil on 3 rohtu peal ja tundub, et ravi mõjub, just positiivsena vaadata. Aga fakt, et 8 kuune imik saab 3 rohtu, sealhulgas AB, on iseenesets juba sitt. Ja see on tal juba teine AB kuur :(
Homme teen südame kõvaks ja jätan oma pisikese trveks päevaks ilma endata koju. Mu kallis mees saab üksi lastega mässata. Ma ei kahtle tema võimekuses grammigi, aga haigusest viril imik ei ole just teab mis tore pühapäeva kaaslane. DK on õnneks juba peaaegu terve ja temaga on ka väga tore koos olla. Õega aitab ka tegutseda ja on igati muhe kaaslane.
Minul seevastu tõotab tulla tore pühapäev. Lähen naistega natuke tuuritama. Auto, suvi, mõnus seltskond ja vahva eesmärk... Mis sa hing veel ihkad :p
Tuesday, June 10, 2014
Hobuse rentimine
Alates 2010 sügisest olen ma hobuse rentimise teemaga väga tihedalt kokku puutunud. Olen pidanud oma Ottokat rendile andma küll ühel küll teisel põhjusel ning ka oma õe hobuste rentimise ja sõitjate leidmisega tegelenud. See on keeruline ja otseselt reguleerimata ala. Keeruline kõigile osapooltele.
Mul on nii häid kui ka halbu kogemusi. Halbu kahjuks rohkem. Kahjuks on mul neid rentnikke olnud ka nagu seeni peale vihma, mis on juba iseenesest vastik. Lisaks siis need "toredused". Küll jättis rentnik rendilepingu viimasel kuul tegemist vajavad vaktsiinid tegemata, sest tema ju ei võistle järgmine hooaeg.. miks peaks tema siis hobust vaktsineerima.. Mitte, et vaktsiinid on hobuse heaoluks olulised ja lisaks sellele oli ka lepingus punkt, et rentnik kohustub vaktsineerima. Siis oli keiss, kus hobune oli haige ja tööst väljas. Retnik arvas, et ta siis ei peagi renti maksma, sest sõita ta ju ei saa.... Ja eks neid seiku ole veel.
Õnneks on ka häid rentnikke olnud. Ei tea kas mul on nendega lihtsalt vedanud, või olen ma lihtsalt noil kordadel oma arusamad inimestele enne rendis kokku leppimist korralikult selgeks suutnud seletada. Ka hetkel on Ottokal 2 väga toredat sõitjat/rentnikku ja ehkki mul on väike hirm ikka kuklas, siis siiani on küll kõik väga okei olnud.
Aga mis siis on minu nägemus hobuse rendist... No umbes nagu auto kasutusrent. Maksad renti ja ka kõik kasutamisega seotud kulud. Hobuse puhul on selleks rendiks ülalpidamiskulud. Kasutamiskulud on siis lisasöödad, vet ja sepp, võistluskulud, treeneritasud jne. Ja no kui juhtub haigus või vigastus... Siis peaks ka see olema rentniku kanda. Kui sa oma liisinguautoga pambusesse paned, siis maksad ka ju remondi ise kinni. Ükski liisingufirma ei ole nõus ise autot ära remontima ja siis rõõmsalt jälle sulle kasutada andma...
Jah, päris 1:1 seda analoogiat rakendada ei saa ja sellepärast olen ka mina ise kinni maksnud uuringud ja ravi, mis on teostatud vastavalt minu soovidele. Nt käis Otto just Tartus uuringutel, sest ta köhis päris pahasti. Rohtude raha võtsin rentnikelt, sest rohtu oleks ka kohalikud arstid kirjutanud, aga Tartu tripi maksin ise kinni, sest see oli minu soov teda just sinna viia.
Ja ma tean ka keisse, kus omanik ja rentnik teevad koostööd ja asi sujub ka siis, kui on raskemad hetked. Kui hobune on haige või kui ratsanik on ära või mis iganes.. Niiet see on võimalik :)
Monday, June 9, 2014
2 down, 3 to go
Madrill sai täna omale uue omaniku. Käisime vet kontrollis ruilas ja kõik oli timm. Auto peale läks väga vapralt. Natuke vaatas ja astus oma (sel hetkel veel tulevase) omaniku järel autosse. Sõit läks ilusti. Kohapeal ei osanud ta esialgu käekõrval paigalt kohe traavi edasi joosta, aga peale paari korda oli asi selge ja Rillukas läks vaid väikese käskluse peale kohe elavalt traavi :) Kõikidesse uutesse kohtadesse läks täiesti rahulikult ja ei mingit võdisemist. Tubli tubli tibu!
Järvle jõudes tegime lepingud ära ja oligi tehtud see asi :) Mul on rõõm! Rillu sai toreda omaniku ja värske hobuseomanik sai toreda hobuse. Kui mul poleks Ottokat, siis oleks ta ilmselt võimalusel endale sõitmiseks võtt.
Ja lisaks... ta on ka ponimõõdus, mis on suur pluss!
Järvle jõudes tegime lepingud ära ja oligi tehtud see asi :) Mul on rõõm! Rillu sai toreda omaniku ja värske hobuseomanik sai toreda hobuse. Kui mul poleks Ottokat, siis oleks ta ilmselt võimalusel endale sõitmiseks võtt.
Ja lisaks... ta on ka ponimõõdus, mis on suur pluss!
Friday, June 6, 2014
Multitasking my ...
Lapsed on haiged. Jälle :( Mind võib vist maailma halvima ema kandidaadiks seada, et ma ei suuda oma pisikeste tervist joonele saada. Masendav. No ja seoses haigusega on pisike preili väga pahas tujus ja joriseb enamuse aega. Seega ei saa ma ka eriti midagi teha või millelegi keskenduda. Ainuke valik söögi tegemiseks või kodus kaose ära hoidmiseks on multitasking- lapse lohutamine, sületamine ja tissitamine samal ajal/ vaheldumisi muude asjadega. Tulemus.... jama. Kotletid soolasin üle, pesu on kokku panemata ja põrandat ei ole jõudnud juba 2 päeva pesta. Oma koolitööks õppin ilmselt öösel, kui pere magab. V no ehk magab, sest viimased ööd on preilna väga jorra ja kehva unega olnud.
Nüüd on aga kell juba nii palju, et ootan I koju jõudmist ja siis ise talli. Panen kiirelt nats pesusid kokku ja teen õhtusöögi ning siis sätin end stardivalmis.
Wednesday, June 4, 2014
Hobupatrull
Käisin täna kõiki oma hoolealuseid vaatamas. Väga mugav oleks neid ühes kohas hoida, aga paraku ei mängi välja ja nii tuli mul 3 talli läbi sõita.
Esimene oli Jonny, kes neljapäeval oma meheaust ilma jäis ja seega end üsna räbalalt tunneb. Täna oli soe ja kohe oli 1000 parmu platsis teda puremas. Vaene mees ei saanud neid kubemest ju eriti ära ka ajada, sest äkilisemad ja jõulisemad liigutused seal piirkonnas on hetkel valusad. Kui koplisse läksin, siis tuli suure jooksuga vastu mulle :) Harjasin ja andsin leiba. Rääkisin natuke juttu talle ja oligi kõik. Ta on kuidagi nii toredake..
Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi või kes ehk ise on piisavalt pisike aga samas piisava oskuse ja kogemusega ratsutaja, siis Jonnyle on sõitjat vaja. Ta on pisike. Hetkel ka kõhna, sest see kolimise stresss ja ruunamise stress on tall paraja paugu pannud. Aga küll ta kosub. Talli perenaine on suppertore ja helde südamega. Küllap poiss peagi kohaneb ja siis hakkab kosuma ka. Aga sõitjat on vaja. Sadul on 15,5 tolli ja suurem sinna ei mahu ka. Samuti on ta pikkade jalgade ja saleda kehaga, seega väga pikkade jalgade omanikul on seal seljad ebamugav. Kaalupiiriks on u 55kg. Aga mida vähem, seda parem.
Teiseks käisin Ottoka juures, aga kuna ta oli koplis veel ja ma oli n J-ga, siis ei hakanud sinna minema. Tegin talle õhtusöögi valmis ja läksime ära. Pai ei saanudki teha oma karvikule, aga pole hullu. Reedel teen kohe mitu paid :)
Viimane oli Rillukas. Katsetasin sadula mõõtude võtmist. Esialgu oli ta kaugel karjamaal ja ma ei saanud käruga sinna minna. Lõpuks aga tuli ta lähedale ja sain kiirkorras ta selja ära mõõta. Püüan end selle sadulapassitamise maailmas natuke paremini orienteeruma saada. Korralik googeldamine käib :)
Tõin poisid siis linnast koju ja kihutasin ise veel öötrenni andma. Õpilased tublid ja see hobune on ka täitsa äge :) Nv sõidan temaga ka. Ausalt ma juba ootan. Saan ratsutada jälle natukene :)
Esimene oli Jonny, kes neljapäeval oma meheaust ilma jäis ja seega end üsna räbalalt tunneb. Täna oli soe ja kohe oli 1000 parmu platsis teda puremas. Vaene mees ei saanud neid kubemest ju eriti ära ka ajada, sest äkilisemad ja jõulisemad liigutused seal piirkonnas on hetkel valusad. Kui koplisse läksin, siis tuli suure jooksuga vastu mulle :) Harjasin ja andsin leiba. Rääkisin natuke juttu talle ja oligi kõik. Ta on kuidagi nii toredake..
Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi või kes ehk ise on piisavalt pisike aga samas piisava oskuse ja kogemusega ratsutaja, siis Jonnyle on sõitjat vaja. Ta on pisike. Hetkel ka kõhna, sest see kolimise stresss ja ruunamise stress on tall paraja paugu pannud. Aga küll ta kosub. Talli perenaine on suppertore ja helde südamega. Küllap poiss peagi kohaneb ja siis hakkab kosuma ka. Aga sõitjat on vaja. Sadul on 15,5 tolli ja suurem sinna ei mahu ka. Samuti on ta pikkade jalgade ja saleda kehaga, seega väga pikkade jalgade omanikul on seal seljad ebamugav. Kaalupiiriks on u 55kg. Aga mida vähem, seda parem.
Teiseks käisin Ottoka juures, aga kuna ta oli koplis veel ja ma oli n J-ga, siis ei hakanud sinna minema. Tegin talle õhtusöögi valmis ja läksime ära. Pai ei saanudki teha oma karvikule, aga pole hullu. Reedel teen kohe mitu paid :)
Viimane oli Rillukas. Katsetasin sadula mõõtude võtmist. Esialgu oli ta kaugel karjamaal ja ma ei saanud käruga sinna minna. Lõpuks aga tuli ta lähedale ja sain kiirkorras ta selja ära mõõta. Püüan end selle sadulapassitamise maailmas natuke paremini orienteeruma saada. Korralik googeldamine käib :)
Tõin poisid siis linnast koju ja kihutasin ise veel öötrenni andma. Õpilased tublid ja see hobune on ka täitsa äge :) Nv sõidan temaga ka. Ausalt ma juba ootan. Saan ratsutada jälle natukene :)
Ohh millal ma ükskord ometi õpin
Ma ei saa aru, kui loll ma pean olema, et mitu korda sama reha otsa koperdan. Ikka ja jälle usun ja usaldan, et inimesd päriselt ka teevad neid asju, mis nad ütlevad et nad teevad. Oleks ju tegelikult normaalne eksju. Et kui sa juba võtad vastutuse ja annad lubaduse, siis saab see ka tehtud.. Ja kui unus või läks midagi nässu, siis klaarid ka ise tagajärjed ja teed asjad korda. Kui on juba ette teada, et ei ole energiat või aega või tahtmist tegelda, siis milleks lubada... Idiootsus. Täiesti nõme, kui inimesed on nõmedad :( Lubatakse, aga ei tehta. Milleks siis üldse lubada. Õppige "ei" ütlema ja teete sellega suure teene kõigile! Kohustuste võtmine ja siis nende unustamine või lohakalt tegemine on nagu ise endale sopa kaela valamine. Eriti hull, kui seda teadlikult tehakse.
Mina näiteks tunnen üha enam, et ma ei jaksa ja ei taha ka enam teiste inmeste asjade eest vastutada ja seega püüan võetud kohustused ära täita kuid uusi ma ei kavatse võtta. Ei mingeid teeneid, korraldamisi vastutamist. Ma ei jaksa. Olen väsinud. Tahan oma kodule ja perele olemas olla, aga fakt on see, et kui ma olen kellelgi midagi lubanud, siis peab ju see teisele antud lubadus ikka enne täidetud saama. Seega lõpeb ära igasugune heategevus. Mul on energiakriis ja tegmata koduste tööde kuhi moodustab juba munamäe, seega pole valikut. Tuleb olla karm.
Ma tahan trenne anda. Mulle meeldib trenni anda!! Aga ma ei suuda lisaks sellele veel groomida ja olla manager. Ma tahan mõelda sellele, mida toredat, huvitavat ja arendavat trennis teha, mitte sellele, et millal sepp käis või keda üldse kutsuda.. Millal vaktsiinid tehti või kas need said ikka sisse kantud.
Ma tahaks õplasi, kellega ehk väikesi võistlusplaane teha ja siis minna end proovile panema.. See oleks täitsa tore...
Üldiselt aga tahaks oma asjadega järje peale saada.. Praegu käib vaid tulekahjude kustutamine ja "tänu" kolmandatele isikutele tekib neid tulekahjusi täiesti ootamatult ikka ja jälle juurde :s
Edit:
Tekkis viajadus veel lisada, et tegelikult ei ole see üldse nii utoopiline, et inimesed suudavadki võtta endale adekvaatse hunniku kohustusi ja siis neid ka lausa ideaalilähedaselt täita. Sellised iniesed on olemas ja mul on ka õnne mõnega neist koostööd teha. Kuidagi on läinud nii, et olen harjumaal päris mitmes tallis olnud kas rohkem või vähem aega miskitpidi tegev ja kogemusi on olnud seinast seina. Õnneks on hetkel 2 talli, kuhu mul asja on, neist just seal + poole tipus. Minu isiklik karvik näeb nii hea välja, et ma iga kord teda vaatamas käies vaatan kohe 5x hoolega, et kas tõesti see on minu väike kondikubu, kes nii ilus ja ümmargune ja heas konditsioonis on! Ja just äsja kolisin ühe oma laenlapse väikesesse kodutalli, mille omanik on ka väga kohusetundlik ja vahel mulle tundub, et ta on kaheksajalg. Nimelt viimati läksin kella 1 paiku talli ning ta aitas mul laenlapsega mässata. Kui lõpetasime pakkusin, et ma aitaks tal nüüd tema töid teha, sest ta kulutas ligi tunni oma väärtuslikku aega minu aitamisele. Vastuseks sain, et kõik on juba tehtud. Et nüüd ta sööb ja läheb poodi ja siis pärast vaatab edasi... Niiet on olemas inimesi, kes suudavad oma asjad joonel hoida. Peaks õppust võtma..
Mina näiteks tunnen üha enam, et ma ei jaksa ja ei taha ka enam teiste inmeste asjade eest vastutada ja seega püüan võetud kohustused ära täita kuid uusi ma ei kavatse võtta. Ei mingeid teeneid, korraldamisi vastutamist. Ma ei jaksa. Olen väsinud. Tahan oma kodule ja perele olemas olla, aga fakt on see, et kui ma olen kellelgi midagi lubanud, siis peab ju see teisele antud lubadus ikka enne täidetud saama. Seega lõpeb ära igasugune heategevus. Mul on energiakriis ja tegmata koduste tööde kuhi moodustab juba munamäe, seega pole valikut. Tuleb olla karm.
Ma tahan trenne anda. Mulle meeldib trenni anda!! Aga ma ei suuda lisaks sellele veel groomida ja olla manager. Ma tahan mõelda sellele, mida toredat, huvitavat ja arendavat trennis teha, mitte sellele, et millal sepp käis või keda üldse kutsuda.. Millal vaktsiinid tehti või kas need said ikka sisse kantud.
Ma tahaks õplasi, kellega ehk väikesi võistlusplaane teha ja siis minna end proovile panema.. See oleks täitsa tore...
Üldiselt aga tahaks oma asjadega järje peale saada.. Praegu käib vaid tulekahjude kustutamine ja "tänu" kolmandatele isikutele tekib neid tulekahjusi täiesti ootamatult ikka ja jälle juurde :s
Edit:
Tekkis viajadus veel lisada, et tegelikult ei ole see üldse nii utoopiline, et inimesed suudavadki võtta endale adekvaatse hunniku kohustusi ja siis neid ka lausa ideaalilähedaselt täita. Sellised iniesed on olemas ja mul on ka õnne mõnega neist koostööd teha. Kuidagi on läinud nii, et olen harjumaal päris mitmes tallis olnud kas rohkem või vähem aega miskitpidi tegev ja kogemusi on olnud seinast seina. Õnneks on hetkel 2 talli, kuhu mul asja on, neist just seal + poole tipus. Minu isiklik karvik näeb nii hea välja, et ma iga kord teda vaatamas käies vaatan kohe 5x hoolega, et kas tõesti see on minu väike kondikubu, kes nii ilus ja ümmargune ja heas konditsioonis on! Ja just äsja kolisin ühe oma laenlapse väikesesse kodutalli, mille omanik on ka väga kohusetundlik ja vahel mulle tundub, et ta on kaheksajalg. Nimelt viimati läksin kella 1 paiku talli ning ta aitas mul laenlapsega mässata. Kui lõpetasime pakkusin, et ma aitaks tal nüüd tema töid teha, sest ta kulutas ligi tunni oma väärtuslikku aega minu aitamisele. Vastuseks sain, et kõik on juba tehtud. Et nüüd ta sööb ja läheb poodi ja siis pärast vaatab edasi... Niiet on olemas inimesi, kes suudavad oma asjad joonel hoida. Peaks õppust võtma..
Subscribe to:
Posts (Atom)