Aga mulle meeldib :)

Ma tean jah, et mul on mölapidamatus. Kahju küll eksole.

Igatahes. Täna oli päris töine pühapäev. Hommiku uimerdasin kodus, sest eile oli üle 1000 aasta väike istumine, kus ma käisin ja peale seda ma ei saanud kuidagi magama jäädud japassisin lakke. Noo ja siis olin hommikul vässu ja vedel. I tegi pannkooke ja sõime ning siis ta läks õue toimetama. MIna olin J-le ronimispuu :D Tal on mingi otsas ronimise periood hetkel :p Sain ka 2 asja tehtud. Sain talle maniküüri tehtud, mis on paras katsumus. Suursaavutus oli aga tema juuste lõikamine. Uhhhhhh ma ütlen. Aastasele preilile soengut lõigata on ikka ooper omaette. Masha ja Karu päästis päeva ja sain midagi enam-vähem kokku käkerdatud. Viisakam ja hoolitsetum igatahes kui enne.

Kella 4ks läksin talli, kus mind ootasid A ja Rillu. Armas elukas see Rillu. Natuke jobu, natuke palk ka, aga väga väga tore. Igatahes trenn läks hästi. Mul on hea meel selle komplekti üle :)

Ja siis edasi kimasin massaaži tegema. No meeldib mulle see töö. Jah, täna olid ohvrid küll üsna "katkised" ja kuna ma olen ka selline "kurjade sõrmedega", siis oli nii mõnigi koht üsna kibe. Aga no pai teha ma ka ei viitsiks ja ma arvan, et sellest poleks eriti tolku kah. 

Mu vasak ranne on ikka selline poolpidune. Aga see ei loe. Kuniks ma ei tee seda päris tööna iga päev mitu tundi, siis kannab välja küll. Ja olgugi, et ma väsin üksjagu ära, siis vaimselt on kuidagi mõnus "refresh" Kuidagi mõjub nii mulle see teiste energiaväljas surkimine. Loodan kogu südamest, et toimub energiavahetus, mitte et ma olen endale teadmata energiavampiir :)

Reede on hüppepäev

Ma olen väga rõõmus ja tänulik, et mu kallim on nõus lahendusega, kus ta iga reede peale tööd kimab koju nii kiiresti kui võimalik, et ma saaks talle lapsevanema kohustused üle anda ja talli lipata. Mul on üks kindel päev nädalas, kus ma ise saan minna talli ja ise trenni teha. Mul on see üks päev kus ma saan unustada kõik muu ja segamatult tegeleda iseendaga ilma mingeid süümekaid tundmata, et varastan oma pere ja laste tagant aega või midagi. Oiii kui hea see on!!

Ja reedeti on mul siis hüppetrenn treeneriga ja puha. Nagu päris :D

Eelviimane kord ma kukkusin alla eksole ja nüüd kodus autosse istudes mõtlesin, et huvitav kas ma löön väga vedelaks.. Sadulasse jõudes oli natuke kõhe tunne. Tegin üksi sooja ja sõitsin teda kohe hästi korralikult tagant välja. Tegin üleminekuid ja kogu aeg jälgisin, et ma ise ei oleks lohakas, istuks õigesti ja küsiks hobuselt korraliiku tõuget ning ei jääks sinna uinuma. Isegi jalavahetused tulid täita söödavalt välja :)

Kui R tuli, siis rääkisin natuke oma mõtetest ja ta arvas, et pole need nii kosmos midagi, kui mul muidugi õnnestub trenni teha. 1x nädalas jääb ilmselgelt väheks, aga kui ma vahepeal saaks ka ikka sõita, siis oleks mu eneseületusmõttel isegi jumet :) Elame näeme. Suuriplaane ma ei tee, sest eelkõige olen ma täiskohaga ema ja sealjuures on üks laps väga õrnuke, ning seega ei hakka ma omale üldse illusioone looma, et mu trennitamine ongi nüüd kindel ja regulaarne.

Jutud räägitud, asusime asja kallale. Lattaed oli täitsa enam-vähem. Minu pabin haihtus ka ja täitsa mõnus oli hüpata. Iga kord sammu ei näinud, sest Ottokas oli nagu väike turbojänes ja pani mul ikka ajama nii mõnigi kord, aga ma ei läinud sellest ähmi täis ja suutsin ise enam-vähem toimida. Mul on  mingi uus komme tekkinud.. tõkke ees juba varakult õlaga ette vajuda.. Kust see tulnud on v miks, ma ei tea :s Oma varasematelt videotelt on mulle just silma jäänud, et ma olen seal viimase sekundini ika suht sellili ja siis kiirelt lähen kaasa hüppega. No igatahes pidin sellele keskenduma, et ma ei vajuks liiga vara kehaga ette, vaid istuks ilusti lõpuni sügavalt sadulas. Ja no pärast tõket ma lasen ka rihma lõdvaks endal ja siis loomulikult hobne kulgeb suvalist rada pidi. See on vastik komme. Pean ikka hüppe ära lõpetama ja pärast ka jätkama korralikult ja siis tuleb preemia ja puhkepaus. 

Tõke tasapisi kerkis ja mul oli väga hea meel, kui rajana tulime kohe u 90cm kanti asju. Kusjuures need ei tundunud hüpates sugugi suured või koledad. Okserit tulema hakates oli see kohe u 80cm ja sinna pani Ottokas ikka kohe täiega plagama ja tegi mingeid "hüppan-üle-maja" hüppeid. Tegin mõned voldid ja peatused ja R pani valimislati, et ta natuknegi vaatama hakkaks ja siis saime korda. Siis hüppasime järjest ja niipalju kui ma mäletan oli täitsa ok. Esimene kord kaarelt tulles sihtis ta muidugi jõuga hoopis otse jäävat tõket ning siis jäin teda tagasi sikutama ning vahe ei tulnud nii mugav. uuesti tulles ta juba teadis milline tõke tuleb ja enam ei püüdnud mind valelel tõkkele tassida ning siis tuli ka vahe mugavalt välja.

Lõppu pusisime penerollide rida. Paras pähkel peast kuumale Ottokale :D Reas oli kahene peneroll, 2 fuleed ja jälle 2ne peneroll. Esimesed korrad küttis ta hullu hooga sinna peale ja pidin teda päris kõvasti tagasi hoidma, et ta lendu ei läheks. Noo ja siis muidugi oli teisele penerolliel minnas jama majas. Pusisime mitu korda. Rahustasin, rääkisin juttu talle seal seljas ja vaikselt hakkas ta mõtlema ka. Mõnus! Suunamuutus ja teiselt poolt sama. Kiirustamist oli vähem ja siis lähenedes tundisn, et ohh kuimõnus, ei kisugi enam kuhugi ära ja no nii hea. Istusin vaikselt, jalg ümber ja lasin käe imepehmeks. JAAAA 1 fulee enne tundisn et krt hapu. Tegi nõksu ja põikas kõrvale.. Nagu mismõttes???? R ka imestas, et mida helli?? Jälle olukorras, kui kõik klapib, ta on ilusti sääre vahel ja siis lihtsalt tühja koha peale selline trikk. Seekord ma sain kohe jaole, võtsin ta kohe plaksust seisma ja andsin talle kolaka kannaga. Kannus oli küll peal, aga see on mul nii all, et reaalset kasu sellest pole. Sain kohe ka R käest võtta,e t mida ma üldse topin seda kannust, kui see nii alla on, et see vastu ei lähe, kui vaja on. No See selleks. Kannamatsu peale tegi Ottokas miniküünla ja sai uue klopsu. Hüppas korra veel õhku ja sai uue klopsu. Selle peale ta läks juba edasi ja sai sügamist. Küsisin veel paar korda jalaga kohest edasi liikumist ja kui ta läks patsutasin ning tulin rida uuesti. Tuli ikusti, lendu ei läinud, aga ma ei andnud kätt enam niiiii pehmeks ning ta läks ilusti tõkkele. Tulin veel korra ja kuna siis oli ta väga tubli, patsutasin, andsin kommi ja oligi moos. Arutasime R-ga seda, et mis siis juhtus.. Miks ta mööda hüppab, kui käsi ära anda.. See on hästi veider minu jaoks. Aga igatahes jõudsime järeldusele, et mis iganes see siis ka pole, tunne, et ta on tõkke ette õksi jäetud, võie t ta lihtsalt on vaba sellist asja tegemaks.., mina pean lõuni koidma selline stabiilse ja natuke kindlama "käest kinni hoidva" kontakti. Liiga ära aentud ratse ilmselt ei sobi. Kas siis meile paarina või Ottokale, aga see ei toimi.

Tegin natuke lõdvestavat traavikest peale ja sügasin teda kaela pealt. Ma jäin trenniga väga rahule, sest sain ise päris palju asju jälle selgemaks. Õige tasapisi hakkab tekkima tunne, et võibolla ma suudan natuke oma teadmisi ka praktikasse jälle panna. Pikad pausid ja 2 last on olnud kohutavalt laastavad. Lihast ei ole, võhma ei ole, silmamõõtu ei ole ja ehkki tunnetus on mingil määral säilinud, siis reaktsioonikiirus on enamus ajast olematu. Mõelda isegi jõuan, aga tegutseda ei jõua . Oehh raske raske saab olema see enese distsiplineerimine :D Aga tore on ka. Tõeliselt tore! Ma ootan iga võimalust ratsutada ja enda kallal tööd teha. Ma püüan leida kõikvõimalikke augukesi, et saaks üksi talli minna ja kasvõi 20minutitki nokitseda. Ehk on see võimalus juba täna.. eks paistab :)

Oh õudu

Oleks mul julgust muuta seda, mida muuta saan, meelekindlust leppida asjadega, mida muuta ei saa ning tarkust nende kahe vahel vahet teha.

Aga on asju, millega tundub nii kohutavalt raske leppida. Hoolimatus, võhiklkikkus, jõhkrus, vägivaldsus, õelus, kiuslikkus, väiklus, väiksus.. ohh jummel see nimekiri võiks veel venida.. Aga erit hull on asi siis, kui kannatavad need, kes ei saa ise enda kaitsmiseks midagi teha. Kellel on küll hääl, aga keda ei kuulata. 

Sattusin lugema seda: Margiti-lugu

Masendav. Lihtsalt masendav. Ma ei saa aru, mis kõik on valesti läinud selle mehe kasvamise juures, et temast selline inimene kasvas..  Ja kuidas saavad iseendale otsa vaadata kõik need selles loos osalejad, kes ei sea lapse huvisid esikohale. Kes ei suuda asju vaadata selgete silmadega.. Kuulata, kui nendega räägitakse. Lapsel on ka hääl! 

Kohutav. Lihtsalt kohutav :(

Ma vaatan oma kõrval magavat meest ja tunnen, kuidas selliste lugude taustal armastan ma teda veel rohkem. Armastan seda, milline isa ta on meie lastele. Ma ei tea keda või mida ma tänama pean, meie teineteist leidsime. Igatahes oskan ma teda hinnata, see on päris kindel :)

Lähen paitan oma pisikesi ning panen neile tekid paremini peale. Siis püüan magada, et meil tuleks homme lastega koos kodus tore päev. 

Käib töö ja vile koos

Fb on tore asi. Ikka ja jälle satun mõne tuttava jagamiste tõttu mõnele intrigeerivale artiklile. Viimane neist siis see.
Lugesin ja mõtisklesin, et mida siis minu 5-poolene teeb ja oskab. ja kuida sta need oskused on omandanud ning kas ma olen talle ka püsivaid igapäevaseid kohustusi juba õlule pannud. Eks üht-teist ikka on. Oma mänguasjade eest hoolitsemine. Oma ujumistrenni asjade eest ka. Tolmuimejaga toimetan ise, sest teen siis juba kogu elamise korraga. Üldiselt olen aga püüdnud teda kaasata võimalikult paljude tööde tegemisse. Aga eks see kauplemise soon on ka juba tekkinud. "kui sina mind ei aita, siis mina ei aita sind kaaa" tuleb tal ikka ja jälle üle huulte, kui tahab et ma talle miskit teeks just sel hetkel, kui mul on mingi asjatoimetus käsil. Ma ei ole seda tüüpi lapsevanem, kes lapse palumise peale kohe kõik oma asjad nurka viskaks ja tormaks ta juurde. Ütlen, et kuulsin ja et mulon see või too asi käsil ja kui oma asjaga valmis saan, siis olen tema päralt. Vahel ta lepib sellega, vahel mossitab jupp aega, et ma kohe ei hüppa, aga mis teha, nii need asjad käivad.

Dommi on ka ilusti palumise vist selgeks saanud. Või vähemalt on ta saanud selgeks selle, et ilusti küsimisel on suur jõud. "emme... ma väga palun sind... " No kuidas sa siis keeldud :D Ja tõesti, kui ta küsib ilusti, siis ma täidan ta palveid niipalju kui see mõistuse piires võimalik on. Varasemalt oli tal kombeks lihtsalt nõuda kuid nõudmistele jäävad minu kõrvad paraku enamasti kurdiks. DK on aga tark poiss ja eks ta on vist täheldanud, et viisakus avab niimõnegi ukse :)

Aga lapse tööde juurest omade juurde.
Meie nädalavahetus oli väga töine. Mu õde oli siin ja siis rügasime korralikult tööd teha. I-l oli ka sõber abiks ja mehed tegutsesid kuuri katuse roovitusega.I sai puukuuri valmis ja lõpuks oli koht, kuhu talvepuud ära panna. Naabrimees laenas veel ühe käru ja nii me siis õega muudkui aga kärutasime. 10 ruumi puid oli maja ees kuhjas ja tänaseks on jäänud veel piisku. Ja tundub, et kuuri isegi mahutab kõik ära, ehkki vahepeal oli mul kahtlus, et ei mahu.
Õhtul, või no tegelikkuses oli päris öö juba :D, võtsime massaazilaua ka lahti ja tegin õele väikese mudimise tänutäheks orjamise eest.
Meeletu koguse pesu pesin ka. Sorteerisin laste riideid ja meie endi omi ka ja pakkisin soojema ilma asjad ära. Kogu pere kevad-sügis üleriided said pestud ja tänaseks on ära ka kuivanud ning saab ära panna. Pisikese elamise miinus, et pidevalt on vaja koristada ja igal asjal on vaid 1 kindel koht, sest muidu on kohe tõeline kaos majas :D
Pisike preilna mängib hetkel wc rulliga :D Lähen koristan selle "lume" kokku ja teen tule alla. Ja siis ootab veel 101 toimetust ees. Nende perenaise töödega on ainult 1 jama.. Õhtuks pole nagu midagi väga ette näidata ja siis ontunne, et olen päev otsa kodus ja midagi ei teegi. Ise aga olen täiesti väsinud.. ei tea küll millest :D

Jaaaa katapult, ehk kes teeb, sel juhtub :)

Ja tuligi ära see kardetud kukkumine. Õnneks ei saanud ma suurt muud kahju, kui lõin ära oma selja. Muud valu ei olnud üldse. Mis siis juhtus?
Reedel oli plaaniline hüppetrenn. Terve päeva oli mul selline poolvedel olemine. Sooja tehes ei saanud ka seda õiget liikumist kätte ja tundsin, et ma ei ole päris õiges konditsioonis. Mõtlesin, et ütlen kohe R-le ka, aga otsustasin siis, et ootame ja vaatame. Et kui ta hakkab hullu panema, siis ütlen, et ma olen vedel. Hakkasime hüppama ja oli isegi täitsa okei. Tulime järjest ka. Oli 5 sammu (20,5m) vahe, kus vaja natuke liikuda, aga mitte lappesse lasta. Esimene kord kruttisin liiga kokku. Teine kord läks natuke liiga edasi ja tuli okserile sutike alla. Kolmas kord, kõik klappis ilusti. Juurde ei surunud, käsi oli all ja siis tõuke hetkel Ottokas tõukas hoopis tõkkest mööda.... Nagu mismõttes???? Lampi. Kõik klappis ja oli väga okei ja siis ta tühja koha pealt lihtsalt hüppas kõrvale. Kaotasin tasakaalu ja kuna okser oli kitsastest metallpukkidest, siis toetasin käe sinna vastu, et mitte nende otsa lennata. Hoog oli suur ja sai selgeks, et oma paksu ahtrt ma enam sinna selga tagasi vinnata ei suuda. Võtsin jalad jalustest välja ja maandusin ilusti jalgadele. Isegi niipalju jõudsin mõelda, et põlv ikka pehme oleks ja ma oma selga ära ei põrutaks. Aga siis.. Loll nagu ma olen, jäin ratsmest kinni hoidma ja kuna ma maandusin selg ees, siis tõmbas Ottokas mu hooga kaasa ja laksuga pikali maha.
Oiii ma kirusin ennast, et no oli vaja jääda kinni hoidma. Poolel teel maani nägin tema ümmarguse kõhu alt juba tagumisi jalgu ja mõtlesin, et noo krt kui ma nüüd sinna jalgade alla libisen, siis on ikka eriti hale. Lükkasin kätega vastu ta kõhtu ennast temast eemale jaaa prantsatasin kogu hiilguses vastu maad. Küll mul on hea meel, et mulle meeldib turvakaga sõita, see päästis hullemast, aga alaselja lõin ikka ära.
Vedelesin siis seal natuke, sest selg "sõimas" mind ja püsti ma ei oleks selles seisus saanud. R tuli ja küsis, et mis koha ma ära lõin, et kas selja? Noogutasin. Küsis, et mis ta teha saaks. Palusin jalgadest tirida. Vasak jalg jaaaa naks käis.. mmmm kui hea tunne. Parem ka ja saigi paika. Püsti ajades võttis veel korraks tudisema, aga siis sain jalad alla ning järgmiseks oli oodatud viha ja adrekalaks kohal.
Võtsin steki, sättisin kannused tööasendisse ja ronisin selga tagasi.
Selgitasin siis Ottokale natuke tema käitumise kohatust ja selle otseseid tagajärgi. R pani selle niigi maasse kaevatud okseri veel väiksemaks ja tulin uuesti. Ja uuesti ja uuesti ja uuesti. Lõpuks oli esialgne olematu kõrgus, max 80cm, kui sedagi, ka tagasi ning tulime veel mitu korda järjest ja mõlemalt poolt seda õnnetut mini-okserit. Rohkem tal mingeid idootseid ideid ei tekkinud. Tema õnneks, sest ma olin ikka väga sõjakas meeleolus.
Hoidsin teda samas ka korralikus haardes, Eest kindel käsi vastas ja tagant jalg peal ning viimastel fuleedel ka kannus õrnalt vastas, et talle meelde tuletada relvastuse olemasolu. Viimane järjest tulemine oli täitsa hea ja lõpetasime ära. Minu selg muidugi omas selle uuesti sadulasse ronimise kohta täiesti oma arvamust ja seega veeretasin ennast sealt esimesel võimalusel alla ja komberdasin istuma. R oli kena ja jalutas hobust kuniks ma end kokku võtsin ja ta ära viisin.

Ma ei tea, mis talle sisse on pugenud, et ta selliseid treikke teeb... Ma kukkusin viimati 7 ishh aastat tagas. Seda koos Ottokaga mingi tobeda pisikese lattaia peal, kui ta lihtsalt ei näinud latti ja koperdas selle otsa ning panime üle nipli. Kui see vaimne drauma tal ravitud sai, siis peale seda ei ole ta minu usaldust küll petnud. Mina olen olnud seal seljas kohati küll täiesti mõtetu, aga tema on alati olnud minu jaoks 100% usaldusväärne partner. Mis nüüd juhtus, ma ei tea..
Võistlustel klappis ja toimis nii nii hästi. Hõpped tulevad ju paremad ja talle ka mugavamad, kui ma saan käe enne pehmeks anda, mitte ei ole nagu ratsme küljes rippuv tuulelipp... Ei tea.

Hea on see, et ma ei saanud haiget, kuis ee selja jama välja arvata. Aga no see selg on omaette teema nii ehk naa ja see ei lähe arvesse. Ja see polnud ka hirmus, vaid ajas mind lihtsalt vihaseks. No kuidas ma saan nii vedel olla ja nii kergest sadulast eemalduda.. Homme lähen kindlasti sõitma ja eks siis ole näha, mis näoga mo molukene mind boksist vaatab. Kas ta kahetseb ka, et oma emmele sellise käki keeras või tuleb meil temaga veel paar tõsisemat jutuajamist maha pidada :D

Ood rõõmule, ehk siis miks ma armastan oma meest :)

See siin saab olema ood minu kallile mehele! Kui mul kunagi peaks piss pähe lööma ja ma oma mõistuse ära kaotan, siis saan siit lugeda kõike head ja sooja, mis paneb mu naeratama pelgalt oma kallimat nähes, talle mõeldes. Mõned sellised asjad, mis on erilised... talle, või siis ka meile omased.

Ma armastan oma meest. Kogu kupatust. Tema sügavat naba ja seda, kui ta oma habeme ilusaks pügab. Seda, et ta oskab igasugu asju teha. Hetkel on käsil kuuri ehitamise projekt. Vana sara oli väga jube ja seega tiris ta selle maha ja hakkas uut tegema. Veel on üht-teist teha, aga seinad on püsti ja kile katusel. Täna viisin esimesed sületäied puid ka juba sisse :) Ta oskab ka muid asju ehitada ja kõikvõimalikke asju parandada.

Ta on mees, kes ei jaga töid naiste ja meeste omadeks. Ta teeb ka süüa ja toimetab kodused asjad, kui neid on vaja toimetada. Tegeleb lastega. On hell ja hea ja soe ja mõnus. Ma võin täie kindlusega äelda, et ta ei ole nagu nn lisalaps kodus, kelle järgi ma pean ka koristama ja keda teenindama, vaid tema kohati teenindab hoopis mind :)

Ta on minu suhtes ja üldse kõige suhtes väga tähelepanelik. Näiteks ükspäev oli meil kokkulepe, et ta tuleb võimalikult ruttu koju, et ma saaks talli minna. Ta istus tükk aega ummikus ja seega jõudis kõvasti hiljem, kui plaanis oli. Ta ajas auto maja juurde saba ees ja kui nägi mind välja tulemas, siis pani ruttu ka hääled uuesti sisse. Ja jõudis mulle veel musigi anda :) Need väikesed musid igas päevas on nii head. See soe hetk, mil aeg korraks seisma jääb. See väike meie hetk.

Ta armastab õhtuti oma tahvlist sarju vaadata. Klapid peas vaatab ta sarju ja mudib mu varbaid ja siis naerab kõva häälega :) See on nii omaseks saanud. Ja no jalamudi on ikka klass omaette. Meie oma mõnus õhtune traditsioon :)

Je väga head piparmünditeed teeb ta ka. Just sellist õiget "unerohtu" mis mu kiiresti ära kustutab. Ma ei tea mis tema saladus on, aga ka siis, kui ma olen täitsa ärritunud või häiritud millegi pärast, mõjub see tee nii rahustavalt, et uni tuleb hetkega.

Täna tegi ta ka mulle teed ja ma just lõpetasin selle joomise. Uni tuleb hea. I vaatab aga sarju ja mudib mu varbaid :)

100kond starti treeningvõistlusel on täiesti normaalne :D

Täna oli Jüris treeningvõistlus. Kohe täitsa täitsa treeningu värk oli. Olid soojendused ja siis ükshaaval parkuur, aga muu oli kõik selline trenni meenutav. Tõkked olid viisakad ja kui ka ebaõnnestuti, siis sai lõpuni sõita. Ja kui mõni hüpe ikka täiesti nahka läks, siis sai selle pärast uuesti tulla. Aega keegi ei võtnud ja karistuspunkte ei loetud. Nii venis ka päev päris ikaks, aga kõik jäid rahule, sest see oli ju super võimalus oma vigu kohe parandada ja siis sellest ka midagi õppida. Minul oli sellises formaadis "võistlemine" esmakorde kogemus.

And boy was that an experience!
Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis trennid on läinud üle ootuste hästi. Nii ka viimane trenn enne võistlust. Mul on seni aga olnud reegel, et kui viimane trenn läheb metsa, siis võistlustel olen ma kõigeks valmis ja siis üldiselt läheb võistlustel hästi. Jaaaa vastupidi ka. Noo ja siis ma olin juba ette valmis selleks, et täna on hobune nõme ja ma ise närvis ja tulemuseks on paras kasakaratsutamine :s
Õnneks midagi sellist ei juhtunud.
Tegin ta enne valmispanekut ilusaks, J-B aitas valmis panna ja ma toppisin saapad jalga, turvavesti selga ja kaska pähe. Ma ei saa aru, miks noored vinguvad,e t peavad vesti kandma. Mulle väga meeldib sellega sõita. Jah, mul on lülidega vest ka, aga no ma ei saa küll öelda, et see oleks ebamugav või midagi. Väga mõnus on. Jah, suvel on palav, aga praeguste ilmadega just mõnus ja soe :D
Läksin siis õue eelsoojendust tegema aga jõudsin vaevu sammu käia, kui meid juba maneezi kutsuti. Siis korraks jõudsin mõelda, et no nüüd on korras. Soojendada ei jõudnud ja ongi mokas. Maneezis hakkasin aga kohe traavitama ja keskendusin iseendale. Aega oli vähe ja olin juba ette otsustanud, et keskendun ainult endale. Istak, säär, käed jne. Et ma ei hakka teda sikutama või kaklema. Vahet pole kus see pea on või ei ole. Sõitsin teda elavasse rütmi ja juba oligi aeg hüpata. Esimene lähenemine oli kohe ideaalne. R käskis võtta veel grammikene elavamaks ja täitsin käsku. Rohkem ma ei mäletagi, kas sain mingeid juhiseid v ei. Seotud vahede sammud küsisin ka ja oligi kõik.
Olin meie soojas teine startija ja sain platsile jääda. Kordasin rada ja kui oli minu kord, siis läksin kohe starti.
1- Okser. Pööre esimesele tuli veidi imelik ja samm sattus alla. Olin ise rahul, et ma ei hakanud kaugelt lükkama.
2.-Lattaed. Liikuv 5 sammu vahe ja seega ma lubasin veeeeidikene rohkem edasi joosta ja andsin tõkke ees käe pehmemaks. Klappis.
3- Pööre kolmandale ja siis R hüüdis ka, et käsi pehmeks. Klappis.
4- nurgast välja lattaed- ok,
5- Okser. Ideaalne, ehkki see oli pikast lähenemisest, mida ma põdesin. Aga oli ideaalne.
6-Süsteem-mõnus.
7- Lattaed väikesest pöördest, mille pöördes ma ei saanud hästi tõkkele peale ja läks jube alla. Andsin kiiresti järele ja Ottokene tuli ilusti välja.
8- Lattaed- Täitsa okei.
9- Okser tagasi 6 vahega. Vastas nagu kuld ja klappis ideaalselt.
10- Lattaed pikast lähenemisest. Täitsa ok.
Ja oligi kõik. Ma olin nii nii rahul! Olen siiamaani! Ma suutsin parkuuri ajal mõelda mida ma teen ja kus ja kuidas ja see oli väga lahe tunne. Mu keha päriselt ka kuulas, mis ma tal teha lasen ja no toimis.

Ma üldiselt ise ei viitsi lugeda selliseid pikki ja lohisevad parkuurikirjeldusi, aga täna ma tõesti tahtsin selle kõik kirja panna, et saaksin seda meeletult positiivset kogemust hiljem täpselt meenutada.
Ottokene oli nii numpsik. Ei ajanud kordagi lõuga vastu ja ei hakanud tassima. Hüppas väga mõnusalt ja kui ma ise eksisin, siis päästis ilusti olukorra ära :)

Mul on nüüd nii hull isu peal jälle trenni minna. Nii vahva! Tahan sõita ja hüppetrenni ka võtta regulaarselt. Ja täna ma tundsin, et pole üldse nii ebareaalne unistada sellest, et tuleval aastal meistrikatel harrastajates startida :)  Palju on vaja trenni teha ja võistelda selleks, aga lootust on :) Nii nii tore!!

Trennid 1 2 3 NIIIII ÄGE ON JÄLLE RATSUTADA! :D

Oii ma olen viimasel ajal nii tubli olnud ja näpistanud aega igast võimalikust ja vahel ka mittevõimalikust kohast ning ennast võimalikult tihti hobuse selga vinnanud. TORE on ma räägin. Tõsiselt tore!!  Ma tunnen end nagu laps jõuluõhtul, kui on aeg kinke avada.

Esimene märkimisväärne trenn oli ühel teisipäeval. Kuidagi läks nii, et sattusin plikaga koos talli just sellisel ajal, et ta uinus autos suts enne talli jõusmist. Mõtlesin siis et ok, proovin, kas jõuan sõita. Tõin Ottoka jooksujalu ära ja kogu valmispanek oli elukiire. Tegin sooja ja sõitsin niisama kui ma ei suutnud vastu panna kiusatusele proovida pihta saada väiksele ristikesele, mis maneezis nii kutsuvalt ootas. Mul läks reaalselt ka vist 5-6 katset enne kui ma suutsin aru saada mida ja kuidas ma tegema pean, et latile pihta saada. Masendav eksole :D
R oli oma noorukesega ka vahepeal maneezi jõudnud ja soojaks sõitnud ning hakkas hüppama. Noo ja ma siis mõtlesin, et jõlgun tal siis sabas kuniks mul julgus välja kolib ja ma araks löön. Käkerdasin ikka omajagu aga Ottokas oli kallis ja hea nagu ikka ja vedas mu sõna otseses mõttes väriseva kere kõigest üle. Üsna kiirelt kerkisid tõkked 80-90cm kanti aga üllataval kombel see kõrgus ei olnudki kõige suurem probleem. Mul lihtsalt oli tõsine probleem oma keskendumise suunamisega ja keha värises adrekast nagu haavaleht. Aga no ma olin üliõnnes et ennast ületasin ja sain raja sõidetud. Ise olin lappes ja ei kontrollinud ennast üldse, aga alal ei kukkunud ja kõigile tõketyele ei pannudki sammuga pange, seega tõeline eduelamus! Või no kui aus olla, siis polnud see mitte eriti edukas.. aga see eest tõeline elamus  :D


Päris trenn vol 1,  7.11.2014
See oli eelmine reede. R oli nõus hüppetrenniga mind aitama. Oii ma tegin endale korralikku ajupesu juba mitu päeva enne trenni. Mõtlesin läi, et mida ja kuidas ma pean toimima, sest ma ju tean seda kõike, aga praktika on suuremate aukudega kui šveitsi juust. Mõtlesin ka läbi, et usaldan R-i ja teen mis ta ütleb isegi, kui hirmud hakkavad oma jura ajama.
Trenn oli üle ootuste edukas. Esimene edusamm oli see, et ma ei värisenud. Palju olulisem oli see, et kui ma raja ühe korra läbi hüppasin, siis ma sain ise aru, kus ja mis ma pange panin ja teisel katsel suutsin enamuse vigu ära lappida.


Trenn vol 2, 13.11.2014
Täna. Viimane trenn enne meie oma kodutalli treeningsutsu. Kuna ma lubasin endale oma viimasel võistlusel, et ma enam 70cm ei sõida, siis ei jää mul muud üle, kui sõita 80cm :D Vaks vahet tõesti, aga no ma olen rõõmus, et ma üldse saan sõita. Ja lubadus on lubadus! Ja ainult 2 trenni oli ju aega teha. Jõuluvõistluseks püüan ikka rohkem jõuda :)

Panin turvavesti ka täna selga ja no meeldib mulle see jubin! Ilmselt on mul ikka suuremat sorti ajude pehmenemine, sest no ma olen nii kergesti emotsionaalselt mõjutatav, et see on kohati lausa nõme. Panen vesti selga ja kohe plaksust on hunnik julgust juures. Ja mind isegi ei häiri, et nii mõnigi täna muigas. Ma viskasin ise ka nalja selle üle, agamul ausalt ka on kuidagi kindlam tunne. Uue kaska ostsin ka, sest vana oli juba u 6 aastat tagasi ostetud või isegi veel rohkem. Kukkunud ma sellega küll ei ole kordagi, aga polster on seest ära vajunud ja seega ta loksus mul peas ning oli ikka üsna ebamugav. Uus kaska on mõnusalt pea küljes kinni aga samas ei pigista.


Aga et siis trenn:

Soojenduse tegin ise. Nagu ikka passis ta seal taga ostas oma silmad peast välja ja üritas iga hinna eest mulle selgeks teha, et me ikka ei peaks seal olema. Aga ma ei lasknud ennast häirida ja ajasin oma jonni, et ta peab ka seal nurgad läbi jooksma ja ei tohi kaelkirjakut mängida. Sõitsin teda kohe algusest peale elavamaks ja aktiivsemaks, et ei oleks vaja tõkke ees lükkama hakata.

Soojenduse lattaed. Enam-vähem, Ei midagi hiilgavat aga polnud ka hullu. Tõke oli diagonaalil ja seega oli vaja vahepeal suunda muuta. Esimesed korrad tegin jalavahetuseks paar traavisammu, aga siis ükshetk küsisn peale poolpeatust kohe jalavahetust ja oopplaaaaa, sellise pauguga vahetas jalad ära. Nii tublikene :D Ohh ma olin uhke :D  Vahetas pärast veel mitmed korrad ja ma olin nii rõõmus.

Lisasime teise diagonaalil oleva lattaia ka jaaaaa siis ma panin sammugapange ja lükkasinta lappesse. Noo ja siis ta läks äksi täis :D Siis ma aga suutsin oma aju kokku võtta ja leidsin lahenduse kuidas ta hoida kontrolli all nii, et pöördel liikumist ära ei pooks, aga samal ajal tõkke ees kadjama ei paneks. Surusin põlve ja ülasääre peale ja tegin oma keskkoha "tugevaks". Vahepeal oli paar korralikku haugi ka, aga viimane rada oli kohe täitsa hea :) Kõik lähenemised olid head, ta püsis põlve vahel ja ma sain iga tõkke ees käe pehmeks anda. NO OLI HEA! Peale viimast ma muidugi lasin rihma lõdvaks ja lasin tal sisse vajuda. Patsutasin palju palju ja lasin tal lihtsalt ära vajuda. Jaaa, ma tean, et peaksin ikka lõpuni sõitma. Viimase pöörde ka läbi ja siis ülemineku ja siis preemia.. Aga no ma olin ise niiiiii vässu ja samal ajal endaga nii nii rahul.

Pärast ma tüütasin R-i veel järel analüüsiga ja vurasin talle ette kõik mõtted ja tunnetused, mis mulle tundus, et toimis või ei toiminud ning ta lisas oma nõuanded veel sinna otsa. Panen kõik kirja ja püüan siis laupäevaks pähe tauda :D
* Põlve ja ülasäärega "tang" toimib päris hästi.
* Keha tugevana hoidmine toimib ka! Mitte mingil juhl ei tohi olla krampis, aga peab olema toonuses.
* Kui vaja, siis võtta raksuga tagasi, siis poolpetaus ja siis uuesti kohe õige rütm sisse.
* Kui pöördes on korras, siis lähenemisel hoida kontroll tempo üle ja kui saab, siis 2 fuleed enne käsi pehmemaks. Kui ei saa, siis peab järele andmisega olema kibekiire.
Lisaks muidugi klassika:
* Ühtlane rütm
* Pöörded tuleb välja sõita.
*Käsi oma kohal rahulik.


Ja et ei jääks muljet et ma ainult hüppan, siis vahepeal olen 2 korda vel sõitma saanud minna ning mõlemad korrad tegelesin oma olematute kõhulihastega. Pusisin väikeste jupikestega täisistakut teha ja kuna ma palju ei jaksa, siis tegin esi ja taguotsa pöördeid ning külgliikumisi. Oma tasakaaluga on vaja oii oii kui palju tööd teha. Niiet ega muud, kui et trenni, trenni ja veel kord trenni :)

Kelelle seda jama vaja on?

Viimasel ajal on see küsimus üha enam ja enam mind kummitamas. Mika ma seda teen? Kelelle seda vaja on? Mulle?? Õpilastele?? Ehk siis miks ma olen treener???

Jessu tervis sai jälle korraliku paugu ja me olime nädala haiglas. Siis kodus 2 nädalat mitmete rohtude peal ja siis veel 2 nädalat 1 rohi jätkus. Nädal on sellest veel ees. Edasi läheb järelravi teadmata aja. Haiglas ja kodus olime isolatsioonis peaaegu 4 nädalat. Ma ei saaks öelda, et sain sel ajal puhata. Preili vajas pidevalt rohtusid. Esialgu iga 4h tagant, siis 6h tagant, siis 8 ja nüüd lõpuks on vahe 12h. Ehk siis ei mingit puhkamist. Aga igatahes näitas elu teisi tahke ja meie päevad olid tavapäraset erinevad. Minu päevad olid erinevad.
Ma ei käinud tallis, ei käinud poes, ei käinud isegi õues eriti mitte. Ja kogu selle oma lapsele pühendumise kõrvalt tundisn ma süüd, et ma ei saa kuidagi talli trenne andma minna... Nagu mida veel eksole... Mu laps on haige ja ma mõtlen, et küll ma ikka olen vastutustundetu treener, et jätan oma õpilased niimoodi mitmeks nädalaks ula peale. Et no kuidas ma ikka ei suuda oma asju niimoodi ära organiseerida, et ma jõuaks need õhtud trenne andma... Saate siis nüüd aru, milline napakas ma olen jah! Täiesti jabur..

Aga selline ma olengi.. Kiindun kiiresti, võtan trennis käijaid kohe nagu "oma õpilasi" ja investeerin kohe ja kiirelt jupi oma hingest ära. Aga paraku on nii, et see nn "investeering" on tegelikkuses minu poolt rumal ja saajate poolt teadvustamata kingitus. Trennilised ju maksavad oma trennitasu ära ja sellega on kõik öeldud. See ongi see tänu. Nad tulid trenni ja on nõus maksma seda hinda, mis ma küsin. Ja tulevad järgmine kord jälle.. Ja see peaks ju juba iseenesest olema rahulolu märk.
Aga mina lollike ootan ikka nagu midagi veel.. Seda mingit müstilist ustavust või pühendumist.. lojaalsust...
Võibolla on asi sellest, et minul endal on olnud ainult 1 päris treener. Jah, mõnikord harva andis meile ka keegi teine trenni, aga Merle oli ikka meie treener ja meie tema õpilased. Ma käisin niidus sõitmas ja mul ei tulnud pähegi minna proovima kuhugi mujale. Et äkki on ägedam või parem või ma ei tea mis veel.. Ja nii ma ilmselt ei oskagi mõista seda katsetamist ja proovimist.

Ka arusaam treeneri rollist ja õpetatavast on mul vist kõvasti nihkes. Meid ei õpetatud niidus ainult ratsutama, meid õpetati hobuinimesteks. Õpetati kordetama, talutama, maneezi liiklusreegleid, varustuse hooldamist, abivahendite kasutamist, ohtude ette aimamist ja kõike muud. Ma olen siiamaani südamest tänulik oma treenerile kogu selle pühendumuse eest, millega ta minust inimest kasvatas. Hobuinimest. Laia silmaringiga, õigete hoiakutega ja avatud suhtumisega hobuinimest. Ta ei andnud meile lihtsalt ratsastustrenni või hüppetrenni. Ta andis meile palju enamat. Kahjuks on tänaseks elu niipalju muutunud, et treeneritest on saanud klienditeenindajad, mitte eeskujud ja õpetajad, mentorid.. Treenerid muretsevad palga pärast.. Õpilased ei oska lisaväärtusi näha ega hinnata.

Ja sellepärast ma vist olengi treener. Sellepärast ma vist varastangi aega oma pere tagant. Oma lastelt.. Et kui ma ka mõnest hobusehullust suudan avatud silmadega ja mõistlike otsuseid tegeva hobuinimese kastavata, siis olen ma omalt poolt teatepulga justnagu edasi andnud. Olen endasi andnud selle, mis mulle anti. Kohutavalt kurb ja hinge kriipiv on aga ikka ja jälle veenduda, et see on täiesti tänamatu ja hindamatu töö ja vaev. See on kingitus, mille väärtus jääb mõistmatuks. Ma olen oma lühikese (pea 9 aastat) treeneripraktika jooksul päris mitmed korrad selle napaka fanatismi pärast vastu pead saanud. Olen oma ära kingitud hinge pärast haiget saanud. Olen haiget saanud nagu armunud lollike, kelle südamerõõm ei oska isegi aimata, et ta kellegi tunnetel trambib.  Ja ilmselt ei lõppe see kadalipp enne, kui ma treeneriameti maha panen. Mis on nõme, sest no ma ei suuda oma suhtumist muuta, ma ei suuda mitte hoolida, mitte kaasa elada..

Kogu selle jamal on aga veel üks tahk...
Kuniks ma olin ainult mina, siis ei kannatanud keegi teine minu rumalate kinkide pärast. Nüüd aga on mul pere. Mul on lapsed!! Minu kaks kõige kallimat silmatera.  Kuidagi pean ma leidma tasakaalu pere ja hobide/töö vahel. Ja kui tasakaalu ei leia, siis on kaalukauss alati pere poole kaldu. Peab olema! Ja kui treeneritöö, mis on mulle küll väga südamelähedane ja lisaks toob ka väikese kopika sisse, hakkab nõudma ohverdusi laste arvelt.... siis tuleb teha valikud..