Reede on hüppepäev

Ma olen väga rõõmus ja tänulik, et mu kallim on nõus lahendusega, kus ta iga reede peale tööd kimab koju nii kiiresti kui võimalik, et ma saaks talle lapsevanema kohustused üle anda ja talli lipata. Mul on üks kindel päev nädalas, kus ma ise saan minna talli ja ise trenni teha. Mul on see üks päev kus ma saan unustada kõik muu ja segamatult tegeleda iseendaga ilma mingeid süümekaid tundmata, et varastan oma pere ja laste tagant aega või midagi. Oiii kui hea see on!!

Ja reedeti on mul siis hüppetrenn treeneriga ja puha. Nagu päris :D

Eelviimane kord ma kukkusin alla eksole ja nüüd kodus autosse istudes mõtlesin, et huvitav kas ma löön väga vedelaks.. Sadulasse jõudes oli natuke kõhe tunne. Tegin üksi sooja ja sõitsin teda kohe hästi korralikult tagant välja. Tegin üleminekuid ja kogu aeg jälgisin, et ma ise ei oleks lohakas, istuks õigesti ja küsiks hobuselt korraliiku tõuget ning ei jääks sinna uinuma. Isegi jalavahetused tulid täita söödavalt välja :)

Kui R tuli, siis rääkisin natuke oma mõtetest ja ta arvas, et pole need nii kosmos midagi, kui mul muidugi õnnestub trenni teha. 1x nädalas jääb ilmselgelt väheks, aga kui ma vahepeal saaks ka ikka sõita, siis oleks mu eneseületusmõttel isegi jumet :) Elame näeme. Suuriplaane ma ei tee, sest eelkõige olen ma täiskohaga ema ja sealjuures on üks laps väga õrnuke, ning seega ei hakka ma omale üldse illusioone looma, et mu trennitamine ongi nüüd kindel ja regulaarne.

Jutud räägitud, asusime asja kallale. Lattaed oli täitsa enam-vähem. Minu pabin haihtus ka ja täitsa mõnus oli hüpata. Iga kord sammu ei näinud, sest Ottokas oli nagu väike turbojänes ja pani mul ikka ajama nii mõnigi kord, aga ma ei läinud sellest ähmi täis ja suutsin ise enam-vähem toimida. Mul on  mingi uus komme tekkinud.. tõkke ees juba varakult õlaga ette vajuda.. Kust see tulnud on v miks, ma ei tea :s Oma varasematelt videotelt on mulle just silma jäänud, et ma olen seal viimase sekundini ika suht sellili ja siis kiirelt lähen kaasa hüppega. No igatahes pidin sellele keskenduma, et ma ei vajuks liiga vara kehaga ette, vaid istuks ilusti lõpuni sügavalt sadulas. Ja no pärast tõket ma lasen ka rihma lõdvaks endal ja siis loomulikult hobne kulgeb suvalist rada pidi. See on vastik komme. Pean ikka hüppe ära lõpetama ja pärast ka jätkama korralikult ja siis tuleb preemia ja puhkepaus. 

Tõke tasapisi kerkis ja mul oli väga hea meel, kui rajana tulime kohe u 90cm kanti asju. Kusjuures need ei tundunud hüpates sugugi suured või koledad. Okserit tulema hakates oli see kohe u 80cm ja sinna pani Ottokas ikka kohe täiega plagama ja tegi mingeid "hüppan-üle-maja" hüppeid. Tegin mõned voldid ja peatused ja R pani valimislati, et ta natuknegi vaatama hakkaks ja siis saime korda. Siis hüppasime järjest ja niipalju kui ma mäletan oli täitsa ok. Esimene kord kaarelt tulles sihtis ta muidugi jõuga hoopis otse jäävat tõket ning siis jäin teda tagasi sikutama ning vahe ei tulnud nii mugav. uuesti tulles ta juba teadis milline tõke tuleb ja enam ei püüdnud mind valelel tõkkele tassida ning siis tuli ka vahe mugavalt välja.

Lõppu pusisime penerollide rida. Paras pähkel peast kuumale Ottokale :D Reas oli kahene peneroll, 2 fuleed ja jälle 2ne peneroll. Esimesed korrad küttis ta hullu hooga sinna peale ja pidin teda päris kõvasti tagasi hoidma, et ta lendu ei läheks. Noo ja siis muidugi oli teisele penerolliel minnas jama majas. Pusisime mitu korda. Rahustasin, rääkisin juttu talle seal seljas ja vaikselt hakkas ta mõtlema ka. Mõnus! Suunamuutus ja teiselt poolt sama. Kiirustamist oli vähem ja siis lähenedes tundisn, et ohh kuimõnus, ei kisugi enam kuhugi ära ja no nii hea. Istusin vaikselt, jalg ümber ja lasin käe imepehmeks. JAAAA 1 fulee enne tundisn et krt hapu. Tegi nõksu ja põikas kõrvale.. Nagu mismõttes???? R ka imestas, et mida helli?? Jälle olukorras, kui kõik klapib, ta on ilusti sääre vahel ja siis lihtsalt tühja koha peale selline trikk. Seekord ma sain kohe jaole, võtsin ta kohe plaksust seisma ja andsin talle kolaka kannaga. Kannus oli küll peal, aga see on mul nii all, et reaalset kasu sellest pole. Sain kohe ka R käest võtta,e t mida ma üldse topin seda kannust, kui see nii alla on, et see vastu ei lähe, kui vaja on. No See selleks. Kannamatsu peale tegi Ottokas miniküünla ja sai uue klopsu. Hüppas korra veel õhku ja sai uue klopsu. Selle peale ta läks juba edasi ja sai sügamist. Küsisin veel paar korda jalaga kohest edasi liikumist ja kui ta läks patsutasin ning tulin rida uuesti. Tuli ikusti, lendu ei läinud, aga ma ei andnud kätt enam niiiii pehmeks ning ta läks ilusti tõkkele. Tulin veel korra ja kuna siis oli ta väga tubli, patsutasin, andsin kommi ja oligi moos. Arutasime R-ga seda, et mis siis juhtus.. Miks ta mööda hüppab, kui käsi ära anda.. See on hästi veider minu jaoks. Aga igatahes jõudsime järeldusele, et mis iganes see siis ka pole, tunne, et ta on tõkke ette õksi jäetud, võie t ta lihtsalt on vaba sellist asja tegemaks.., mina pean lõuni koidma selline stabiilse ja natuke kindlama "käest kinni hoidva" kontakti. Liiga ära aentud ratse ilmselt ei sobi. Kas siis meile paarina või Ottokale, aga see ei toimi.

Tegin natuke lõdvestavat traavikest peale ja sügasin teda kaela pealt. Ma jäin trenniga väga rahule, sest sain ise päris palju asju jälle selgemaks. Õige tasapisi hakkab tekkima tunne, et võibolla ma suudan natuke oma teadmisi ka praktikasse jälle panna. Pikad pausid ja 2 last on olnud kohutavalt laastavad. Lihast ei ole, võhma ei ole, silmamõõtu ei ole ja ehkki tunnetus on mingil määral säilinud, siis reaktsioonikiirus on enamus ajast olematu. Mõelda isegi jõuan, aga tegutseda ei jõua . Oehh raske raske saab olema see enese distsiplineerimine :D Aga tore on ka. Tõeliselt tore! Ma ootan iga võimalust ratsutada ja enda kallal tööd teha. Ma püüan leida kõikvõimalikke augukesi, et saaks üksi talli minna ja kasvõi 20minutitki nokitseda. Ehk on see võimalus juba täna.. eks paistab :)