Jaaaa katapult, ehk kes teeb, sel juhtub :)

Ja tuligi ära see kardetud kukkumine. Õnneks ei saanud ma suurt muud kahju, kui lõin ära oma selja. Muud valu ei olnud üldse. Mis siis juhtus?
Reedel oli plaaniline hüppetrenn. Terve päeva oli mul selline poolvedel olemine. Sooja tehes ei saanud ka seda õiget liikumist kätte ja tundsin, et ma ei ole päris õiges konditsioonis. Mõtlesin, et ütlen kohe R-le ka, aga otsustasin siis, et ootame ja vaatame. Et kui ta hakkab hullu panema, siis ütlen, et ma olen vedel. Hakkasime hüppama ja oli isegi täitsa okei. Tulime järjest ka. Oli 5 sammu (20,5m) vahe, kus vaja natuke liikuda, aga mitte lappesse lasta. Esimene kord kruttisin liiga kokku. Teine kord läks natuke liiga edasi ja tuli okserile sutike alla. Kolmas kord, kõik klappis ilusti. Juurde ei surunud, käsi oli all ja siis tõuke hetkel Ottokas tõukas hoopis tõkkest mööda.... Nagu mismõttes???? Lampi. Kõik klappis ja oli väga okei ja siis ta tühja koha pealt lihtsalt hüppas kõrvale. Kaotasin tasakaalu ja kuna okser oli kitsastest metallpukkidest, siis toetasin käe sinna vastu, et mitte nende otsa lennata. Hoog oli suur ja sai selgeks, et oma paksu ahtrt ma enam sinna selga tagasi vinnata ei suuda. Võtsin jalad jalustest välja ja maandusin ilusti jalgadele. Isegi niipalju jõudsin mõelda, et põlv ikka pehme oleks ja ma oma selga ära ei põrutaks. Aga siis.. Loll nagu ma olen, jäin ratsmest kinni hoidma ja kuna ma maandusin selg ees, siis tõmbas Ottokas mu hooga kaasa ja laksuga pikali maha.
Oiii ma kirusin ennast, et no oli vaja jääda kinni hoidma. Poolel teel maani nägin tema ümmarguse kõhu alt juba tagumisi jalgu ja mõtlesin, et noo krt kui ma nüüd sinna jalgade alla libisen, siis on ikka eriti hale. Lükkasin kätega vastu ta kõhtu ennast temast eemale jaaa prantsatasin kogu hiilguses vastu maad. Küll mul on hea meel, et mulle meeldib turvakaga sõita, see päästis hullemast, aga alaselja lõin ikka ära.
Vedelesin siis seal natuke, sest selg "sõimas" mind ja püsti ma ei oleks selles seisus saanud. R tuli ja küsis, et mis koha ma ära lõin, et kas selja? Noogutasin. Küsis, et mis ta teha saaks. Palusin jalgadest tirida. Vasak jalg jaaaa naks käis.. mmmm kui hea tunne. Parem ka ja saigi paika. Püsti ajades võttis veel korraks tudisema, aga siis sain jalad alla ning järgmiseks oli oodatud viha ja adrekalaks kohal.
Võtsin steki, sättisin kannused tööasendisse ja ronisin selga tagasi.
Selgitasin siis Ottokale natuke tema käitumise kohatust ja selle otseseid tagajärgi. R pani selle niigi maasse kaevatud okseri veel väiksemaks ja tulin uuesti. Ja uuesti ja uuesti ja uuesti. Lõpuks oli esialgne olematu kõrgus, max 80cm, kui sedagi, ka tagasi ning tulime veel mitu korda järjest ja mõlemalt poolt seda õnnetut mini-okserit. Rohkem tal mingeid idootseid ideid ei tekkinud. Tema õnneks, sest ma olin ikka väga sõjakas meeleolus.
Hoidsin teda samas ka korralikus haardes, Eest kindel käsi vastas ja tagant jalg peal ning viimastel fuleedel ka kannus õrnalt vastas, et talle meelde tuletada relvastuse olemasolu. Viimane järjest tulemine oli täitsa hea ja lõpetasime ära. Minu selg muidugi omas selle uuesti sadulasse ronimise kohta täiesti oma arvamust ja seega veeretasin ennast sealt esimesel võimalusel alla ja komberdasin istuma. R oli kena ja jalutas hobust kuniks ma end kokku võtsin ja ta ära viisin.

Ma ei tea, mis talle sisse on pugenud, et ta selliseid treikke teeb... Ma kukkusin viimati 7 ishh aastat tagas. Seda koos Ottokaga mingi tobeda pisikese lattaia peal, kui ta lihtsalt ei näinud latti ja koperdas selle otsa ning panime üle nipli. Kui see vaimne drauma tal ravitud sai, siis peale seda ei ole ta minu usaldust küll petnud. Mina olen olnud seal seljas kohati küll täiesti mõtetu, aga tema on alati olnud minu jaoks 100% usaldusväärne partner. Mis nüüd juhtus, ma ei tea..
Võistlustel klappis ja toimis nii nii hästi. Hõpped tulevad ju paremad ja talle ka mugavamad, kui ma saan käe enne pehmeks anda, mitte ei ole nagu ratsme küljes rippuv tuulelipp... Ei tea.

Hea on see, et ma ei saanud haiget, kuis ee selja jama välja arvata. Aga no see selg on omaette teema nii ehk naa ja see ei lähe arvesse. Ja see polnud ka hirmus, vaid ajas mind lihtsalt vihaseks. No kuidas ma saan nii vedel olla ja nii kergest sadulast eemalduda.. Homme lähen kindlasti sõitma ja eks siis ole näha, mis näoga mo molukene mind boksist vaatab. Kas ta kahetseb ka, et oma emmele sellise käki keeras või tuleb meil temaga veel paar tõsisemat jutuajamist maha pidada :D