Date night

Aga meie käisime eile I-ga väljas. Ainult kahekesi. Kvaliteetaeg ainult meile :)A tuli lapsi hoidma ja me saime omaette välja minna ja natuke ka omaette olemist nautida.

Esmalt läksime Goodwin restorani. See on ikka selline päris restoran. Väga viisakas ja tore teenindus ja suurepärane toit. Eelroogadeks valis I meile "delikatessida taldriku" ja böffi. Kuna mina ei fänna toitu, mis on olnud elus ja pole siis korralikult ära küpsetatud, siis võttis ta böffi omale. Ta on seal varem käinud ja seega teadis mida valida. Böffi ma maitsesin ka, aga kuna ma ei ole seda varem söönud, siis võrdlusmoment puudub. Minu jaoks oli see söödav, aga fänn ma ei ole. Inzule väga meeldis. Mulle jäi delikatessitaldrik, millel oli 2 sorti vorsti ja 2 sorti sinke. Ja no olid head! Peal oli natuke head oliiviõli ja basiilikuleht, mis on minu üks lemmikürte, seega sobis väga hästi.

Praeks võtsime steigid. Rib-eye, mis oli esiti Inzule, aga mis mulle rohkem meeldis ja mille ma omale nihvedrasin ning new york steigi. Kõrvale seenekaste, mis oli ulmehää ja seene-kartulid. Võtsin ka pokaali punast majaveini ja nautisin tõesti igat ampsu ja lonksu. Kes oskab head liha ning head veini ja liha sobivust hinnata, siis soovitan soojalt! Kõht sai nii täis, et viimased ampsud võtsid omajagu aega, kuid no liiga hea oli, et järele jätta. 

Kõhud punnis lippasime filmi vaatama. Kingsman oli valik ja no mida filmi :D Kohati oli see ikka väga haige aga samas nii  naljakas. Väga tihti oli selline tunne, et no mis mõttes selline stseen ongi :D Kordagi ei olnud igavat hetke, palju oli väikesi üllatavaid nüansse ja mõnusat huumorit mustale huumorile sekka. Ainuke koht, mis minu jaoks natuke kriipima jäi oli stseen, kus oli ka laps osaline. See oli selline kõhe ja kriipiv aga samas lõppes see hästi, niiet all good.

Peale kino jalutasime Komeeti, aga kuna kõht oli ikka väga täis, siis võtsime koogid kaasa ja tulime koju. Lasime A ka ära õhtule ja mõnulesime kodus edasi :) A on super hoidja meie põnnidele! Mõlemad lapsed olid söönud ja puhtad ja rahul ning õigel ajal voodis ja magamas ka. Koju tulles tegin neile veel paid, kohendasin tekid ja kuulasin korraks seda mõnusat magamise nohinat. 

Supertore õhtu oli! 

Päev ise oli ka tore. Käisime perega ujumas. See oli muidugi väike pettumus, et pidime jüris 2 tundi redutama, sest ujula oli unustanud kodulehele panna info, et 11-13 on ujula tavakülastajatele kinni, sest võistlused on.. Aga no käisime poes ja sõime DK suure mangumise peale pizzat ning siis saime ikka vees lustida. Lapsed olid sillas! Plika ka naudib seda bassus möllamist ikka väga. Ja DK ujub!!! Täitsa UJUB ise. Ma olen nii vaimustuses :D Jah, vee all tuleb paremini välja kui vee peal ja ta ei uju pikka maad aga no ikkagi! Ta on ju alles 5ne ja no ma olen ikka väga uhke :D

Õppida õppida õppida

Oii oii kui palju mul on vaja veel emaks olemist õppida. Lapsed olid haiged ja DK oli terve nädala kodus. Olles kahe pudinaga võrdlemisi kitsastes oludes toas kinni, siis ikka tuleb ette konflikte, mis näitavad väga selgelt, kuidas ma olen ikka väga koba neid hetki ennetamaks ja veel kobam nende lahendamisel :s Kurb. Väga väga kurb :( Aga no ega mul muud üle ei jää, kui lasta oma lastel ennast õpetada ja olla avatud meelega et olla võimalikult hea õpilane :)
Tervised on lastel õnneks nüüd korras. Käisime arstil ja lasin mõlemad üle vaadata. Plika unetute ööda taga on lõikuvad purihambad ning see aeg tuleb lihtsalt üle elada. Muud asjad on hetkel joonel. Poja veel köhatab korra-kaks päeva jooksul, aga arst ütles, et võib kollektiivi lasta küll. Täna jätsin ta veel koju aga esmasp läheb lasteaeda.

Hobuselistega on aga kummalised lood. Ottokas lonkab nüüd teist tagumist jalga ja mingit asjalikku nõu ma arstilt ei saanud. Kui Nauris peaks meie talli sattuma, siis näitan ottoka ka ette. Ehk saab sealt mingit targemat nõu. Seniks tillerdab kordel natuke haaval ja kui saan rohkem aega, siis mudin teda natukese.
Rillukas on seni olnud täitsa muhe, aga eile keeras ära. Ei tea mis tal juhtus. Tühja koha pealt hakkas ära põgenema. Tegin ise sooja ja kohe alguses oli ta kuidagi imelik. A läks ise selga ja traav oli täitsa viisakas, aga kui galoppi hakkasime tegema, siis poni lihtsalt keeras ära :s A sai haiget ka ja leppisime kokku, et ma nüüd sõidan ise teda natuke aega. Lepin R-ga mõne trenni ka kokku, sest abi ja hüva nõu on alati teretulnud.

Aga natuke toredat juttu ka selle hala lõpetuseks.
Minu dieeditamine ei ole just kõige sujuvamalt läinud, aga natuke ma ikka olen pingutanud ka ja sealt on ka tulemused täitsa olemas. Täna hommikuse seisuga on sulanud 4,7kg, ehk siis pea-aegu see uusaasta lubaduse -5 on käes. Või no vähemalt haardeulatuses. Selle täitudes olen ma tegelikult oma keha mugavuspiirist üksjagu allpool, mida olen ma juba praegugi ja seega ma pole väga veendunud, kuidass elle säilitamine mul õnnestub. Kaal on alla läinud tasakesi ja seega ma loodan, et mis raskelt läheb see nii kergesti tagasi ei hiili. Loota ju võib eksole :D Eks ma pean ikka natuke vaatama, mis ma söön, sest pole ju 15 enam, mil võisin mugida valimatult kõike ohtrates kogustes ja ikka oli mul seal lohk kus teistel oli muhk. (E sõnad :D ) Nüüd aga kehtib ka mulle see ütlus, et "moment on lips, lifetime on hips" ja seega tuleb valikuid teha. Mis on väga nõme, aga kahjuks paratamatu. Või no alati on variant olla "uhkelt kurvikas" :D
Mõõtsin oma erinevad jupid täna üle ja kokku on mõõdud kahanenud lausa 40cm jagu. Päris karm. Eks kohti, kust mõõtsin, ole ka omajagu palju, seega igalt poolt natukene ja uhke number saigi kokku. Kõhu pealt, naba juurest mõõtes oli kõikse uhkem tulemus: -13cm.
Niiet ma olen pingutanud ja olen enda üle kohe täitsa rõõmus. Teksad on puusast suureks jäänud ja ma ostsin omale 36 nr tagi :D Nii väikest numbrit riideid pole ma juba ammu tihanud isegi proovida mitte, aga näe, selga mahtus :D

Hall aeg

Päris jupp aega pole sanaud aega, et rahulikult arvuti taha maha istuda ja mõtteid koguda. Igasugu asju on vahepeal juhtunud, millest mõtlesin kirjutada, aga ega need kõik siis täna enam meeles ei ole.

Ratsutanud ma Ottokaga vahepeal ei ole, sest ta on ikka veel lombakas :( Vahepeal oli juba okei. 2 päeva ei longanud ja arst lubas rohu ära jätta. Siis aga oli pühapäeval jube tuuline ilm ja kõik hobused kartsid. Läksin teda maneezi jalutama kordega ja kuna ta ka jobutas, siis lasin ta endast eemale kordega. Olin kohviku poolses otsas, sest seal ta on kõige enesekindlam ja ei lollita nii palju. Siis aga palusid teise,d et ma võiks seal taga kordetada, et neil seal paha sõita. Oleksin pidanud toipama, et see ei tõota head, aga loll ja vastutulelik nagu ma olen, hakkasin sinna minema. Peegliteni jõudes läks Ottokas paanikasseja hakkas hullult jooksma ja pukitama. Rahmeldas seal jupp aega enne kui ta aju tagasi kõrvade vahele jõudis ja ma ta korrale sain kutsutud. Eks tal on energiaülejäägid ka ja siis oli ju põhjust möllutada. Selle tulemusena aga oli ta esmaspäeval jälle lombakas :( Niiet niipalju siis sellest. Boksis istumisest on ta hakanud igasugu lollusi välja mõtlema. Tal on ulmeigav ju, seega arusaadav, et ta nõme on.
Seega ratsutamisest on olnud päris pikk paus ja ausalt ma tunnen selelst täiega puudust. Tahan trenni! Eile käisim E tupsujalga ka vaatamas ja no väga vahva elukas on. Täitsa kade meel kohe :D Sain natuke proovida ka ja seljast oli ka muhe. Jah, titabeebi teemasid veel on üksjagu, aga selle kohta, kui vähe ta sadulas on, toimib ta väga okeilt. Eest oli nii mõnus pehme ja säärele läheb edasi, mitte ei jookse ära, mis on väga mõnus.

Kodus on asjad tavalised. Vist. Mina maadlen oma kaaluga, Lapsed on tõbised. Lisaks köhale-nohule tulevad J-l purihambad ja see hoiab meid kõiki vahelduva eduga öö otsa üleval. Vastu eilset sain ma lausa 2 tundi magada! Imekombel oli päev üsna okei, aga õhtuks olin laip ja nii ma ei suutnudki Rilluga sõitma minna, ehkki see oli plaanis. Ja nüüd ma kahetsen seda, sest ta olla väike pujäänik olnud ja Otto olla laisa suur pujäänik olnud, seega jahm.. Ei tohi ma endale ikka laiskust lubada. Uni on nõrkadele, eksole.
Üldse hetkel on vist massiline haigustelaine. D lasteaiarühm on väga hõre ja eile viidi üks laps 40 palavikuga koju. Päris jube. Nii kõrge palavik ei tule ka lambist päris ja see vaeseke pidi juba enne tõbine olema.. Kuda küll viiakse sellises seisus laps lasteada :( Nüüd mul ka poiss kodus köhib ja on nohune. See aasta esimest korda kusjuures.  Nüüd me siis turguitame endid kodus ja mugime mustsõstraid.

Olen suutnud leida väikesed hetkejupid mil jälle raamatut kätte võtta. Hetkel loen pooleldi õpiku moodi "Kuidas prantsuse laste kombel sööma õppida". Seal on päris häid nö reegleid, kuidas terve pere ja eelkõige laste toitumist heaks kasvatada. Päris palju onmuidugi kultuuris ka kinni, aga samas on asju, mida saaks ka ise meie igapäevaellu rakendada. Aga lugeda on tore igatahes. Kas siis niisama või õppimiseks, vahet ei ole :)

Pügasin punni

Rillukal olid osad karvad pikaks veninud ja seega nägi ta natuke narr välja, ning seetõttu palus A ta uuesti üle klippida. Lõpuks ma jõudsin siis selleni. Lõviosa hobusest sai tehtud juba eelmine nädal aga siis sai aku tühjaks. Täna siis oli vaja teha veel 1 tagumine jalg ja pea. Mulle meeldib hobust klippida, aga seda vaid juhul, kui hobune on nagu Rillukas. Ma sain näo igalt poolt ilusti tehtud ja isegi kõrvad said natukese piiratud. Seest ei hakanud ma selle suure masinaga pusima. Väga lahe oli tegeleda :)

Enne klippimisaktsiooni sai oma tähelepanu aga otu-totu. Esmalt jalg puhtaks ja siis maneezi natuke jalutama. Uhh ta on boksis igavusest jobukakuks hakanud. R ja J hüppasid ja kui emba kumab meist selja tagant tulles mööda sõitsid, siis oli Ottokal kohe vaja ka karglema hakata. Mõnes mõttes tore ju.. Jalg ei te enam nii haiget ja saab juba nõmetseda :D

Peale jalutust oli soodavann ja siis jälle savi alla ja peale ja igale poole. Soodavanni ajal ta seisis väga vapralt jalg vannis. Noh.. seda seni, kuniks ma ta lemmikkohti sügasin :D Oii oii kui pikaks nina venis, kui õlanukke ja labaluu pealt kratsasin. Kael oli kringlis ja no nii kaifis. Nii lahe kuidas hobune täiega naudib mingite kohtade kratsamist.

Peale vanne ja klippimisi läksin pisikese valgega sõitma ka. Peaks tihemini sõitma temaga. Ta on selline kummaline segu tulisest ja tuimast. Kohati ta ei saa aru, mis tast tahetakse ja siis järgmisel hetkel reageerib üle. KUna maneezis olid hüppetrennid järjest, siis meil oli palju sammupause. Ja palju ja saisupause. Kasutasin aega ära, et küsida tagumise otsa ära astumist. Jupp aega ei saanud ta aru, mida helli ma tahan. Püüdis elueest hoopis edasi pürstida ja oli väga segaduses, kui ma teda edasi minna eilubanud. Siis käis klõps ja voilaaaa naks ja naks astus ära. Sai palju paisid ka :) 

Ta on selline väga sirge ponipunn ja painutamine on tema jaoks paras pähkel. Tegelesin sellega ka üksjagu ja trenni lõpuks oli täitsa tore. Jõudsin isegi 2 voldikest galoppi teha ja kuna ta tõusis enam-vähem ja õigesse jalga, siis ma ei hakanud rohkem kiusama. Aeg pressis ka peale ja seega jalutasin ära.

Stekk oli mul ka käes. Niisama harjutamise mõttes. Noo ja siis jalutades läks stekiots vastu seina ja Rillukas sai krabaja selle hääle peale. Rahustasin maha ja ronisin alla ning kõndisin käekõrval mööda seinaääri ja lohistasin stekotsa vastu seina. Oii ta alguses kõõritas ja punnitas silmi. Ma ei teinud väljagi ja jalutasin tasakesi edasi. Poole pika külje peal ta juba astus vapralt mu kõrval. Silmanurgast ikka piilus, aga enam ei olnud pinges. Tegime 2 ringi maneezile peale ja oligi moos.

Niipalju siis sellest, ehk kuidas ma võistlemas ei käinud

Ohhh jahhhh, mis ma muud ikka öelda oskan. Inimene teeb plaane ja Jumal naerab.. või kuidas see ütlus nüüd oligi.
Täna pidi olema see suur päev, mil ma lähen taas üle 10a skeemi võistlema. Moraalne ettevalmistus oli vägev :D Füüsiline mitte nii vägev, aga täitsa viisakas siiski. Sain lausa koolisõidu sadulagi laenuks, mis on üli mõnus ja mugav sõita ja millesse ma olen kohe täitsa armunud. Kunagi koidab ka see päev, mil ma ise sellise luxjubina olame soetan :)

Kadalipp algas juba veidi enam kui 2 nädalat tagasi selle tissivesti tekitatud jamaga ja seega oli nädal trennipausi. Leppisime siis JB-ga kokku, et mina sõidan see nädal ja harjutan skeemi ja tema sõidab järgmine nädal. Esmasp oli Ottokas energiast punnis ja samas keskenduda ei tahtnud. Skeemi sõitsin läbi ja videolt oli isegi söödav. Edasi läks trennides järjest paremini. Harjusin ise ks sadulaga ja Ottokas toimis iga treniga üha mõnusamalt.
Reedel selgus ajakavast, et minu kahe skeemi vahel on u 5 tundi pausi ja kuna jagasime treikut teise hobusega, kes sõitis ainult A-d, siis otsustasin L-ist loobuda. Passida seal hobune näppus nii kaua tundus täiesti jabur.
Laup pidin veel viimast korda skeemi läbi sõitma. Maneezi jõudes oli sammus hobune kohe kuidagi mõnus. Kui aga traavitama hakkasin, siis tundus, et jookseb imelikult. Palusin teistel vaadata ja keegi ei saanud päris täpselt aru, et mis jalga ta hoiab v ei hoia, aga käik polnud puhas. Kuna ma enne kiusasin teda veidi klipperiga, siis mõtlesin, et ehk läks pingesse sellest ja vaja pikemalt jalutada. Tegin veel 10kond min sammu ja proovisin uuesti traavi. Ikka imelik. Ronisin alla ja mõtlesin, et mis seal ikka. Tulen hommikul vaatama ja kui hommikul ka imelik, siis võtan meid maha.

Täna hommikul siis kiirustasin kella 7ks talli. Ottokas mags pikali ja oli nunnu. Natuke sügasin teda seal pikutades ja andisn maiust ja siis ta ajas end püsti. Andsin heinad ette, lasin natuke nosida ja siis viisin ta maneezi. Selleks hetkeks oli mu kaaskannataja ka kohal ja vaatasime siis koos. Ottokas paarutas maneezis ringi nagu noor sälg. Lasi galoppi ja tegi pukke ja lõi tagant üles. Ei mingit märki, et oleks kusagilt valus.
Gut! Panin ta talli vahele, ninaesine ette ja asusin patse tegema. Ühel hetkel märkasin, et ta seisab 3 jala peal ja paremat tagumist hoiab üleval. Kohe oli paha aimdus ja kui siis tallivahele kõndima läksin oli sant mis sant. Sammus juba kööberdas ja traavis oli täitsa paha. Katsusin ja näppisin niipalju kui oskasin, aga midagi ma leida ei osanud. A, kes oli lubanud mulle appi tulla, võttis ta lahti ja pani ära. Mina läksin Niitu kaasa. Helistasin ka ette ja võtsin meid maha. Ja nii oligi minu sõit selleks korraks sõidetud.

Meie seiklused aga ei lõppenud. Mu saatusekaaslane oli treiku laenutanud ja nad tõid selle kohale. Kui meie talli juurde sõitsid, siis autojuht tundis, et asi on kuidagi imelik. Kohale jõudes hakkas asja uurima ja selgus, et treikul on suverehvid O.o Meie alles jäänud vapper võistleja oli täiesti endast väljunud. Kui juba kerge treiku ringi ujus, siis mis oleks veel saanud koos hobusega. Sellesse treikusse sellise ilmaga ta oma hobust panema ei hakanud. Kuna alles oli jäänud vaid 1 hobune, siis võtsime mulle usaldatud 1 hobuse treiku. Sellel on ilusti talverehv all. Kiirelt vahetasime treikud ja õnneks oli see hobune laadimisproff. Autojuhi sõnutsi oli hoopis teine tera sõita ja jõudsime ilusti kohale :) Vähemalt keegi sai oma skeemi kenasti läbi sõita ja täitsa okei tulemusele kah.

Ma olin aga täitsa mossis. Vaatasinneid üles mukitud ilusaid hopse seal ja mõtlesin oma tupsujala peale. Vaesekene peab seal kolme jala peal valu kannatama :( Niitu minekust oli aga õnneks niipalju kasu, et sain vet arstiga rääkida ja sain juhiseid, kust ja mida katsuda ja uurida. Ja ka tegevusjuhised, et mida ette võtta ühe või teise leiu puhul.
Talli tagasi jõudes selgus, et Ottokal ilmselt on kabjas mure. Ilmselt on selle konarlikuks külmunud pinnasega astunud pahasti. Jalg oli kuum ja pulsatsioon?? oli tunda (pole aimu ka kas ma õigesti seda nimetust mäletan). Mädisin ta kabja saviga igalt poolt hoolega kokku ja panin ajalehed peale. Kabja alla panin froteekaltsu  jupi ja teipisin selle kinni. See küll vettib läbi, aga vähemalt ei kuku ära :D Kabjapiirdest kannaliigeseni mädisin ka saviga kokku ja siis ajalehed, rätik ja fliispinde kõige otsa. Ma ei tea, kas ma õigesti tegin seda kõike, aga no paremini ma ei osanud :(

Hommikul lähen vaatama, kuidas poiss end tunneb. Vahetan savi uue vastu ja ootan veti kõnet, et millal ta saab vaatama tulla. Mul ei ole selliste asjadega eriti kogemusi. Vastik ebakindlus on, sest ei tea ju mida v kuidas teha, et looma aidata. Arst tuleb siis saan targemaks.