Hall aeg

Päris jupp aega pole sanaud aega, et rahulikult arvuti taha maha istuda ja mõtteid koguda. Igasugu asju on vahepeal juhtunud, millest mõtlesin kirjutada, aga ega need kõik siis täna enam meeles ei ole.

Ratsutanud ma Ottokaga vahepeal ei ole, sest ta on ikka veel lombakas :( Vahepeal oli juba okei. 2 päeva ei longanud ja arst lubas rohu ära jätta. Siis aga oli pühapäeval jube tuuline ilm ja kõik hobused kartsid. Läksin teda maneezi jalutama kordega ja kuna ta ka jobutas, siis lasin ta endast eemale kordega. Olin kohviku poolses otsas, sest seal ta on kõige enesekindlam ja ei lollita nii palju. Siis aga palusid teise,d et ma võiks seal taga kordetada, et neil seal paha sõita. Oleksin pidanud toipama, et see ei tõota head, aga loll ja vastutulelik nagu ma olen, hakkasin sinna minema. Peegliteni jõudes läks Ottokas paanikasseja hakkas hullult jooksma ja pukitama. Rahmeldas seal jupp aega enne kui ta aju tagasi kõrvade vahele jõudis ja ma ta korrale sain kutsutud. Eks tal on energiaülejäägid ka ja siis oli ju põhjust möllutada. Selle tulemusena aga oli ta esmaspäeval jälle lombakas :( Niiet niipalju siis sellest. Boksis istumisest on ta hakanud igasugu lollusi välja mõtlema. Tal on ulmeigav ju, seega arusaadav, et ta nõme on.
Seega ratsutamisest on olnud päris pikk paus ja ausalt ma tunnen selelst täiega puudust. Tahan trenni! Eile käisim E tupsujalga ka vaatamas ja no väga vahva elukas on. Täitsa kade meel kohe :D Sain natuke proovida ka ja seljast oli ka muhe. Jah, titabeebi teemasid veel on üksjagu, aga selle kohta, kui vähe ta sadulas on, toimib ta väga okeilt. Eest oli nii mõnus pehme ja säärele läheb edasi, mitte ei jookse ära, mis on väga mõnus.

Kodus on asjad tavalised. Vist. Mina maadlen oma kaaluga, Lapsed on tõbised. Lisaks köhale-nohule tulevad J-l purihambad ja see hoiab meid kõiki vahelduva eduga öö otsa üleval. Vastu eilset sain ma lausa 2 tundi magada! Imekombel oli päev üsna okei, aga õhtuks olin laip ja nii ma ei suutnudki Rilluga sõitma minna, ehkki see oli plaanis. Ja nüüd ma kahetsen seda, sest ta olla väike pujäänik olnud ja Otto olla laisa suur pujäänik olnud, seega jahm.. Ei tohi ma endale ikka laiskust lubada. Uni on nõrkadele, eksole.
Üldse hetkel on vist massiline haigustelaine. D lasteaiarühm on väga hõre ja eile viidi üks laps 40 palavikuga koju. Päris jube. Nii kõrge palavik ei tule ka lambist päris ja see vaeseke pidi juba enne tõbine olema.. Kuda küll viiakse sellises seisus laps lasteada :( Nüüd mul ka poiss kodus köhib ja on nohune. See aasta esimest korda kusjuures.  Nüüd me siis turguitame endid kodus ja mugime mustsõstraid.

Olen suutnud leida väikesed hetkejupid mil jälle raamatut kätte võtta. Hetkel loen pooleldi õpiku moodi "Kuidas prantsuse laste kombel sööma õppida". Seal on päris häid nö reegleid, kuidas terve pere ja eelkõige laste toitumist heaks kasvatada. Päris palju onmuidugi kultuuris ka kinni, aga samas on asju, mida saaks ka ise meie igapäevaellu rakendada. Aga lugeda on tore igatahes. Kas siis niisama või õppimiseks, vahet ei ole :)