Niipalju siis sellest, ehk kuidas ma võistlemas ei käinud

Ohhh jahhhh, mis ma muud ikka öelda oskan. Inimene teeb plaane ja Jumal naerab.. või kuidas see ütlus nüüd oligi.
Täna pidi olema see suur päev, mil ma lähen taas üle 10a skeemi võistlema. Moraalne ettevalmistus oli vägev :D Füüsiline mitte nii vägev, aga täitsa viisakas siiski. Sain lausa koolisõidu sadulagi laenuks, mis on üli mõnus ja mugav sõita ja millesse ma olen kohe täitsa armunud. Kunagi koidab ka see päev, mil ma ise sellise luxjubina olame soetan :)

Kadalipp algas juba veidi enam kui 2 nädalat tagasi selle tissivesti tekitatud jamaga ja seega oli nädal trennipausi. Leppisime siis JB-ga kokku, et mina sõidan see nädal ja harjutan skeemi ja tema sõidab järgmine nädal. Esmasp oli Ottokas energiast punnis ja samas keskenduda ei tahtnud. Skeemi sõitsin läbi ja videolt oli isegi söödav. Edasi läks trennides järjest paremini. Harjusin ise ks sadulaga ja Ottokas toimis iga treniga üha mõnusamalt.
Reedel selgus ajakavast, et minu kahe skeemi vahel on u 5 tundi pausi ja kuna jagasime treikut teise hobusega, kes sõitis ainult A-d, siis otsustasin L-ist loobuda. Passida seal hobune näppus nii kaua tundus täiesti jabur.
Laup pidin veel viimast korda skeemi läbi sõitma. Maneezi jõudes oli sammus hobune kohe kuidagi mõnus. Kui aga traavitama hakkasin, siis tundus, et jookseb imelikult. Palusin teistel vaadata ja keegi ei saanud päris täpselt aru, et mis jalga ta hoiab v ei hoia, aga käik polnud puhas. Kuna ma enne kiusasin teda veidi klipperiga, siis mõtlesin, et ehk läks pingesse sellest ja vaja pikemalt jalutada. Tegin veel 10kond min sammu ja proovisin uuesti traavi. Ikka imelik. Ronisin alla ja mõtlesin, et mis seal ikka. Tulen hommikul vaatama ja kui hommikul ka imelik, siis võtan meid maha.

Täna hommikul siis kiirustasin kella 7ks talli. Ottokas mags pikali ja oli nunnu. Natuke sügasin teda seal pikutades ja andisn maiust ja siis ta ajas end püsti. Andsin heinad ette, lasin natuke nosida ja siis viisin ta maneezi. Selleks hetkeks oli mu kaaskannataja ka kohal ja vaatasime siis koos. Ottokas paarutas maneezis ringi nagu noor sälg. Lasi galoppi ja tegi pukke ja lõi tagant üles. Ei mingit märki, et oleks kusagilt valus.
Gut! Panin ta talli vahele, ninaesine ette ja asusin patse tegema. Ühel hetkel märkasin, et ta seisab 3 jala peal ja paremat tagumist hoiab üleval. Kohe oli paha aimdus ja kui siis tallivahele kõndima läksin oli sant mis sant. Sammus juba kööberdas ja traavis oli täitsa paha. Katsusin ja näppisin niipalju kui oskasin, aga midagi ma leida ei osanud. A, kes oli lubanud mulle appi tulla, võttis ta lahti ja pani ära. Mina läksin Niitu kaasa. Helistasin ka ette ja võtsin meid maha. Ja nii oligi minu sõit selleks korraks sõidetud.

Meie seiklused aga ei lõppenud. Mu saatusekaaslane oli treiku laenutanud ja nad tõid selle kohale. Kui meie talli juurde sõitsid, siis autojuht tundis, et asi on kuidagi imelik. Kohale jõudes hakkas asja uurima ja selgus, et treikul on suverehvid O.o Meie alles jäänud vapper võistleja oli täiesti endast väljunud. Kui juba kerge treiku ringi ujus, siis mis oleks veel saanud koos hobusega. Sellesse treikusse sellise ilmaga ta oma hobust panema ei hakanud. Kuna alles oli jäänud vaid 1 hobune, siis võtsime mulle usaldatud 1 hobuse treiku. Sellel on ilusti talverehv all. Kiirelt vahetasime treikud ja õnneks oli see hobune laadimisproff. Autojuhi sõnutsi oli hoopis teine tera sõita ja jõudsime ilusti kohale :) Vähemalt keegi sai oma skeemi kenasti läbi sõita ja täitsa okei tulemusele kah.

Ma olin aga täitsa mossis. Vaatasinneid üles mukitud ilusaid hopse seal ja mõtlesin oma tupsujala peale. Vaesekene peab seal kolme jala peal valu kannatama :( Niitu minekust oli aga õnneks niipalju kasu, et sain vet arstiga rääkida ja sain juhiseid, kust ja mida katsuda ja uurida. Ja ka tegevusjuhised, et mida ette võtta ühe või teise leiu puhul.
Talli tagasi jõudes selgus, et Ottokal ilmselt on kabjas mure. Ilmselt on selle konarlikuks külmunud pinnasega astunud pahasti. Jalg oli kuum ja pulsatsioon?? oli tunda (pole aimu ka kas ma õigesti seda nimetust mäletan). Mädisin ta kabja saviga igalt poolt hoolega kokku ja panin ajalehed peale. Kabja alla panin froteekaltsu  jupi ja teipisin selle kinni. See küll vettib läbi, aga vähemalt ei kuku ära :D Kabjapiirdest kannaliigeseni mädisin ka saviga kokku ja siis ajalehed, rätik ja fliispinde kõige otsa. Ma ei tea, kas ma õigesti tegin seda kõike, aga no paremini ma ei osanud :(

Hommikul lähen vaatama, kuidas poiss end tunneb. Vahetan savi uue vastu ja ootan veti kõnet, et millal ta saab vaatama tulla. Mul ei ole selliste asjadega eriti kogemusi. Vastik ebakindlus on, sest ei tea ju mida v kuidas teha, et looma aidata. Arst tuleb siis saan targemaks.