Onupojapoliitika

Lausa hämmastav on nii lähedalt näha, kuidas kirjade järgi suur organisatsioon on tegelikkuses vaid üks inimene. Ja seda mitte heas mõttes. Kuidas otsuseid, mis peaksid ja võiksid mõjutada tervet ala positiivselt ja arendavalt, tehakse ühe inimese isiklikest eelistustest lähtuvalt, arvestamata kõigile numbrite selges keeles näha oleva vildakusega. Kõik näevad, et asi on hapu. Kõik, kes vähegi natukenegi midagi teavad ja asjast huvituvad. Näevad ja vangutavad päid või muigavad. Ette aga ei võta keegi midagi ja kes teab kas üldse saaksi midagi teha.

Ma ei tea muidugi kõiki üksikasju ja seega võib-olla paistab see olukord mulle valest valgusest. Aga fakt on ka see, et enamik ei tea neid üksikasju ja ma olen enam kui kindel, et kõik, kes ei tea üksikasju, näevad seda asja täpselt samas valguses nagu minagi. Siinjuures olgu mainitud, et minul ei ole ühegi osapoolega mingit erilist suurt sidet või sõltuvust. Ma ei ole ise kusagilt otsast asjas sees. Mulle lihtsalt läheb meie ratsamaailma konnatiik korda ja vastik on vaadata, kuidas tehakse täiesti ebaloogilisi otsuseid. Selline asi pärsib seda "tähtede poole" pürgimist nii palju. Et kui sa pole õiges tallis ja sinu hobune pole õige inimese poolt välja valitud ja sul pole õige treener, siis ükskõik mitu 0-ga sõitu sa teed või mitu korda poodiumil oled, sa pole ikka piisavalt hea. Tahaks näha õiglast sporti. Tahaks näha seda, et ka tulemuste tabelis kajastuks töö ja kvalifikatsioonidega sõitudes oleks rivis need, kes on hooaja vältel selle rivis olemise ka auga välja teeninud.

Kõige selle taustal ma olen päris ausalt täitsa õnnelik, et mul ei ole mingit asja sporti. See osade võrdsetest võrdsemateks pidamine on mulle nii kohutavalt vastukarva, et ma ei taha sellega mingit tegemist teha. Kui ma peaks kunagi ise uuesti võistlema hakkama, siis harrastaja tasemest ma kõrgemale ei pürgi. Kui sedagi, sest ka selles klassis on eelmiste hooaegade näitel täiesti napakat korraldusmentaliteeti viljeletud nii et vähe pole. Oma lõbuks madalaid avatud klasse kõksida on mulle täitsa piisav.  Ja kui kunagi peaks avanema võimalus skeemitamiseks, siis ka see saab olema 101% iseenda jaoks ja tulemus saab olema vastavalt sellele, kuidas enesetunne on, mitte sellele, mis paremusjärjestus näitab. Seega jah. Hea, et ma ei pea selle onupojapoliitikaga muudmoodi kui publikuna kokku puutuma.

Natuke maja ja metsa juttu.

Polegi meie ehitusteemadel ammu kirjutanud. Here we go.

Vundament on valma!! Wohoooooo!! Üks etapikene on tehtud. Jess! Nagu päriselt ka. See oli osa, millest ma kõige vähem jagan. Teine tume maa on katuse tegemine.
Õnneks õnneks on meil nüüd ka materjalid välja valitud. Isegi terassi materjali otsustasime ära, ehkki see saab ilmselt olema üks viimased asju, millega tegeleda.
Viimane ponnistus vundamendi kallal oli kanaliaugu täis panemine ja liiva tihendamine. Möllasime I-ga terve eelmise laupäeva selle kallal, aga hakkama saime! Tänaseks on esimene ports seinamaterjale ka kohal. Nendega oli hea nali.
Ootan mina kodus kannatlikult, et tuleks auto. Tuli. Hiiglaslik. Parkis end maja ette tee peale nii, et keegi enam sõita ei saanud. Kõhetu noormees ronis kabiinist välja ja küsis, et nohh, kus siis traktor on, mis maha tõstab. Mul vajus süda saapasäärde, et no mida nüüd?? Tellisime ju plokid koos transaga objektile, Kas tõesti siis laadimist ei olnudki teenuse sees :s
Kõhetu noormees tegi paar kõnet ja õnneks selgus, et laadur on siiski tellitud tehase poolt ja juba teel. Täpselt 9 jõudis upitaja kohale. Muljetavaldava täpsusega poetas upitaja plokialused müüride vahele liivale. Mul oli selline ärevus sees, et rääkisin terve aja E-ga telefonis, sest muidu ma oleks seal vist lõhki läinud. Kui töö tehtud ja rekka minema vuras, siis küsis upitaja juht minult, et oh kellele ma arve teen? Kas firma või eraisik? Mul vajus lõug maani. Et nagu mismõttes? Ütlesin siis, et mina küll ei tea, sest meie tellisime materjali koos kohaletoomisega ja maksime juba ära ka. Ta siis helistas ja saigi teada, et tõesti tõesti, meie ei pea enam midagi maksma. Mul oli juba kukal pinges :D Miks ei võiks sellised asjad olla enne läbi räägitud, mitte et tekitatakse kliendile kerged südarid ja alles siis hakatakse uurima, kuidas asjad korraldatud on. Aga no lõpp hea, kõik hea. Materjal on kohal ja ootab töömehi. Oleks neid siis ainult võtta kusagilt..

Täna on väga ilus ilm olnud ja ma sain ka õues mõned pakilised tööd tehtud. Vaarikaid istutasin veel ringi, et nad perimeetri soojustamisel ette ei jääks. Oma minipeenrakese tegin ka puhtaks ja lõikasin kuivanud lillepealsed ära. Ootan veel maasikaistikuid, et viimased augukesed täis istutada ja siis võib minu põllumajanduslikud ponnistused selleks sügiseks lõppenuks lugeda :D Ma olen absoluutselt ebapädev aiapidaja aga no ma tõesti püüan ;)

Niiiiiväga tahan metsa minna. Olen viimasel ajal talli ümbrusest kõvasti pähkleid korjanud. Nii mõnus! Nii nende korjamine kui puhastamine kui ka söömine on megamõnusad tegevused. Esmaspäeval on mul juba plaane palju, aga kui vähegi õnnestub, siis T või K tahaks metsa minna. Kes minuga kaasa tuleb?

Keskendumine

Eile oli korra selline tunne, et paneks oma mõtted ka pagulaste teemal kirja aga õnneks läks see tunne mööda. Vb tuleb mingil hetkel tagasi ja siis kirjutan, täna aga tahan hoopis keskendumisest kirjutada.

On paar inimest, kelle tegemistel võistlusmaastikul ma silma peal hoian ja kellele kaasa elan. Viimasel ajal on hakanud silma huvitavaid kõikumisi keskendumises. Ei suudeta end kokku võtta. Lastakse muudel asjadel olulisel hetkel oma pea nn "tühjaks" teha. Pea ei toimi ja sooritus kannatab. Või siis jäädakse kuhugi, kellessegi või millessegi liialt kinni ja see hakkab arengut pärssima just sel moel, et enam ei osata häid asju näha. Ma olen paar korda käinud A Hannuse spordipsühholoogia koolitusel ja väga väga head loengud olid. Ta rääkis päris palju sellest, kuidas meie pea sooritust mõjutab ja kuidas seda asja paremaks teha. Kuidas keskendumisvõimet treenida. Tõi palju häid näiteid. Täitsa huvitav oleks teada, kui palju ratsatreenerid oma õpilastega sellist tööd teevad. Teadlikult ja metoodiliselt, mitte poolkogemata hüppetrenni käigus. Veel huvitavam oleks võrdlus muude spordialade treeneritega ja ka näiteks vanusegrupiti. Väga põnev teema ja ka väga asjakohane, arvestades fakti, et üksnes sel hooajal on minule teada olevalt läinud päris mitu sooritust selle nahka, et kuskilt tuli mingi segav info peale ja sportlane ei suutnud või ei osanud enam sooritusele keskenduda ja asi läks totaalselt hapuks. Hea uurimistöö teema kellelegi :D Seda tööd loeks isegi.

Ilusad pildid

Kuidagi on juhtunud nii, et olen viimasel ajal paarile võistlusele vaatama sattunud ja paari võistluse tulemusi kodus põnevusega oodanud. Lisaks tulemustele on ka muid asju silma jäänud.

Kõvasti kõmu oli koolisõidu maailmas hobuste rulli keeramise teemal. Oi kui kole ja paha! Ja ongi kole ja paha! Ka meie ks inimesed kommenteerivad, et jube kuidas ikka väänatakse ja kuidas ikka neid väänajaid maha ei võeta ja miks ikka kohtunikud panevad neile häid hindeid. Vaatan  minagi neid "ilusaid" pilte, kus hobune kange seljaga esijalgu loobib ja "pikendab" ehkki tagumine ots vaevu astub ja no ei ole ilus. Viimane ilus asi, mis ma ks vallas nägin oli mingi video, kus naiska teeb igasugu raskemaid elemente ilma sadulata ja ilma valjasteta, vaid nöörijupike ümber hobuse kaela ja kaitsmed peal. Vot seal oli päris koondus, päris pikendus ja ilusti tervest kehast töötav hobune, kes tõi ise oma kaela just nii kõrgeks, kui tal oli vaja. Ninanups oli vertikaalist selgelt eespool ja tagumine ots "kükitas".  Tore oli vaadata ja kadedaks tegi. Kurb, et ise ei oska nii hästi istuda ja nii hästi hobusega jutule saada.

No ja siis lähen mina ks võistlusi vaatama. Enamus oli täitsa tore. See natuke mida ma vaadata jõudsin. Kahjuks oli aga näha ka korralikku väänamist ja rullimist. Stjuuard seisis minu kõrval, silmitses platsi ja ükski närv ei liikunud. Nutune värk.

Peale igat võistlust on ka palju pilte. On igas mõttes ilusaid pilte. Hea kvaliteet ja õigesti tabatud hetk. ja siis on "ilusad" pildid, mille puhul ma ei saa aru, miks pildil olija seda ometigi kõigile vaatamiseks paneb. Kõige hullemad on minu jaoks sellised pildid, kus hüppamise ajal hobune ronib üle tõkke, ratsanik ripub ratsme küljes, toetab varbale ja on igal võimalikul moel hobusele hädaks kaelas. Ma saan aru, et kui oskused juba natuke kannatavad, siis tahetakse võistlema minna. Ja ma ei mõista hukka seda, kui kogenematud võistlevad. Kusagilt peab see kogemus ju tulema. Aga no niipalju võiks ikka enne selge olla, et kui hobune oma töö ära teeb, siis ei karista teda suu küljes rippumisega. Hoidke lakast kinni, kui muidu küljes ei püsi. No ja kui läkski lappama ja rippusid seal ratsme küljes nagu märg pesu, siis mille pärast on seda jama vaja netti riputada. Mina tean omast käest liigagi hästi, et isegi kui kavatsused on parimad, siis võib igasugu asju juhtuda ja sooritus päris jube välja kukkuda. Aga tõepoolest pole vaja seda koledust kõigile demonstreerida. Ühesõnaga enesekriitikat võiks ka olla. Natukenegi.