Omajagu aega on möödas juba ja sellega suurem osa keevaid emotsioone raugenud, aga tähtsam on ikka meeles.
Egas ma loll ju ei õpi eksole ja ikka ja jälle lähen ja annan end orjaks. Aga no kõrvale jääda ka ei taha. Ehkki ausalt jättis see aasta päris mitu mõrudat maiku suhu, niiet eks ole näha, kas ja mis järgmine aasta saab.
Mina olin platsil nagu ikka ja juhtisin ühte tiimi, nagu ikka. Sel aastal oli meie punt üsna nõrk. Oli mingi käputäis kogenud inimesi aga oli ka palju päris rohelisi ja paar päris pisikest tüdrukut, kellest olii rohkem kahju kui kasu. Andsid mingi ülesande, siis hakkama sellega ei saadud. Üks pisike neiu oli ka minu tiimis. Tore ja armas tüdruk, aga noor ja väike ka veel lisaks. Vait nagu sukk ja selle kolme päeva jooksul ma ei näinud, et ta oleks kuidagimoodi tublimaks saanud. Üks vanem kogenud olija sai ta omale sappa ja pidi iga sammu talle ette ütlema ja selgitama ning vahel polnud ka sellest tolku.
Mul oli ka perekond saarlased ja no ehkki poisid on abivalmis ja väga tublid, siis ühte peret korraga hallata on ikka paras katsumus. A suutis aga jälle ennast tähtsaks pressida ja ei saanud aru, et tema asi pole asju organiseerida. Korraldas sellega väga piinliku jama. Lõpuks kõik lahenes, aga no oli seda siis vaja eksole.
Tiimijuhtide omavaheline koostöö oli ka seekord palju nõrgem kui eelmine aasta, ehkki eelmine aasta olid samad juhid. Ei tea kas asi oli selles, et seekord meid ei võetud radade tegemise juurde, et kohe materjalid läbi arutada või milleski muus. Igaüks ajas oma asja ja midagi läbi ei räägitud ja sellest tuli paar korda kärude komplekteerimisel arusaamatusi. Näiteks tõstsin ma oma tiimiga meie käru tühjaks ja siis tuli teine tiim, et oi näe siia on just nende jagu materjali peale jäänud ja me võtame selle omale. Et ärgu ma muretsegu, et kui neil käru koos, siis aitavad meid.. Aitasid nad jah. Meie tõstsime siis teisegi käru tühjaks ja panime oma kraami peale. Ega see käru tühjaks laadimine konti ei murdnud, aga mulle põhimõtteliselt ei meeldi selline asi, kus teiste seljas liugu lastakse.
Aga no tööd said tehtud, rajad üles ja meie poolt mingit suurt jama ei olnud. Hea seegi.
Korralduslik pool oli see aasta aga eelmisega võrreldes päris nõme. Platsimeeskond oli paigutatud kahe maneeži sissepääsu vahele jäävasse vaheruumi. Sisuliselt olime koridoris. Sinna oli pandud paar pinki ja väideti, et see on soe ruum. Reaalsus oli aga see, et uksed olid seal kogu aeg lahti ja tuul tõmbas. Õnneks sebisin suure kanga, mis sinna mingi traadi peale ette riputati ja see tekitas natukesekenegi privaatsust. Muidu olime nagu esikusse visatud kutsikad seal külma käes.
Toitlustaja oli sama, mis eelminegi aasta aga ilmselt oli neile säästueelarve antud. Näiteks sai lihapallide puhul valida, kas sööd kartuleid koos pallidega või koos kastmega. Mõlemat polnud ette nähtud. Porganditest uputava riisi kõrvale oli salatiks ka porgand. Hommikul oli saiakesi nii vähe, et kui keegi võttis kaks, siis keegi jäi ilma. Ja lõputort oli ka eelmine aasta kordades parem. Kui ma poleks tol õhtul nii näljane olnud, siis ma poleks seda torti ilmselt söönudki. Tavaline kohupiimaplönn.
Aga kas siis midagi head ka oli? Muidugi oli!! Oli terve rodu inimesi, keda tihti ei näe, aga kes on toredad. Neid näengi horsekal. Teame üksteist ju 13 aastat juba. Vahet pole, et näeme korra aastas :D Tore oli ka see, et ma sain enda jaoks väikese tõestuse, et hoolimata jagelustest oma õega, ma siiski suudan päris hästi tiimi tööd organiseerida. Selle pisikese preiliga olin ma muidugi kimbatuses, sest ma ei olnud üldse valmis lapsehoidja rolliks. Õnneks oli minu tiimis kallis K, kes ta omale sappa sai ja kes oli supertubli.
Mis järgmisel aastal saab, ma ei tea. Kas tuleb suuremat sorti verevahetus. Nii mõneltki poolt oli kuulda, et kaheldakse, kas üldse tullaksegi enam.. Elame näeme. Tavaliselt need kõige suuremad vingatsid on ikka ja jälle rivis. Jälle vingumas. Nagu ma isegi, eksole :D
No comments:
Post a Comment