Raskused on väljakutsed.

Ja mulle ju meeldivad väljakutsed.... eksole :D

Ja neid väljakutseid meie peres juba jagub. Õnneks õnneks pole pereelu kui selline ise väljakutse. Selles vallas on endiselt kõik väga hästi ja ma olen väga roosa ja rõõmus.

Aga et siis meie mäed, millest üle ronida.

Ehitus on töös, aga asjad ei suju nii hästi, kui ma tahaks. Pangaga on protsess käsil, aga neile ei meeldinud meie eelarve. Ei meeldi see, et ise ehitame ja jumal teab veel mis kõik. Näis, kas üldse saamegi laenu. Esialgu võtsime 2 ehitusmeest ka, kes olid superlux ja keda julgen küll kõigile soovitada. Kahjuks aga pidime neist hetke seisuga loobuma, sest kui laenu ei saa, siis oma vahenditest jätkub vaid niipalju, et tasa ja targu materjale osta. Ja kui me ei saagi seda laenu, siis ega see pole ka maailma lõpp. Meie esialgne plaan oli nagunii ju päris ise, oma töö ja oma vahenditega ehitada. Ma tean, et see võtab sellisel juhul väga palju aega, aga väikesed sammud on rohkem kui paigalseis.
I-l on see nädal puhkus. Esimesed 2 päeva oli ta haige. Ja T oli minul nagunii meeletu ringi jooksmise päev, niiet me ei teinud midagi. Eile ja täna aga ladusime ise müüre. Kumbki meist polnud seda varem teinud, niiet ega mingit hoogsat tempot loota polnud. Ladusime aga vaikselt kivi kivi järel ja no parem ikka, kui mitte midagi. Põhiliselt ladus I ja mina olin abitööline. Tegin segu, tassisin kive. Mõned kivid aga sain ise ka paika pandud ja no profitöö see ilmselgelt ei ole, aga ma olen ikka uhke enda üle :D

Panga jaoks eelarve tegemine oli ka paras kiirustamine. Saatsin kahe päeva jooksul laiali vist 100 hinnapäringut. Aknad, uksed, ventilatsioon, kütteseadmed, vahelaed, katus, põrandad ja ahi. Kindlasti oli midagi veel. Osadele kirjadele saan siiamaani vastuseid. Mul on juba pea sassis, et kes milliseid pakkumisi on teinud ja kellega ma mida rääkinud olen. Küll aga olen päris palju targemaks saanud erinevate valikuvõimaluste osas. Samuti olen selgeks saanud, et meie projekti koostanud kunstilised geeniused mehhaanikaga just sinasõbrad ei olnud :D

Projekti on tulnud ka üksjagu muudatusi. Loodan, et see meid maja valmis saades tagumikust ei hammusta. Esialgu planeeritud fibo asemel valisime rocklite 500 plokid. Ühe akna kaotasime ära ja mõned aknad tegime madalamaks. Samuti viisime elutoa aknad kõik ühele joonele madalamaks, et seest vaadates oleks ka ühtlane mulje. Tehnoruumi akna teeme ka ilmselt väiksemaks. Kohe päris palju väiksemaks. Sellega saame pusida, sest selle sillus on juba valmis valatud, aga no topime kuidagimoodi need plokid sinna vahele. Aknaid on meil majas päris palju ja no kohati on nad tõesti ainult välise ilme jaoks, aga funktsionaalsest poolest paras jama, seega jätsime paar tükki ära. No ei ole loogiline garderoobi akent panna.

Kogu see ehituse orgunn ja pangaga läbirääkimised on viinud mind nii kaugele, et käisin töö juures ka vaibal. Niiii kirjeldamatult veider tunne oli sees, kui sealt ära tulin. Justnagu läks hästi. Sain ära öelda kõik, mis mul hinges kriipis ja tundus, et mu jutt ei olnudkii kurtidele kõrvadele. Ütlesin, et ma tahan tööd teha. Teha asju, mis on olulised. Tahan oma endist palka, või võimalust rohkem teenida. Et lähen hea meelega koolitustele, kui on vaja midagi uut õppida. Ütlesin ka välja, mis mind enne dekreeti jäämist töö juures väga häiris ja avaldasin lootust, et sellist asja enam ei kordu.
Tundus, et nii A kui ka K on kodu sellest teemast korralikult rääkinud. Mida ja mis võtmes, ma ei tea, aga nende poolne hoiak oli igatahes midagi muud kui see, mis enne dekreeti jäämist. Ma ei julge loota. Ma tahan, aga ei julge. Mulle meeldis mu töö enne DK-d niiiii väga. Ja siis ei olnud sellest enam varjugi. Ma ei tea kas ma enam oskangi seda kõike teha, milleks ma enne lapsi võimeline olin. Tagasi vaadates ma imestan, et ma olin nagu hulljulge, kes pea ees tundmatusse hüppas ja võidukalt saagiga kaldale ujus, nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. Nüüd tagasi vaadates oli see ikka kuradima suur suutäis, millest ma ennast tookord läbi närisin. Tundub, et ma pole ainus, kes seda lõpuks märganud on.
Igatahesjäi meil jutt nii, et lähen dets algusest tööle. See mõte ajab mul natuke südame pahaks. Mitte ainult halvas mõttes. Ikka heas ka. Ootusärevus ja muidugi lisaraha perekonnale on rõõmustamist väärt. Lähen kas 0,5 või 0,75 koormusega olenevalt kui palju töökoormust mulle anda on. Talvekuudel ma ei julge kohe 100%ga minna. See väikenegi puffer annab mulle reageerimisvõimaluse, kui JK-ga peaks mingi hullem jama olema. Väikeste haigustega saab vanaema ka võideldud. Ma loodan. Ei, ma tean, et saab!

Aasta lõpp saab kiire ja põnev olema igatahes :)